Kuvatud on postitused sildiga Louis Lowry. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Louis Lowry. Kuva kõik postitused

25 jaanuar 2015

Lois Lowry "The Son" (Giver Quartet IV)

"The Son" on "Andja" neljaosalise sarja viimane raamat* ning peateglaseks on Claire ehk Gabrieli sünniema.
Raamat on jagatud kolmeks osaks. Esimeses neist toimub tegevus meile juba "Andjast" tuttavas ühiskonnas, kuid seekord näeme toimunud sündmusi läbi Claire'i silmade. Saame teada, et sünniemad on sõna otseses mõttes vaid vahendid uute laste saamiseks. Nad seemendatakse (kasutan seda sõna teadlikult) kunstlikult ja sünnitamise ajaks asetatakse naiste silmadele mask, et nad ei näeks vastsündinuid (ennetamaks tunnete tekkimist). Claire'i sünnitusel läheb midagi valesti, talle tehakse keisrilõige ning arvatavasti eemaldati emakas, sest ta arvatakse sünniemade seast välja ja saadetakse kalakasvatusse tööle.
Enne rasedust loobus Claire emotsioone allasuruvate pillide võtmisest, pole seda jätkanud ja nüüd igatseb ta oma poega, kelle kohta ta teab vaid numbrit, mille järgi last teiste imikute seast otsida. Nii palju kui võimalik, üritab ta poega vaatamas käia ja süles hoida. Üks raamatu valusamaid stseene on see, kui Gabrieli vabastamine on juba otsustatud ja kuigi laps nutab, ei pööra ükski töötajatest talle enam tähelepanu, sest mis mõtet sel enam on. 
Teine osa kirjeldab Claire'i elu pärast ühiskonnast põgenemist. Ta elab kalurikülas, mõtleb ikka oma pojale ja teeb kõik, mis võimalik, et külast lahkuda ja otsinguid jätkata. Osa lõppeb sellega, et Claire vahetab oma nooruse poja leidmise vastu.
Kolmandas osas on ta oma poja leidnud, kuid olles ise vana naine, pole ta julgenud talle kogu see aeg läheneda, vaid on juba aastaid kaugusest vaadanud. Nüüd on Claire suremas ja avaldab oma saladuse samas külas elavale Jonasele. Viimane räägib loomulikult Gabele, kes siis paha tehingutesõlmija üles otsib ja temaga võitleb. Gabe võidab ja Claire saab oma nooruse tagasi.
Mis seal salata, ootused olid väga suured ja pettumus veelgi suurem. Ma olen hingelt ikkagi romantik ja kujutasin ette, kuidas sari lõppeb sellega, et Jonas ja Claire leiavad üksteist ja siis koos Gabrieli kasvatavad. Naerge kui tahate, aga see oleks ikkagi parem lõpp olnud kui see, mida Lowry välja pakkus. Pool sellest raamatust oleks võinud vabalt olemata olla, teine osa oli täiesti mõttetu, sest põhirõhk on sellel, kuidas Claire kaljust üles ronimist harjutab. Võibolla oli sellel mingi sügavam mõte, mida mina lihtsalt ära ei tabanud, sest tahtsin ju edasi lugeda ja teada saada, kas Claire leiab Gabrieli või mitte. Jah, ma sain oma vastuse, et Gabriel ja Jonas jäid ellu, kuid lõpp oli nii fantastilise algusega seeriale siiski liiga nõrk.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

*Jah, teine ja kolmas osa on veel lugemata, aga plaanis küll. Neljanda võtsin kätte kahe põhjusel, esiteks on raamatud omavahel vaid lõdvalt seotud ja teiseks on just "The Son" keskendunud Gabrieli ja Jonase edasisele käekäigule ja see oli küsimus, millele tahtsin vastust leida.  
 

16 jaanuar 2015

Lois Lowry "The Giver" (Giver Quartet I)

Kaheteistkümne aastane Jonas elab tuleviku ühiskonnas, kus inimeste elu on väga täpselt reguleeritud: 8 aastased loobuvad kaisuloomast, 9 aastased saavad ratta  ja 12 aastased saavad teada, millist ameti nad tulevikus pidama hakkavad.
Kehtib arusaam, et inimestele ei tohi anda võimalust valida, sest muidu valiksid nad valesti. Seepärast on olemas ametkond, kes kodanike elu väga täpselt reguleerib, nt valib kokkusobivad partnerid, et inimesed saaksid pereühingu (isa, ema, poeg ja tütar) luua. Lapse saamiseks esitatakse avaldus ja kui see täidetakse, siis eraldatakse perele laps, kelle emaks on "sünniema" ameti saanud tüdruk (igaüks neist sünnitab kolm last ja siis määratakse füüsilisele tööle kuskil madalmas asutuses). Vanad inimesed ja ühiskonda mittesobivad inimesed "vabastatakse", mis ametlikult tähendab nende saatmist "kuhugi mujale", tegelikkuses aga mürgisüsti. 
Ametite jagamise tseremoonial saab Jonas teada, et tema tulevaseks tööks on Mälestuste saaja, st ta kannab endas terve inimkonna ajalugu. Kohtudes eelmise sama ameti pidaja ehk Andjaga, saab ta teada, et oli/on olemas maailm, milles mitu põlvkonda inimesi elavad koos, mitte pole üksteistest eraldatud, inimestel on mälestused, armastus ja ehtsad emotsioonid ning ümbritsev on täis värve ja ebakorrapärasusi. Seni polnud ta ühiskonnas kunagi kahelnud, kuid nüüd on ta teistest liikmetest erinev, sest teistel puuduvad mälestused minevikust.
Jonase isa töötab vastsündinute eest hoolitsejana ja üheks tema hoolealuseks on väike Gabriel, kelle tulevik on segane, sest ta ei maga öösiti ja seega ei sobi teiste hulka. Isa toob ta endaga koju kaasa ja kui Jonas Gabrieli eest hoolt kannab, siis magab laps ilusti. Tänu kodusele hoolitsusele saab Gabe aasta pikendust ja näib, et vabastamine teda ei ohusta, kuid kui Jonast ühel öösel pole, siis laps nutab ega rahune ja ta otsustakse vabastada.
Selleks ajaks on Jonas aga juba koos Andjaga otsustanud, et tal on aeg põgeneda ning otsida üles väljaspool elavad inimesed. Kui Jonas saab teada, et Gabriel kavatsetakse surmata, võtab ta lapse ja põgeneb. Raamatu lõpp jääb lahtiseks, jääb arusaamatuks, kas nad jäid ellu või mitte.  
Olen sellest raamatust eemale hoidnud, sest mingi hetk sai mul igasugustest alternatiivsetest tulevikumaailmadest lihtsalt isu täis, aga kui "The Giver" raamatukogus vastu vaatas, siis mõtlesin laenutada ja lugeda. Olin täiesti haaaratud. Originaalis on see mõeldud lasteraamatuna, kuid täiskasvanuna näed ja loed seda hoopis teisiti. Mõnede stseenide puhul ei suutnud ma nuttu tagasi hoida, sest autor on loonud maailma, mis on säilitanud ja elustanud arusaamu, mis on minu põhimõtete ja  arusaamadega täiesti vastuolus. Niipea kui olin raamatu lõpetanud, jooksin arvuti juurde, et vaadata, mis tegelastest edasi sai, kas nad jäid ellu või mitte. Jäid.
Ääremärkuse korras - selle ühiskonna puhul jäi mulle täiesti arusaamatuks, miks see üldse olemas oli. Mis mõtet on elul, kus sa vaid tundetu objektina funktsioneerid ja punktist A punktist B liigud. Kui sul pole mälestusi ja tundeid, kui sinu eluks on vaid töö ja reeglite täitmine. Siinkohal mõtlevad lugejad kindlasti, et selliseid inimesi on ju ka praegu olemas, kas minu arvates on nende elud mõttetud? Ei, seda ma ei arva, ma ei võta endale õigust teiste elude väärtu(setu)se üle otsustada, pealegi on meie ühiskond raamatust kirjeldatust väga-väga kaugel. Ja kui järele mõelda, siis on see minu kui väljaspool seisja hinnang, selle sees elaja teab kindlasti väga täpselt, miks ta olemas on ja ei näe selles, midagi kummalist.  

eesti keeles: "Andja"
saksa keeles: "Hüter der Erinnerung"

Raamatu põhjal on valminud ka film, mis tuli välja eelmisel aastal.