Ljudmila Ulitskaja "Imaago"

"Imaago" on lugemiseks väga hea, aga sisukokkuvõtte kirjutamiseks halb, sest see on väga paljude tegelastega ning laiaulatusliku sündmustikuga - on nii surmasid ja sünde, pulmi ja matuseid, kui armumisi ja lahkuminekuid. Me piilume väga erinevate inimeste ellu, sõna saavad nii endine aristokraat, KGB agent, arst, teadlane, keelatud kirjanduse levitaja kui mitmed teisedki. Üks, millega ma päris nõus ei ole, on vaid kolme peategelase nimetamine, sest minu jaoks olid peaaegu kõik osalised tähtsad. Need kolm meest olid vaid liim, mis ülejäänusid koos hoidsid. 

Siia lõppu võiks nüüd klišeelikult ohata, et küll on hea, et me enam sellises ühiskonnas ei ela. Mitte, et ma nõukogude võimu-aega taga igatseks, vaid see on ju tavapärane ja oodatud reaktsioon seda tüüpi kirjandusele. Pigem ütleksin, et tahaks väga teada, kuidas mõistavad seda raamatut inimesed, kes ise sotsialismi ajal elanud ega sellega seotud pole olnud. Kas saavad aru või peavad ulmeks?

saksa keeles: Ljudmila Ulitzkaja "Das grüne Zelt"
inglise keeles: Ludmila Ulitskaya "The Big Green Tent" (ilmub 10.11.2015)

Ljudmila Ulitskaja "Daniel Stein, tõlkija"

L. Ulitskaja raamatu aluseks ja inspiratsiooniks on poola juudi Oswald Rufeiseni elu (pilt on pärit siit). Alguses ongi see pigem raamat holokaustist, kuid Daniel lugu on erinev. Ta salgas maha oma juudi päritolu ning töötas tõlgina nii sakslaste kui venelaste heaks ja jäi imekombel ellu. Pärast sõda hakkas ta preestriks, kolis Iisraeli ning taotles juudina sealset kodakondsust, kuid kuna ta oli kristluse omaks võtnud juut, siis sellest keelduti.

"Daniel Stein" pole sõna otseses mõttes romaan, vaid meenutab kausta, millesse on kogutud erinevate inimeste kirju, dokumente, konspekte, meenutusi, mõtisklusi jms. Alguses on päris raske mõista, kuidas kõik tegelased omavahel seotud on, aga hoolikalt lugedes tulevad seosed välja.

Ütleksin, et see on raamat Jumala kaotamisest ja (uuesti) leidmisest. Seda on raske selgitada, aga mulle jäi mulje, et enamik tegelasi kannatas oma usus ja usu nimel, kuid Daniel oli ainuke, kes oma Jumalaga tõesti õnnelik oli. Võibolla aitas see, et ta oli väga aktsepteeriv - ole ise ja lase ka teistel elada.

See on raamat, mida mina ühe hingetõmbega läbi lugeda ei suutnud, liiga palju mõtteid ja emotsioone tekkis. Panin vahepeal käest ära, et saaks loetu üle järele mõelda ja edasi lugeda. Algus läks väga kiiresti, hiljem muutus igavamaks ja kui autorile midagi üldse ette heita, siis ülipõhjalikkust, mõned raportid ja kirjad oleks võinud rahulikult ära jätta. Originaali pole ma lugenud, aga tõlge on ülihea.

Teised kirjutavad:

Areen - nädala raamat

Sehkendaja

saksa keeles: "Daniel Stein"

inglise keeles: "Daniel Stein: Interpreter"