Jojo Moyes "Giver of the Stars"

Tänu Usa tookordsele esimesele leedile, Eleanor Rooseveltile käivitus 1935. aastal Kentucky  osariigis nn. rändraamatukogu projekt. Raamatukoguhoidjatest  naised rändasid hobustel ringi ja viisid lugemisvara piirkonna isegi kõige kaugematesse ja unustatud nurkadesse. Ettevõtmine lõpetati 1943. aastal, kui riigi raha oli mujale vaja. See rändraamatukogu projekt ongi Moyes'i raamatu baasiks. 

Peategelased Alice ja Margery on nii oma päritolu, kui olemuse poolest täielikud vastandid. Alice on inglanna, kes abiellus linnakese rikkuri poja, Bennet van Cleve'ga ning tuli Ameerikasse hoopis teistsuguse ettekujutusega kohalikust elust ja abielust, kui Kentucky väikelinn ning Bennet pakkuda suudavad.

Margery on kohalike silmis must lammas. Ta isa oli salaalkoholiga äritsev, vägivaldne ja ebameeldiv mees ning sellest piisab, et ka tütrele plekk külge jääks.

Kuna kohalikud elanikud on ülikonservatiivsed ja jumalasõna tsiteerivad (ning silmakirjalikud),  siis on ilmselge, et neile on nii Alice, kui Margery oma olemuse ja käitumisega pinnuks silmas. 

SISURIKKUV TEKST

Bennet on kelgunööri iseloomuga mees, kellest ei saagi lõpuks aru, kes ta on ja kuhu poole ta oma eelistustes kaldub. Alice'i Inglismaa elu põhjal jäi mulje, et ta teab ikka (intiim)elust ühtteist, kuid, et ta nii asjatundmatu on, see tuli mulle küll üllatusena. Raamatu tegevus toimub ju 1937. aastal, mitte sada aastat varem ja naine ei suuda isegi raamatu abiga aru saada, kas ta on vahekorras olnud või mitte? No ei usu. 

VÕID EDASI LUGEDA

Lõpparvamus on nii ja naa. Esiteks, mulle meeldis rändraamatukogu idee, millest ma polnud enne kuulnud ega lugenud. Ka on raamatus väga häid peatükke, mille lugemist ma tõeliselt nautisin, kuid see kõik ei päästnud tervikpilti. 

Kui Kentucky ja sealsete inimeste osas ei saa ma otseselt midagi kurta, sest raamatukogu oli ju ajalooliselt just seal osariigis, siis ütlen lihtsalt, et selline usu ja konservatiivsuse kooslus ajab mu alati turri, ükskõik, kus see aset leiab.

Väljamõeldud tegelastes oli mulle kõige enam vastumeelt Alice, kes oli oma ülimas headuses ja naiivuses nii ebausutav, kui vähegi olla saab. 

Kuigi neid stseene, mis mind uskumatusest kulmukergitama panid, oli raamatus muidugi rohkem, siis üks neist oli skunkiga seotud. Alice on kontsertile minemas ja juhtub skunki otsa, loom pritsib ta täis ja selle asemel, et kuhugi pesema minna, läheb ta ikkagi üritusele. Uskuge mind, sellises olukorras ei tahaks sa mitte ühegi inimese lähedusse minna. Skunk haiseb taevani. Kas oli Alice lõhnatundetu või autor asjatundmatu?

Ei teagi nüüd, kas soovitada või mitte, sest raamatukoguga seonduv osa raamatust on väga hea, ülejäänu mitte eriti. 

pealkiri: "Giver of the Stars"

autor: Moyes, Jojo

kirjastus: Pamela Dorman Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 390

ilmumisaasta: 2019
ISBN-10: 0399562486

ISBN-13: 9780399562488

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Wie ein Leuchten in tiefer Nacht"

Goodreadsi hinnag: 2.5/5

Jojo Moyes "Me Before You"

Jojo Moyes "Me After You"

Jojo Moyes "The Last Letter from Your Lover"

Jojo Moyes "After You"

"After You" on järg raaamatule "Me Before You" (e.k. "Mina enne sind", millest kirjutasin siin.

Willi surmast on möödunud peaaegu kaks aastat ja ta surm mõjutas ellujääjaid hoopis enam kui ta kunagi arvata oskas või hoolis. Lähedasi pommitati pärast juhtunut vihakirjadega, ema võtab ravimeid, isa saab uue naisega lapse ning Lou pole suutnud oma elu järje peale saada. Ta kolis küll Londonisse ja ostis korteri, kuid töötab suvalises baaris ja leinab Willi. Ta ei suuda endale andeks anda ja unustada. Kas nende vahel oli tegelikult midagi või oli see vaid ettekujutus? Ühel öösel kukub Lou majakatuselt alla ja see oli koht, kus ma arvasin, et autor tahtis talle anda võimalust ise tunda, mis see tähendab kui sa oled liikumatu ja teistest sõltuv. Lou siiski paraneb ja ainuke, mis õnnetust meenutavad on armid ja natuke lonkamist.

Ja siis tuleb pommuudis - selgub et Willi ülikooliaegne sõbranna oli rase, kuid ei öelnud mehele kunagi, et tal on tütar. Nüüdseks on Lily 16 aastane ja täiesti ülekäte teismeline, kes joob, suitsetab, varastab ja kasutab narkootikume. Terapeutilises mõttes on kindlasti hea, et ta nüüd välja ilmus, sest tütre olemasolu näitab, et elu läheb edasi ja kõigil asjaosalistel on võimalus ja põhjus Willi meenutada ja temast rääkida, sest Lily ei tea ju oma isast midagi. Kuid tegelasena on Lily lihtsalt tüütu ja ebameeldiv. Jah, ta on üksi ja otsib oma kohta, kuid ta on ka ärahellitatud ning hoolimatu, kes ei hooli teiste inimeste tunnetest. Ta ei mõista, et leinavad inimesed ei tervita teda käed laiali ega paku kohe oma elamist uueks koduks.

Tunnistan ausalt, et olin lugema hakates skeptiline, sest lugejana oleksin tegelikult ju ikkagi hoopis tahtnud, et Will ärkab ellu, saab terveks ja nad elavad elu lõpuni õnnelikult koos, kuid seda ei juhtu ja seega pidin leppima antud järjega. Jään jätkuvalt arvamusele, et ta enesetapp oli isekas tegu. Võibolla oleks ta teinud teise valiku, kui oleks tütrest teadnud, kuid seda ei saa keegi teada. 

Kui ma seda raamatut Goodreadsis ta hindama pidin, siis oleksin pannud 3.5, aga seda võimalust polnud. Mõnes mõttes on see hea raamat, sest ma sain enda jaoks vastuseid, kuid kohati ka ülitüütu ja ehe naistekas. Näiteks Lou perekond käis mulle närvidele juba eelmises raamatus ja tüütasid ka selles. Mind kohe üldse ei huvitanud, et ta emast on vahepeal karvaste jalgadega feminist saanud. Lõpp oli lääge, aga arvatavasti parim, mida antud olukorras soovida saab.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Jojo Moyes "The Last Letter from Your Lover"

1960. aasta Inglismaa. 27. aastane Jennifer Stirling ärkab peale autoõnnetust haiglas ja ei mäleta oma eelnevast elust mitte midagi, kõik tundub võõras ja tundmatu. Pikapeale jõuab ta järeldusele, et ei armastanud oma abikaasat ning et tal oli armuke. Viimasest annab tõestust ühe raamatu vahelt leitud armastuskiri, millel allkirjaks vaid salapärane "B". Tal õnnestub armastatut uuesti üles leida, kuid järgnevad aastad päkapiku ja maja mängimist. 

40 aastat hiljem leiab ajakirjanik Ellie Haworth juhuslikult ühe "B" kirjadest ja püüab välja selgitada, kuidas nende armastajate lugu lõppes. 

Samal autorilt olen lugenud veel "Me Before You" ja omamoodi on need sarnased raamatud, mõlemad räägivad kaotatud ja mahamängitud võimalustest. Kui aga võrrelda et kumb on parem, siis esimesena loetu meeldib mulle kindlasti rohkem.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Jojo Moyes "Me Before You"

Kas mäletate filmi "Surra noorelt", mille peategelasteks olid noor vähki põdev mees ja tema hooldajaks palgatud neiu? Kui mäletate, siis pole selle raamatu kohta enam eriti muud öeldagi, sest sisu on üldjoontes sama. Peategelasteks on Will Traynor, kes "eelmises elus" oli üliaktiivne ja edukas, on nüüd autoõnnetuse tulemusena ratastoolis ning Louisa Clark, kes palgatakse Willile nö. seltsidaamiks. Will ei suuda oma olukorraga kuidagi leppida ja on oma tuleviku osas juba plaanid tehtud ning Louisa püüab teda veenda, et elu on elamist väärt. Need kaks ei saaks enam erinevamad ollagi ning nende armastus ei teki esimesest silmapilgust, vaid võtab aega ja kujuneb aeglaselt, realistlikumalt. 

Lõpp tegi mu kurvaks, sest terve raamatu antakse lootust, et see võiks ka teisiti lõppeda ja tegelikult lootsin ma, et lõppebki. Antud lahendus tekitab tunde raisatud võimalustest ja kuigi tegelase seisukohast tundub  see  arusaadavana, jääb õhku küsimus, miks ta nii väga kiirustas ja ei nautinud seda, mis tal oli ega andnud endale teist võimalust.  

eesti keeles: "Mina enne sind"

saksa keeles: Ein ganzes halbes Jahr (ilmumas märtsis)

EDIT: hiljuti lugesin intervjuud autoriga, millers ta selgitas, et lõpetas raamat teadlikult nii ja mitte teisti, sest sedasi polnud nii etteaimatav ja õnnelikke lõppe on niigi palju.