Celia Rees "Sorceress" (II)

"Sorceress" on järg sama autori raamatule "Witch Child", millest kirjutasin siin.

Tegevustik on hüpanud käesolevasse aega ning peategelasteks on indiaani tüdruk Agnes Hearne, kes on Bostonis kolledžitudeng. Ta lõpetas just raamatu "Witch Child" lugemise ning kahtlustab, et selle peategelane Mary on tema esiema. Agnes võtab ühendust raamatu lõpus mainitud uurija Alison Ellmaniga ning pöördub viimase ärgitusel täpsema info saamiseks oma tädi M-i poole. 

Tädi M on indiaanihõimu šamaan, kes aitab Agnesel vaimudeilma rännata ning Mary loo lõpuni rääkida. Saame teada, et pärast puritaani külast põgenemist jõudis Mary indiaanlaste juurde. Ta abiellus, sai kaks last ning oli sõja puhkedes sunnitud Kanadasse põgenema. Mary kaotas oma lähedased ning kolmandat korda otsast alustades, sai temast kuulus ravitseja.

Ainuke, mille eest ma tõesti plusspunkte annaks, oli autori idee, kuidas kaks raamatut omavahel ühendada, selline üks raamat teise sees, oli päris uus lahendus. Kui see kõrvale jätta, siis oli järg minu silmis viletsam.  Esiteks oli see vaimude maailmaga ühendusse astumine veider. Teiseks, eelmise raamatu päevikvorm töötas minu jaoks paremini, sissekanded olid kompaktsemad ja selle võrra ka mõjuvamad. Antud raamat kasutas jutustamisvormi ja see oli kohati lohisev ja igav.
Minu jaoks kandis "Sorceress" vaid seda väärtust, et sain teada, mis Maryst ja teistest esimeses raamatus mainitud inimestest edasi sai. Kui ma oleksin neile küsimustele juba eelmises raamatus vastused saanud, siis oleksin teise osa juba esimeste lehekülgede järel pooleli jätnud. 

eesti keeles: "Nägijanaine"

saksa keeles: "Hexenschwestern"

Celia Rees "Witch Child" (I)

Mary Newbery elab koos oma vanaemaga Inglismaal. Kui vanaema nõidumises süüdistatuna hukatakse, on loogiline arvata, et Maryt ootaks ees sama saatus.  Õnneks pakub salapärane tundmatu naisterahvas talle võimalust uue nime all, puritaanidega koos, Uude Maailma (Ameerikasse), välja rännata. Mary võtab pakkumise vastu ja loodab uues kohas elu otsast alustada, kuid näib, et minevik ei taha temast lahti lasta. Ta jääb teistele elanikele võõraks ning kui paar kohalikku tüdrukut nõidumisega tegelevad, on Mary ideaalne süüdistusobjekt.
Raamat lõppeb viimaste päevikusissekannetega, mille on tundmatu inimene kirjutanud 1660. aastal. Saame teada, et Maryl õnnestus külaelanike viha eest põgendeda, kuid kuhu, seda pole täpsustatud.
Pealkirja järgi võiks ekslikult arvata, et tegemist on võlukunsti raamatuga, kuid see on tõest päris kaugel (tõsi, Mary on tõepoolest nõid, kuid see pole loos põhiline). Autor on arvatavasti saanud inspiratsiooni  Salemi nõiajahist ja kirjutanud ajaloolise noorteraamatu, mis kirjeldab tolleaegset elu-olu, arusaamu ning sündmusi. Iseenesest hea ja hoogne lugemine, kohati võibolla natuke liiga lihtsustatud, kuid annab siiski hea ettekujutuse võõrvihast ja massihüsteeriast, mis elanikke Maryt süüdistama pani. Kõik, mis on võõras ja arusaamatu, pole automaatselt paha, kuid 17. sajandi puritaanid seda ei teadnud.

eesti keeles: "Nõialaps"
saksa keeles: "Hexenkind"