Kazuo Ishiguro "Lohutu"

Kuulus pianist härra Ryder saabub ühte Kesk-Euroopa linna (miskipärast olen veendunud, et see on Praha, aga see on ainult minu arvamus) hotelli. Teda ilmselgelt oodati, talle leitakse tuba, pakikandja aitab kohvrid üles viia ja siis hakkab kõik veidras suunas arenema. Näib, et kõik ümbritsevad inimesed teavad Ryderist ja ta plaanidest rohkem kui ta ise, käib jutt mingist ülitihedast ajakavast ning esinemisest. Inimeste suhtumisest kumab läbi, et ta on miskipärast pjedestaalile asetatud. Alguses võib selle veel väsimuse ja unustamise kaela ajada, kuid siis saab üha selgemaks, et ta tõesti ei tea, millest räägitakse. 

Parim võrdlus sisu kirjeldamiseks, mis mulle pähe tuleb, on amneesia. Kujutage ette, et peate mälukaotusega all kannatades uuesti oma eelnevasse ellu sisenema. Kõik pereliikmed, sõbrad- tuttavad ja töökaaslased tunnevad sind, aga sinul pole õrna aimugi, millest või kellest jutt käib, aga nemad lasevad muudkui edasi, sest ei tea sinu amneesiast midagi. Täielik õudusunenägu mu arvates.

Ma naudin Ishiguro kirjutatut alati väga, kuid see raamat jäi minu jaoks kahjuks kaugeks.

pealkiri: "Lohutu"

autor: Ishiguro, Kazuo

tõlkija: Varik, Aet

kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 592

ilmumisaasta: 2021 (esmatrükk 1995)
ISBN-10: 9985350928

ISBN-13: 9789985350928

inglise keeles: "The Unconsoled"
saksa keeles: "Die Ungetrösteten"

Goodreadsi hinnag: 3/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Kazuo Ishiguro "Kui me olime orvud"

Inglane Christopher Banks elas oma lapsepõlves koos vanematega Hiinas ja tal oli jaapanlasest sõber Akira. Christopheri isa töötas oopiumiäriga tegelevas suurfirmas ning ema kritiseeris brittide narkoäri. Pärast vanemate ootamatut kadumist ning arvatavat hukkumist, saadetakse orvuks jäänud poiss tagasi Inglismaale. 1937. aastal tuleb nüüd edukas detektiiv Banks Shanghaisse tagasi, et lõpuks ometi välja selgitada, mis ta vanematega tookord juhtus.  

Võiks arvata, et tegemist on väga lihtsa looga - laps jääb orvuks, kolib läbisugulase juurde elama, saab suureks kasvades oma elu järje peale ning teeb karjääri, kuid pole oma vanemaid unustanud ning läheb lapsepõlvekoju vastuseid otsima. Kuid tegemist on siiski Ishiguro teosega ja seepärast pole kõik alati nii, nagu esmapilgul näib, sest kirjanik oskab väga meisterlikult lugejat vales suunas vedada. 

Christopheri tagasipöördumine Hiinasse on kummaline, lugedes aimad, et midagi on valesti ja mõistad, et ta ei saa olukorrast õigesti aru. Kuna autor ei anna küsimusele "miks" mitte mingit vastust, siis on sinu kui lugeja asi, see vastus leida. Lugesin pärast raamatu lõpetamist ka teiste arvamusi ning Banksi käitumist Shanghais tõlgendati väga erinevalt. Mina defineerisin selle Christopheri soovmõtlemiseks. Ta tahtis nii väga oma lapsepõlve idülli tagasi minna ning vastuseid leida, et ei tõlgendanud olukorda enam objetiivselt, vaid just läbi soovi prisma. Samas on "taaskohtumisele" Akiraga ju loogiline selgitus, et kui aastakümneid on mööda läinud, siis pole enam inimese nägu täpselt meeles ja võib tuttava võõraga segamini ajada?

Raamatu ajalooline aspekt meeldis mulle väga, kuid ma ei soovitaks seda esimeseks Ishiguroks, sest see pole mu arvates nii hea kui teised, mida ma temalt lugenud olen. Alustada võiks näiteks "Päeva riismetest". Siiski tähendab "pole nii hea" antud autori puhul head lugemiselamust.

pealkiri: "Kui me olime orvud"
autor: Ishiguro, Kazuo
tõlkija: Varik, Aet
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 349
ilmumisaasta: 2019 (esmatrükk 2000)
ISBN: 9789985347805

inglise keeles: "When We Were Orphans"
saksa keeles: "Als wir Waisen waren"

Goodreadsi hinnang: 3.5/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

 

Kazuo Ishiguro "Maetud hiiglane"

Kas te oleksite valusate mälestuste unustamise nimel ka õnnelikest hetkedest loobuma? 

"Maetud hiiglase" sündmused leiavad aset vanal Inglismaal, pärast kuningas Arturi surma. Maad katab udu, mis paneb inimesi minevikku unustama, ühtemoodi kaovad peast nii õnnelikud kui valusad mälestused. 

Väikses külakeses elab vanapaar, Axl ja Beatrice, kellele vaatamata udule, ühel päeval häguselt meenub, et neil peaks olema naaberkülas poeg, keda nad veel korra näha tahaksid. Vanainimesed otsustavad pojale külla minna ning kohtuvad teel mitmete huvitavate tegelastega ning loomulikult ei puudu ajastule sobivalt kogu loost ka lohe.

See on neljas raamat, mida ma olen Ishigurolt lugenud ja mind hämmastab jätkuvalt kui erinevaid teoseid ta kirjutada oskab. Kui "Päeva riismed" on pigem ajalooline romaan ja "Ära lase mul minna" düstoopilise maailma kirjeldus, siis käesolev läheb kuhugi muinasjutu ja fantaasiakirjanduse kanti ning meenutab vanu legende. 

Mulle meeldis, et "Maetud hiiglases" pole must-valgeid tegelasi, kõik on loomult inimesed, oma heade ja halbade külgedega ning kõik on omamoodi meeldivad, sest isegi pahategude sooritamiseks on neil oma põhjus ja selgitus. Kuni viimaste lehekülgedeni olin veendunud, et see on neljapunkti raamat, st oli vaikselt kulgev ja hea, aga mitte sama hea kui eelnevad, kuid siis suutis autor mind nii üllatada, et andsin maksimumarvu punkte. Kuidas ma seda küll ei näinud? 

Ishiguro tõestas veelkord, miks ta mu lemmikirjanike hulka kuulub ning pakkus mulle ülihea lugemiselamuse. Soovitan teilegi.

pealkiri: "Maetud hiiglane"

autor: Ishiguro, Kazuo

keel: eesti

tõlkija: Krista Kaer

kirjastus: Varrak

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 324
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2015)

ISBN-13: 9789985340462

inglise keeles: "Buried Giant"

saksa keeles: "Der begrabene Riese"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Kazuo Ishiguro "Päeva riismed"

Kujutage endale ette oma töö üle uhkust tundvat inglise ülemteenrit - perfektset, ülikorrektset ja ülipüüdlikku. Töötajat, kelle jaoks on kõige tähtsamad tööandja soovid ja vajadused ning isiklik elu on alati tagaplaanil. Täpselt selline ongi Mr. Stevens.
Pärast Teist maailmasõda vaevleb Mr. Stevens identiteedikriisis, sest tema endise tööandaja lord Darlingtoni kohta tuli välja asju, mida ta ei taha endale tunnistada. Ülemteenrina peaks ta lordile üdini lojaalne olema, kuid inimesena arvaks ta midagi muud. Kumb peaks ta olema, kas hea töötaja või eraisik? Saades kirja Darlington Halli kunagiselt majapidajannalt Miss Kentonilt, otsustab ta teda külastada ja tööle tagasi kutsuda. Kohtumisel tuleb välja, et neil olid üksteise vastu tunded, mida kumbki kunagi ei avaldanud, sest see poleks sünnis olnud. Asetades töö ja tööandaja heaolu esikohale, pole Stevensil ka eraelu.
Väike raamat, aga hästi tihedat teksti täis, mis sobib aeglaseks ja naudinguga lugemiseks ning järelemõtlemiseks. "Päeva riismete" puhul pole oluline mitte see, mis nähtavalt kirjas, vaid see, mis ridade vahel peidus.

inglise keeles: "The Remains of the Day"
saksa keeles: "Was vom Tage übrigblieb"

Raamat võitis 1989. aastal Bookeri auhinna.

Kazuo Ishiguro "Never Let Me Go"

Raamatu jutustajaks on kolmekümne ühe aastane Kathy, kes meenutab oma lapsepõlve, kooliaega ning sõpru maalilises Hailshami erakoolis. Tookord tundus kõik loomulik, kuid aastaid hiljem sõprade Tommy ja Ruthiga kohtudes saavad nad täpselt teada, kes nad on ja mis koolis toimus.  

Blogipostitusi kirjutades on mul tihti dilemma kui palju raamatute sündmustikku lahti kirjutada. Kriminullide puhul on lihtne, nende puhul ma kirjuta, kui on aga tegemist raamatuga, mille puhul ei tohiks lugeja liiga palju ette teada, aga nii väga tahaks oma mõtteid kirja panna ja kellegiga arutada, siis on keeruline. "Never Let Me Go" kuulub sellese viimasesse kategooriasse. Üks Goodreadsi kommentaator märkis, et see on raamat, mille puhul ei tohiks mitte mingil juhul enne teada, mis juhtub ja ma olen selle väitega 101% nõus. Lugege raamat läbi ja saate aru. Ütlen vaid nii palju, et see on väga hea ja lugemist väärt raamat. Pärast vimaste ridade lugemist jäin pikalt mõttesse.

"Poor creatures. I wish I could help you. But now you´re by yourselves" (lk. 272)

eesti keeles: "Ära lase mul minna"

saksa keeles: "Alles, was wir geben mussten"

 

Kazuo Ishiguro "Mägede kahvatu terendus"

Raamat jutustajaks on Inglismaal elav jaapanlanna Etsuko. Ta kolis koos tütre Keikoga teise maailmasõja järgsest Jaapanist Inglismaale ning uuest abielust sündis tütar Niki. Nüüd on Etsuko lesk ning vanem tütar, kes Inglismaal kunagi täielikult ei kohanenud, surnud. 
Niki külaskäigu ajal meenutab Etsuko oma elu Nagasakis ning tolleaegset tuttavat Saschikot. Viimase tausta võime üksikutest lausekatketest vaid oletada: ta oli haritud naine, kes valdas hästi inglise keelt; oli abielus ning sellest suhtest sündis tütar Mariko; teatud aja elas ta koos lapsega sugulaste juures; oli suhtes ameeriklase Frankiga ning oli otsustanud mehega koos Usasse minna. Mariko oli kummaline laps, kelle ainsaks mängukaaslaseks oli kassipojaks ning suurimaks mureks, et ema ei luba loomi alles hoida.
Saschiko liikus vaid oma eesmärgi suunas ning ei hoolinud oma tütre soovidest ja kuigi Etsuko seda kunagi otseselt välja ei ütle, oli tema ja tütre Keiko suhe sarnane.

"Tead, Niki, mina teadsin kogu aeg. Ma teadsin kogu aeg, et ta ei saa siin õnnelikuks, kuid ma otsustasin ta ikkagi kaasa võtta". (lk. 172)

"Mägede kahvatu terendus" on teistsugune raamat, meile on lugemiseks antud vaid loo keskpaik, algus ja lõpp on puudu. Ka stiil võib lugeja eemale peletada (näib, et sama juhtus ka minuga, olin selle raamatu juba ammu ostnud, kuid lugemise pooleli jätnud), täis üliviisakaid ja reserveeritud repliike, midagi ei öelda otse ja mõtet tuleb ridade vahelt otsida, kuid samas üllatavalt kaasahaarav. Mul on kahju, et me ei saa täpselt teada, mis Saschikost ja Marikost edasi sai, kuid nagu ma ütlesin, lõpp jäi puudu.

saksa keeles: "Damals in Nagasaki"
inglise keeles: "A Pale View of Hills"