Ljudmila Ulitskaja "Imaago"

"Imaago" on lugemiseks väga hea, aga sisukokkuvõtte kirjutamiseks halb, sest see on väga paljude tegelastega ning laiaulatusliku sündmustikuga - on nii surmasid ja sünde, pulmi ja matuseid, kui armumisi ja lahkuminekuid. Me piilume väga erinevate inimeste ellu, sõna saavad nii endine aristokraat, KGB agent, arst, teadlane, keelatud kirjanduse levitaja kui mitmed teisedki. Üks, millega ma päris nõus ei ole, on vaid kolme peategelase nimetamine, sest minu jaoks olid peaaegu kõik osalised tähtsad. Need kolm meest olid vaid liim, mis ülejäänusid koos hoidsid. 

Siia lõppu võiks nüüd klišeelikult ohata, et küll on hea, et me enam sellises ühiskonnas ei ela. Mitte, et ma nõukogude võimu-aega taga igatseks, vaid see on ju tavapärane ja oodatud reaktsioon seda tüüpi kirjandusele. Pigem ütleksin, et tahaks väga teada, kuidas mõistavad seda raamatut inimesed, kes ise sotsialismi ajal elanud ega sellega seotud pole olnud. Kas saavad aru või peavad ulmeks?

saksa keeles: Ljudmila Ulitzkaja "Das grüne Zelt"
inglise keeles: Ludmila Ulitskaya "The Big Green Tent" (ilmub 10.11.2015)

Stephen King "Revival"

Lugu algab 1960ndate aastate Ameerika väikeses ja vaikses linnakeses. Kuueaastane Jamie Morton mängib õues oma mängusõduritega, üles vaadates näeb ta esmakordselt linnakese uut kirikuõpetajat Charles Jacobsit. Viimane on noor ja entusiastlik ning armastab elektriga "mängida", ta ehitab ise erinevad mehhanisme ja pataresid. Tema naine ja poeg on sama võluvad ning kõik poisid on proua Jacobsisse armunud, tüdrukud aga kirikuõpetajast sisse võetud.

Mõned aastad hiljem juhtub Jacobsi naise ja lapsega traagiline autoõnnetus ning murest murtuna peab ta kohutava jumalateenistuse, milles salgab Jumala ning tulemusena vallandatakse. 

Aeg läheb edasi. Jamiest saab muusik, ta mängib teismeeast alates erinevates bändides ning otsekui elukutse loomuliku jätkuna on temast kolmekümnendateks eluaastateks saanud narkomaan. Madaseisus olles kohtub ta uuesti Charles Jacobsiga, kes nüüd oma elektrilisete leiutistega erinevatel laatadel esinedes elatist teenib. Jacobs ravib Jamie sõltuvusest ja mehed lähevad oma teed.

Näib, et nende kahe elud on sellest hetkest alates, mil nad üksteist aastakümnete eest esimest korda kohtasid, kuidagimoodi seotud, sest aastate pärast saavad nad uuesti kokku. Nüüd on Mr. Jacobsist saanud pastor Danny, kes ringi rännates jumalsõna levitab ning vigaseid ravib. See pole nende viimane kohtumine, kuid rohkem ma edasi ei kirjuta, sest uskuge mind, te ei taha, et ma teile ütleksin, kuidas lugu edasi läheb ja lõppeb.
Kuid millest see raamat siis räägib? Kolme sõnaga öeldes:  sõltuvusest, fanatismist (loe hullumeelsusest) ja religioonist. Ma olen alati mõelnud, et fanaatikud (siinkohal pean silmas neid inimesi, kelle usk neil teisi olendeid kahjustada lubab) on kõige hirmutavamad koletised, sest nad on ehtsad. Kumma tõenäosus on suurem, kas pimedal tänaval libahundi otsa juhtuda või mõne hullumeelse ohvriks langeda? Arvan, et viimase. King on hirmu fanatismi ees hästi ära tabanud ja mängib sellega. Huvitav on jälgida, kuidas täiesti tavalisest inimesest saab hullumeelne teadlane ning millega see kõik lõppeb. Üllatav ja ootamatu lõpplahendus oli, seda ma tõesti ette ei näinud. Viimase mõnekümne lehekülje pealt saad kõik oma hirmu- ja õudusejudinad kõik kätte ning kui enne magamajäämist voodis loed, siis unetu öö pealekauba.

Ma olen Kingi raamatutest lugenud vaid üksikuid, seega ei oska ma kinnitada ega ümber lükata kuskilt loetud arvamust, et "vana hea King on tagasi", küll aga meenutas raamatu algus sama kirjaniku lühijutu põhjal tehtud filmi "Stand by Me" (nostalgiline tagasivaade 1960ndatesse, mil neli poissi lähevad surnukeha otsima) meeleolu. Lugege ja otsustage ise.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Revival" (ilmub 02.03.2015)

Jussi Adler-Olsen "The Marco Effect" (A Department Q 5)

Teismeline Marco Jameson on Taanis illegaaalselt ning kuulub mustlaste jõuku, kes tänavatel kerjates ja taskuid tühjendades elatist teenivad. Jõugu juht Zola valitseb kindla ja vägivaldse käega ning kui Marcol kuuleb, et Zola plaanib ta sandistamist, sest vigased kerjused toovad rohem sisse, põgeneb ta.

Jälitajate eest peitu pugedes leiab Marco tundmatu mehe haua ja lahkudes võtab ta surnu kaelakee kaasa. Hiljem, tänavapostidel kadunud isiku tagaotsimiskuulutusi nähes, märkab ta, et neil kujutatud meesterahvas kannab sama kaelakeed ning nüüd on Marcol valida, kas ta laseb Zola kamba end kätte saada või pöördub politsei poole. Ta valib viimase.

"The Marco Effect" on detektiivi Carl Morcki sarja viies raamat ja kui eelmised mulle meeldisid, siis see oli täielik pettumus. Raamat polnud igav, aga liiga pikka ja lohisev ja umbes poole pealt see mind enam ei haaranud, lugesin üle ridade. Ainuke, mis mulle tõesti meeldis oli Carli ja ta kolleegide käitumine ning Assadi tausta lähem selgitus ja just selle viimase pärast annan autorile ka uue võimaluse ning võtan ka sarja järgmise raamatu kätte.  

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Erwartung"

Gabrielle Zevin "The Storied Life of A.J.Fikry"

A.J. Fikry on raamatupoe omanik, kelle armastatud naine autoõnnetuses surma sai. Ta on loomult pahur ja mitte kuigi seltskondlik inimene (tegelaskuju poolest väga sarnane Rosie Projecti Daniga), mistõttu on eriti suur üllatus kui ta ühel päeval oma poest hüljatud kaheaastase tüdrukukese Maya leiab.
Lapse juures on kiri, milles ema selgitab, et jätab oma tütre A.J.-le kasvatada. Kellegil pole aimugi, kellele laps kuuluda võiks, kuid järgmisel hommikul leitakse veest noore naise surnukeha ja Maya ema saladus on lahendatud.
Raamatupoodnik googeldab, kuidas lapsi kasvatada, lapsendab Maya ja muutub üldse leebemaks ja meeldivamaks inimeseks. Mõne aasta pärast abiellub ta raamatukirjastuse müügiagendi Ameliaga ja elu on päris kena, kuid siis avastatakse A.J.-l ajukasvaja ja ta sureb.

Kiiresti loetud. Kui jätta kõrvale fakt, et tegevus toimub raamatupoes ja põhitegelased on poe omanik ning kirjastuse müügiagent ning vahele on pikitud igasugu viiteid kirjandusele, siis on tegemist täiesti tavalise naistekaga, mida võiks rannas lugeda ja siis mõne tunni pärast õlgu kehitades unustada. Pealiskaudsed tegelased ja sündmustik, ehe viletsa sitcomi stsenaarium.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Anne Gesthuysen "Wir sind doch Schwestern"

Frankenite pere kolm tütart kogunevad neist vanima Gertrudi 100. sünnipäeva tähistama. Peaaegu sajandi jooksul on palju juhtunud ja üle elatud ning õed  pole omavahel alati ideaalselt läbi saanud, kuid nüüd on käes aeg vanad tülid ja arusaamatused ära klaarida. Raamatus jooksevadki paralleelselt kaks ajaliini, üks esimese maailmasõja ajast edasi tänapäeva poole ja teine kirjeldab sünnipäeva tähistamist.  

Õed Gertrud, Katty ja Paula olid pärit vaesest ja paljulapselisest katoliiklikust perest. Kui Gertrud kohtub seisusest kõrgemal oleva ja rikkast perest Franz Hegmanniga, siis pole üllatav, et Franzi vanem vend Heinrich on abielu vastu. Noored siiski kihluvad, Franz läheb sõtta (I MM) ning saab surma. Gertrud ei andesta Heinrichile, sest usub, et viimane oleks saanud Franzi sõttaminekut takistada, kui oleks ametlikult väitnud, et teda on talus tööjõuna vaja. Pärast kihlust oli Heinrich huvitatud Franzi ja Gertrudi lahushoidmisest ning lasi vennal minna. Aastaid hiljem, enne Teist Maailmasõda, leiab Gertrud endale uue austaja, kuid sellest suhtest ei saa asja, sest mees on juut ja kohalikud katoliiklased ja juudid ei saa ajaloolistel põhjustel omavahel läbi. Hiljem tagasi vaadates on Gertrud isegi õnnelik, sest pole kindel, mis oleks temast juudiga abielludes saanud.

Noorem õde Katty oli Gertrudi ja Franzi kihluse ajal 5 aastane ja ei saa toimunust päris täpselt aru. Hiljem läheb ta lesestunud Heinrichi juurde majapidajannaks ning aitab ka poja Theodori eest hoolitseda. 1945. aastal, pärast Theodori surma annab Heinrich Kattyle lubaduse, et hoolitseb ta eest elu lõpuni. Viimane hindab Heinrichit mehe ja poliitikuna väga ja on ilmselgelt temasse armunud. Lühikese aja jooksul arvab ta, et nad on isegi kihlatud, kuid siis palub Heinrich Kattyl endale seisusekohane naine otsida. Katty neelab mõru pilli alla ja täidab oma kohust. Ridade vahelt tuleb välja, et tegelikult armastas ka Heinrich Kattyt, kuid ei saanud temaga abielluda, sest isegi kui ta klassivahest mööda vaadanuks, siis oli ta ju oma vennale abielu Gertrudiga keelanud ja see oleks kui venna hauale sülitamine.

Keskmine õde Paula on ainuke, kes abiellus ja lapsed sai. Tema mees Alfred oli homoseksuaal, mis 50ndatel oli vanglas istumisega karistatav. Alfred jääb politseile vahele, läheb vangi ja abielu lahutatakse, kuid pärast mehe vangist välja saamist võtab Paula temaga ühendust ning nad lepivad kirjade teel ära.

Lugedes mõtlesin palju oma vanavanemate põlvkonnale. Need inimesed elasid paljud raskused üle, ellusuhtumine oli palju realistlikum ja ma ei usu, et keegi neist oleks vaevanud oma pead mõttega, kas nad on õnnelikud või mitte. Ma ei mäleta, et mu vanaema oleks rääkinud, mis minevikus juhtus, see tuli pigem muu juttu sees välja ja raamatus kirjeldatud õed on samasugused. Paljud traagilised sündmused lihtsalt vaikiti maha, kui juhtus, siis juhtus ja siis sellest enam ei räägitud.

Kuigi raamat hakkas lõpupoole natuke venima, mulle meeldis. See oli natuke teistmoodi ja hea lugemine. Mõne koha peal tahtnuks autorile ette heita, et ta lasi tegelastel just selliseid valikud teha, aga kuna kirjanik väidab, et see raamat põhineb ta oma tädide elul, siis see tundub kuidagi kohatu.

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud

Lisa Fiedler "Mouseheart" (Mouseheart 1)

Hopper on tavaline väike hiir, kes elab koos oma õe ja vennaga zookaupluses. Ühel päeval mõistavad nad, et nende saatuseks on olla teiste loomade toit ja surmasuust põgenedes kaotavad hiirekesed üksteist silmist. 

Brooklyini metroo juures olevates tunnelites asub rottide kuningriik Atlantia, mille valitseja sõlmis kassidega vaherahu - nii kaua kui rotid püsivad linnas, kassid neid ei puutu. Lepingu täpsemaid (sala)tingimusi ei tea keegi. Põgenedes satub Hopper kokku rottide printsi Zuckeriga, kes ta endaga koos Atlaniasse võttab. Linnas kohtub hiir kuningaga ning kuuleb põgenikelaagritest ning salapärasest hiirest Musidest, kes püüavad rottide valitsust kukutada. 

Kes räägib tõtt ja kes valetab, keda usaldada ja keda mitte? Kõik need on küsimused, millele tuleb Hopperil vastus leida. 

See on tüüpiline kangelaste ja vaenlaste seiklusjutt, täis truudust ja reetmisi ning lahinguid. Hopper on tore tegelane, heasüdamlik ja sõbralik, ta pole kohe algusest peale kangelane, vaid püüab selles valededevõrgus oma teed ja selgust leida. 

Minu jaoks oli väga hea teistmoodi lugemine ning pildid on ka armsad. Ainuke, mida ma ette heidaksin on, et see on kohati liiga vägivaldne ja illustratiivne. Soovitaksin veidi vanematele kui soovituslik vanusegrupp 8-12. aastased.
Lugu jätkub teise osas, mis ilmub järgmise aasta kevadel.

saksa keeles: "Mouseheart - Die Prophezeiung der Mäuse"
eesti keeles: pole ilmunud

Conn Iggulden "Wars of the Roses: Stormbird"

See on esimene raamat Rooside sõja* ajastust rääkivast sarjast.
1437. tuleb Inglismaal troonile Henry VI, kes päris trooni oma isa Henry V-nda surma järel. Raamatus keskendutakse Henry abielule prantslanna Margaretiga.
Umbes pool raamatust oli väga huvitav ja meeldis mulle, siis aga hakkas venima, korraga tuli palju uusi tegelasi ja Margaret muutus emalõviks. Lõpp läks juba sunniga ja üle rea. Võibolla oleks minu suhtumine teosesse teistsugune, kui oleksin antud ajalooperioodiga rohkem tuttav, aga kui aus olla, siis ei innustanud kirjutatu mind ka Wikipediat lahti tegema.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles:  "Sturmvogel: Die Rosenkriege 1"
        

Robin McKinley "The Hero and the Crown"

See on lugu lohede ja kangelaste ajast.

Aerin on Damari kuninga tütar. Juba varajasest east peale on ta kuulnud, et rahvas pidas ta kadunud ema nõiaks. Inimeste umbuskliku suhtumise tõttu jääb ta eraklikuks lapseks, kes meelelahutust otsides mõõgaga vehklema ning ratsutama õpib ja lohetule vastase salvi kokkusegamist katsetab.
Kõik see on edukas ning suureks kasvades saab Aerinist lohetapja. Ühel päeval tuleb tal võideda suurima ja ohtlikeima lohega, keda ta on kohanud. Aerinil õnnestub küll Maur tappa, kuid see võit asetab teda ennast surmasuhu. Oma elu päästmiseks otsib ta üles võlur Luthe.

Üks, mis mind paljude fantaasialugude juures alati häirib on see, kui kirjanik uudissõnu välja mõtleb ja mina lugejana pean püüdma välja mõelda, mis mida tähendab. Alati see ei õnnestu ja siis  pole õrna aimugi, millest jutt käib.
Sellelegi vaatamata oli päris hea lugemine, sest Aerin on naistegelasena väga asjalik, ta ei jäe käed rüppes lahendusi ootama, vaid läheb neid ise otsima.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Heldenkone"

Garth Stein "The Art of Racing in the Rain"

Enzo on tark ja telekavaatamisest haritud koer, kes jutustab meile oma perekonna, isa Danny, ema Eve ja tütar Zoe, loo. Me saame teada, kuidas isa ja ema kohtusid ning lapse said; loeme  Eve'i haigusest ja surmast ning Danny üksindusest ja pere toimetulekust leinaga. 

See on ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud raamat ning ma saan täiesti aru, miks see nii paljudele meeldis. Idee on ju hea, miks mitte kirjutada inimestest läbi nende koera silmade ja seepärast arvan, et lugemine annaks eriti palju tõelisele koerainimesele, kes suudab looma inimesega võrdsustada. Ma ei kirjuta seda lauset sugugi mitte irooniliselt, see on lihtsalt elukogemus, mis mul puudub.

Kui aus olla, siis pole ma kindel, kas suudan sellele raamatule ausat hinnangut anda, sest ükskõik, kuidas ma ka ei püüaks, hindan seda läbi sama autori eelmise teose. Lõppsõna hetkel veel ei ütle, sest mõnikord pani loetu mind lihtsalt vaikselt silmipööritama. 

saksa keeles: "Enzo oder Die Kunst, ein Mensch zu sein"

eesti keeles: pole ilmunud

Joel Dicker "The Truth About the Harry Quebert Affair"

Marcus Goldman on noor kirjanik, kelle esikteos ta edetabelite tippu lennutas. Kahjuks on raamatu ilmumisest juba kaks aastat möödas ja uut ei paista kuskilt. Inspiratsiooni ja abi otsides võtab Marcus ühendust oma vana sõbra ja mentori, eduka kirjaniku Harry Quebertiga.  

Viimane elab vaikses Somerseti linnakeses rahulikku elu, mis peapeale pööratakse kui ta tagaaiast leitakse 1975. aastal kadunuks jäänud 15. aastase tüdruku Nola Kellergani jäänused. Harry tunnistab, et tema ja Nola olid armunud ning plaanisid koos põgeneda.
Tüdruku luude uurimine näitab, et ta mõrvati ning kahtlusalusena arreteeritakse Harry. Marcus jääb truuks sõbraks edasi ega usu, et Harry Nola tappis ning hakkab juhtumit omal käel uurima.
Lõpuks tuleb muidugi ka kirjutamisinspiratsioon tagasi ning sellega kaasneb kolme miljoni dollariline raamatuleping ja uus bestseller.
Raamatus on palju juttu kirjanikuks olemisest ja hea raamatu kirjutamisest. Kahjuks pole kirjanik oma nõu ise kuulda võtnud, sest üks oluline hea raamatu nõue on, et see peab õigel hetkel ära lõppema. "The Truth About the Harry Quebert Affair" ei lõppenud. Kui palju erinevaid pöördeid suudab üks lugu välja kannatada? Ilmselgelt mitte nii palju kui autor välja mõtles, sest mingil hetkel läks see minu arvates liiga maaslamaja peksmiseks ja seepärast ei anna ma ka raamatule Goodreadis rohkem kui 3 punkti.

saksa keeles: "Die Wahrheit über den Fall Harry Quebert"   
eesti keeles: pole ilmunud

Meg Wolitzer "Belzhar"

Wooden Barn on internaatkool, kuhu saadetakse traagilise elukogemuse läbielanud teisemelised. Minategelane Jam (Jamaica) Gallahue ei saa üle oma poisssõbra Reeve surmast. Nad tundsid teineteist vaid 1.5 kuud, kuid tema lahkumine on jätnud suure augu (umbes sama suure kui Edwardi lahkumine Bellasse).
Uues koolis selgub, et Jam on pandud kirja inglise keele eriklassi "Special Topics in English", mis kaasõpilaste sõnul on väga ekslusiivne ja valitud seltskonnale. Klassikursus kestab ühe semestri ja iga kord käsitletakse vaid ühte kirjanikku, sel korral on arutluse all Sylvia Plath.
Klassis on viis õpilast ja nende ülesandeks on lisaks kirjanduse lugemisele ka päevikut täita. Viimasel näib olevat võlujõud, sest viib kirjutaja tagasi minevikku, aega mil traumaatilised kogemused polnud veel aset leidnud. Päeviku viimastele lehekülgedele kirjutades tuleb igaühel neist oma valusa sündmusega silmitsi seista. Seda uuesti läbi elada ja objektiivselt vaadata, mis tegelikult juhtus, sest vaid nii on võimalik juhtunut ümber hinnata ning edasi elada.
Miskipärast sattus mulle ette järjekordne teismeliste internaatkooli raamat, kuid võrreldes eelmise "Night Schooliga" ei saaks need kaks raamatut ja kooli erinevamad ollagi. "Belzar" on raamat kaotustest ja leinast ning iga tegelase lugu on erinev.
Kaotus ja lein on minu silmis midagi väga isiklikku ja pole kellegi asi teise hingevalu kohta öelda, et ohh, see on ju tühiasi ja saa sellest juba kord üle, kuid sel korral oli mul tõsiselt kahju, et autor Jami loo just nii lahendas. Üks asi on leinata, teine asi on teada saada, et oled ise sündmusi valesti tõlgendanud ja kogu armastuslugu leidis aset vaid sinu unelmates.
Lõppkokkuvõttes ütlen, et oli ok, aga mitte kuigi hea, põhiidee mulle meeldis, aga kohati oli liiga klišeelik. 

saksa keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud

C. J. Daugherty "Night School" (Night School I)

Kui teismeline Allie Sheridan juba mitmendat korda arreteeritakse, saavad ta vanematel mõistus ja tahtmine otsa ning nad panevad tütre Cimmeria Akadeemia nimelisse internaatkooli. Cimmeria on erinev kõigist teistest koolidest, kus Allie siiani käinud on, kehtivad ranged reeglid ning  igasugu elektroonika on keelatud. Kaasõpilased on rikaste ja mõjukate inimeste järeltulijad ja Allie tunneb end kõrvalseisjana, kuid lõpuks leiab endale uued sõbrad ja vaenlased.

Midagi on selles koolis siiski imelikku...

Olles mitmeid teismeliste raamatuid lugenud, ei saa ma midagi parata, kui kõiki järgmisi eelmistega võrdlen. "Night School" jääb oma olemuselt kuhugi Harry Potteri ja "Videviku" vahepeale, kuid üks-ühele sarnasust pole sel kummagiga. Kuigi tegelased on teisemelistele kohaselt natuke naiivsed, on tegemist hästi kirjutatud ja huvitava raamatuga. Küll on aga aru saada, et see on sarja esimene, sest kõik otsad jäävad lahtiseks.

saksa keeles: "Night School: Du darfst keinem trauen" (Night School 1)

eesti keeles: "Õhtukool"

Garth Stein "A Sudden Light"

14 aastase Trevori vanemate abielu on kriisis, pere pankrotis ja nende maja ning muu vara võlgade katteks ära võetud. Ema läheb pere juurde Inglismaale, isa koos Trevoriga Seattleisse oma isa ja õe juurde.
Vanaisa ja tädi elavad 100 aastat vanas majas, milles on elanud juba mitu põlvkonda Ridelle. Esiisa testamendis oli tingimus, et tema järeltulijad on vaid maja kasutajad, niipea kui selles enam pereliikmeid ei ela, tuleb hoone lammutada ja nö. metsale tagasi anda. Maja ja seda ümbritseva maa väärtus on ajaga tõusnud ja nii tahavad Trevori isa ja tädi maja hoopis maha müüa (sest, mis kasu on surnule antud lubadusest). Müügitehingu läbiviimiseks pevad nad oma demnetse isa nõusse saama. Isa keeldub lahkumast, sest kuuleb oma surnud naist majas tantsimas.
Kõlab väga põnevalt, eks ju, aga mul on mitu etteheidet. Esimene neist tuleb arvatavasti minu vanusest, sest raamatu algus on kui muinasjuttudest laenatud: "Elas kord, oli kord..."

"Twenty-some years ago, before technology changed the world and terrorism sruck fear into the hearts of all citizens. Before boys in trench coats stalked and murdered classrooms full of innocent children in schools across this fair land. Before the oceans where thick with oil slicks and the goverment ceased to governand Bill Gates set out to love the world to death and hurricanes became powerful enough to stagger entire cities and toxic children where drugged into oblivation to rive up the profits of Big Pharma, and genetically modified foodstuffs were force upon us without us knowing we needed to care. Before smoking marjuana at gay marriages became passe - before gay people became, eh just like anyone else, and weed became, eh just another source of tax revenue. This was even before another famous Bill, the one surnamed Clinton, became famous for his choice of cigars. It seems like ages ago, looking back on it. No smartphones. No On Demand. Nary an IPad in sight. So long ago. Yes. This story begins in 1990."
(Stein, Garth 2014, "A Sudden Light", lk. 2-3), bold on minu lisatud.

Mida? Kuidas me oleme jõudnud aega, mil  1990 on kaua aega tagasi? Läbi raamatu jookseva viited, et tol ajal olid asjad nii või teisiti, aga kindlasti paremad/halvemad kui praegu. Võibolla see tundub tänapäeva teismelistele nii, aga 1990 ei ole kiviaeg, et sellest peab nii kirjutama, ma keelun olemast dinosaurus!

Raamatu algus on tegelikult päris loogiline ja põnev... ja siis tuleb pööre, tundub nagu oleks seni päris asjaliku ja mõistliku poisina tundunud Trevor midagi sisse võtnud. Ta teatab, et temagi näeb vanaema vaimu ja lisaks sellele hulgub majas ringi ka ammusurnud homoseksuaalist vanaonu Ben. Viimane saadab Trevorile kummalisi unenägusid ja juhatab teda vanade päevikute ja kirjade juurde, millest selgub, et see vaim Ben oli päris hõivatud tegelane, sest käis ka juba oma kadunud isaga juttu vestmas. No tule taevas appi, kuidas saab olla, et inimesel on vana maja krigisemas kuuldes esimene mõte "vaimud" ja nendega lõpuks kohtudes pole üldse hirmutunnet, nagu oleks vana tuttavat näinud.
Kolmas etteheide on see, et lõpp tuli väga kiirustades. Kui autor on juba võtnud aega ja ülidetailselt ka igasuguseid ebaolulisi asju kirjeldanud, siis võinuks ka lõpule rohkem aega pühendada. Minu jaoks jäi asi õhku rippuma ja selgituseta.
Mõtlesin pikalt, et kuidas täpselt väljendada, mis mind häiris, sest idee on tegelikult hea ja potensiaali täis ning Garth Stein on hea kirjanik ja välja mõtlesin - nad on hea loo vaimudega ära rikkunud. Kogu ebaloogilisus tulebki vaimu(de)ga seoses. Võibolla oli see teadlik valik, et lükkame kummitused sisse, paiskame enne Halloweeni müüki ja läheb nagu soe sai, aga antud juhul tuleb see raamatu puhul kahjuks, sest tulemus on mingi segane "ei liha, ega kala" kirjutis, mida ei oskagi kuhugi paigutada, õudukas pole, kriminull ka mitte, kohati lihtsalt ebaloogiline.

Kurb. Alustad raamatu lugemist nii suurte ootustega ja siis läheb kõik allamäge. Olles sama autori eelmist raamatut lugenud, siis tahtsin sedagi kindlasti lugeda, mõtlesin isegi omale osta, sest raamatukogust kättesaamine tundus liiga kaugel. Nüüd olen nii õnnelik, et seda raha ei raisanud. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Nele Neuhaus "Wer Wind sät" (Ein Bodenstein-Kirchhoff-Krimi V)

Taunusesse plaanitakse rajada tuulepark, kuid kohalikud pole selle mõttega rahul ning protesteerivad aktiivselt. Pargi vastaste hulka kuulub mees, kelle maatükki läheb parki ehitaval firmal väga vaja ning nad teevad pakkumise 3 miljoni euro peale. Varsti leitakse mees surnuna ning juhtumit saadetakse lahendama Kirchoff ja Bodenstain. Viimane on sel korral mõrvadega lähedamalt seotud kui eelmistes raamatutes ning see mõjutab ka tema otsustamisvõimet.

Teiste Neuhausi raamatute puhul olen kirjutanud, et kõige paremad pole, aga lugeda sobisid päris hästi, see tundus mulle oluliselt parem. Mõrvar jäi lõpuni saladuseks (mis on minu arvates  hea kriminulli puhul oluline kriteerium) ning ka taustasündmused olid huvitavad. Kui ma vahepeal olin juba valmis sarja lugemisest loobuma, siis "Wer Wind sät" sundis mind meelt muutma ja looetavasti saan varsti ka äsjailmunu kätte.

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud

Mireille Guiliano "Prantslannad ei lähe paksuks"

On üldine avamus, et prantsuse naisi võib kadestada mitmete asjade pärast - nad on stiilsed ja kütkestavad, omavad intensiivset eraelu ning söövad palju ja püsivad sellelegi vaatamata saledad. Kui teid huvitab, kuidas nad selle viimasega hakkama saavad, siis lugege seda raamatut. 
"Prantslannad ei lähe paksuks" pole tavapärane dieediraamat, vaid elustiili tutvustav kirjutis. Tegelikult pole enamikus loetus midagi uut, nt. kõnni palju ja väldi lifte. Kuid Guiliano kirjutab ka sellest, et kõike, mida sööd, tuleb ka nautida, tuleb valida, mida ja kui palju sa suhu paned, st kui sa ühel päeval sööd suure õhtusöögi, siis järgmisel päeval söö natuke vähem. Ära keela endale maiustusi, vaid söö neid harva ja kui, siis kvaliteetset (šokolaadi).     

Seega, nii palju kui mina asjast aru sain, siis on saladus selles, et elu ja sööki tuleb nautida, kuid seejuures ei tohi unustada märksõnu: mõõdukus, kvaliteet, hooajalisus ning uhkus. Jah, see viimane on oluline, ära tunne end süüdi, kui tahad magusat vms. süüa, söö ja tunne rõõmu.

inglise keeles: "French Women Don't Get Fat"
saksa keeles:  "Warum französische Frauen nicht dick werden"

Edgar Cantero "The Supernatural Enhancements"

Kahekümnendates meesterahvas A. (täisnime ei mainita raamatus kordagi) saab oma sugulaselt päranduseks Point Blessis, Usas Virginia osariigis asuva härrastemaja. Pärandus tuleb ootamatult, sest sugulussidemed on nii lehma lellepoja tasemel, kuid sellelegi vaatamata kolib A. koos punkarist teismelise Niamhiga (naisterahvas) sisse.
Axton House on veider maja. Selle eelnev eraklik omanik sooritas enesetapu (täpselt sama vanalt ja samast aknast välja hüpates, kui tema isagi), kohalike arvates seal kummitab ning iga aasta talvise pööripäeva paiku kogunevad majja tundmatud inimesed. Kuna A.-l ja Niamhil niikuinii midagi targemat teha pole, siis hakkavad nad majas (potensiaalselt) toimuvat uurima. 

"The Supernatural Enhancements" on kummaliselt üles ehitatud raamat. Umbes nii, et keegi plaanis hakata raamatut kirjutama ja on selle tarbeks materjale kogunud: väljavõtteid raamatutest, arveid, peategelaste omavahelisi vestlusi ("sobivalt" ei saa üks neist rääkida, seega on kirjutamine igati õigustatud), videokaameratest nähtava üleskirjutisi, päevikumaterjale, kirju jne. ja siis on üks üliusin agent seda kausta raamatuks pidanud ja trükki andnud.
Suurema osa ajast loed ja ei saa üldse aru, millega on tegemist, sest see pole tavapärane romaan, aga kaasahaarav. Lõpupööre oli hea, muidu oleks lihtsalt üks veider krimka olnud ja ma oleksin kirjaniku arvatavasti varsti unustanud, aga nüüd jätan ta nime endale meelde, sest kui Canterolt veel midagi ilmub, siis loeksin meelsasti.


saksa keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud

Christina Henriques "The Book of Unknown Americans"

See raamat on nn. tundmatutest ameeriklastest, Ladina-Ameerikast pärit immigrantidest. Loo keskmes on Mehhikost pärit Arturo ja Alma Rivera, kes ei plaaninud kodumaalt lahkuda, kuid otsustavad Ameerikasse kolimise kasuks pärast tütre Maribeliga juhtunud õnnetust, sest lapsel oleks seal rohkem paranemisvõimalusi. Arturo saab tööd seenekasvatuses ning nad leiavad elukoha majas, kus on teisigi väljarändajaid, sealhulgas Panamast pärit perekond Toro. Viimaste noorem poeg Mayor on vanema venna varjus kasvanud üksildane teismeline, kes Maribeliga sõbruneb.

Kui ma umbes 10 aastat tagasi Eestist eemale kolisin, siis lugesin palju inda väljarändajate lugusid, sest vajasin teadmist, et keegi teine on kogenud sama, mida minagi. Nüüd oli raamatukapil see raamat. Võibolla on ka raamatuturg muutunud, sest (illegaalsed) hispaaniakeelsetest riikidest pärit immigrandid on Ameerikas kuum teema. Tihti on televiisoris uudiseid, kuidas on jälle mõni "kätte saadud" ja siis tagasi kodumaale toimetatakse. Kahjuks on need näited alati korralikud pereemad- ja isad, kes siin rahulikku igapäevaelu elavad.

Mulle meeldib, et neile muidu anonüümsetele numbritele läbi kirjanduse nägu püütakse anda, sest ükskõik, kuidas ma ka ei vaataks, näen ma kodust lahkujate numbrites inimest. Pole vahet, millisest riigist teise kolitakse, immigrantide põhjused, kogemused ning probleemid on alati mõnes mõttes sarnased. Hr. Lukas nimetaks neid kõiki arvatavasti mugavus- või lodevuspagulasteks, aga mis sunnib inimesi oma kodu maha jätma ja uuesti alustama? Kuidas on olla üksi, kodust ja tuttavatest eemal? Kuidas leppida sellega, et kohalikud sind alati võõramaalaseks peavad? Kust osta kodumaalt tuttavat toitu?

Minu jaoks oli see raamat hea ja kaasahaarav lugemine, sest paljuga kirjutatust sain oma elust paralleele tõmmata. Lõpu osas olen ma siiani kahevahel, esmasel lugemisel tundus see üsna uskumatu, kuid järele mõeldes usun, et see on siiski tõepärane ja võimalik. Elades Detroidi külje all, on mõrvad ja mõtetud tapmised uudistekanalis igapäevased. 

Lugege, kui tahate heita pilku veidi teistsugusesse maailma.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Michael Marshall Smith "The Intruders"

Mõned nädalad tagasi hakkas BBC Ameerika pealt jooksma telesari "The Intruders", mille esimene osa tundus küll kummaline ja põnev, aga väga segane. Ma ei saanud toimuvast peaaegu üldse midagi aru. Siis lugesin, et sari toetub samanimelisele raamatule*, mis õnneks kohalikus raamatukogus ka olemas oli. No ei andnud hing rahu, nii tahtsin teada, mis seal ikkagi toimus.

Esmapilgul näib, et raamatus puudub ühtne süžeeliin, sest jutustajaid on mitu ning toimuva seosed arusaamatud (mul tekkis täpselt sama tunne kui seriaali vaadates):

Jack Whalen on endine politseinik, kes segastel põhjustel ameti maha pani ja nüüd kirjanikuna leiba teenida püüab. Tema naine Amy tegeleb reklaamialal ning läheb plaanitud tööreisil Seattleisse kaduma. Hotellis ei teata temast midagi ning mobiil leitakse takso tagaistmelt. 

Naise otsimise kõrval peab Jack tegelema ka endise koolikaaslasega, kes aastakümneid hiljem ootamatult välja ilmub ja teadlase perekonna mõrvajuhtumi lahendamisel abi palub. 

Samal ajal kaob Oregonis väike tüdruk Madison.

Siin jätan ma sisu lahtirääkimise pooleli, sest kui ma selle ära ütlen, siis pole põnev ei tulevasel lugejal, ega ka sarja vaatajal. Lugeda oli põnev ja autor suutis põnevust hästi üleval hoida. Suurema osa ajast loed ja ei saa üldse aru, kuhu see võiks välja jõuda, aga käest ära panna ka ei saa. Tegelikult tundub, et ta jättis lõpu isegi natuke lahtiseks, minul tekkis uusi küsimusi, kuid vastuseid neile ei saanud. Potensiaalselt võiks isegi kunagi järge oodata. 

Ma ei saa lahti mõttest, et kui sama idee oleks Stephen Kingile pähe tulnud, oleks ta veelgi põnevama ja hirmutavama raamatu kirjutanud.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

* Autori nime kirjutakse kahte moodi, teine variant on Michael Marshall.

Henning Mankell "An Event in Autumn"

Politseiinspektor Kurt Wallander on vanaks saanud. Ta igatseb rahulikku elu ning oma maja, kus ta saaks koos oma koeraga elada. Üht vana talu üle vaadates koperdab ta sõna otseses mõttes käeluu otsa. Kaevates leitakse ka ülejäänud surnukeha ning lõpuks teinegi, naine ja mees. Uuringud juhivad detektiivid teise maailmasõja aega, mil Rootsis palju põgenikke ringi liikus.
Tegemist pole täismahulise raamatuga vaid u. 150 leheküljelise lühijutuga, mille sündmustik paigutub ajaliselt Wallanderi eelviimase ja viimase raamatu vahele. Olen lugenud/proovinud lugeda ka teisi Mankelli raamatuid, kuid Wallanderi omad on mulle kõige paremini peale läinud ja nii oli see väike raamatuke kui kohtumine vana tuttavaga. Kurb on lugeda, et inspektor on vananenud, aga see teeb teda ka elulisemaks, sest üks kõik kui hea sa oma tegevustes oled, ei ela sa igavesti.
Jutuna pole see kõige tugevam, lahendus on kuidagi ebausutav, aga mulle tõesti meeldis lõppu lisatud autori kommentaar Wallanderi tegelaskuju tekkimise ja arenemise kohta ning see peaks sarja lugejatele küll meeldima. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Mord im Herbst"

Fred Vargas "Elus või surnud"

Kriminaalromaani sündmused leiavad aset Pariisis, kus lauljatar Sophia Siméonidis ühel hommikul avastab, et tema aeda on istutatud väike pöögipuu. Kellegil pole aimugi, kes seda tegi. Ühel päeval on Sophia kadunud ning varsti leitakse ta surnukeha. Asja hakkavad uurima kolm naabermajja kolinud luuserist ajaloolast.

Vargas on üks neid autoreid, kelle populaarsusest ma aru ei saa. Kui ma õigesti mäletan, siis on see kolmas tema sulest ilmunud raamat, mida olen lugenud ja kõigi puhul on olnud sama häda, sündmustik on põnev, aga kirjutamisstiil ei istu istu mulle kohe üldse.   

inglise keeles: "The Three Evangelists"

saksa keeles: "Die schöne Diva von Saint-Jacques"