Svetlana Aleksejevitš "Sõda ei ole naise nägu"

"Koolis õpetati meid armastama surma. Me kirjutasime kirjandeid sellest, kuidas oleks tahtnud surra millegi nimel... Unistasime..." (Aleksejevitš, Svetlana, 2016, "Sõda ei ole naise nägu", lk. 8)

Lakooniline kokkuvõte oleks, et autor vaatleb naiste osa Teises maailmasõjas. Ülesehituselt on raamat sarnane sama autori "Voices from Chernobyl: The Oral History of a Nuclear Disaster-ga". Kirjanik annab sõna naistele endale ning laseb neil läbielatust rääkida nö. oma sõnadega.

"Kesksel kohal oli alati see, kui talumatu kõik on ja kuidas ei taha surra. Ja veel talumatum ja veel väiksem oli tahtmine tappa, sest naine annab elu. Kingib. Kannab seda kaua endas, siis hoiab ja kasvatab üles. Ma olen aru saanud, et naistel on raskem tappa." (Aleksejevitš, Svetlana, 2016, "Sõda ei ole naise nägu", lk. 17)

Igasugu sõjakoledustest kirjutatakse palju, natside julmusest saab lugeda erinevatest raamatutest, kuid käesolev teos on natuke erinev. Kuna on tegemist isiklike mälestustega, siis tulevad välja ka need sõjas oleku aspektid, millest tavaliselt vaikitakse. Kuidas on olla naisterahvana armees, mille juhid pole mõelnud sellele, et naistel on korra kuus menstruatsioon või nende aluspesu peaks meeste omast erinev olema?  Mis tunne on tulla tagasi igapäevaellu, kus meeskangelasi ülistatakse, kuid naissõdureid litsiks sõimatakse? 
Kui teile selline kirjandus vähegi meeldib, siis soovitan kindlasti lugeda. Mulle väga meeldis. 

  

pealkiri: "Sõda ei ole naise nägu"

autor: Aleksejevitš, Svetlana

keel: eesti
tõlkija: Toomas Kall

kirjastus: Tänapäev

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 341
ilmumisaasta: 2016

ISBN-13: 9789949850105

inglise keeles: "The Unwomanly Face of War: An Oral History of Women in World War II"

saksa keeles: "Der Krieg hat kein weibliches Gesicht"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Svetlana Alexievich "Voices from Chernobyl: The Oral History of a Nuclear Disaster"

1986. aastal toimus Ukraina väikses linnakeses tuumakatastroof, mille ulatus tollaste võimude poolt edukalt maha vaikiti. Ma ei tea kui paljud teist seda õnnetust mäletavad, kuid mina olin tollal 9 aastane ja mäletan, et midagi mainiti ning kõige elavamalt on meeles vaid see, et me ei tohtinud õnnetuse järgselt esimese vihma ajal õue minna. Pärast räägiti, et neil, kes seda ikkagi tegid, langesid juuksed maha. Hiljem oli sõna Tšernobõl ikka aegajalt inimeste huultel, kuid õnnetuse mõju ja täisõudust ei tajunud ma kuni selle raamatu lugemiseni. Raamat on üles ehitatud monoloogidena - sõna saavad nii haiged lapsed, mehed kaotanud naised, teadlased, kui kodudest välja aetud vanakesed ja paljud teised. See on nii valus-nii valus lugemine. Raskeid teemasid käsitlevaid raamatuid on teistele soovitada alati raske, sest sa tead, mida tulevased lugejad tunnevad, kuid see on hea raamat. Lugege, sest nende paljukannatanud inimeste hääli peab kuulma ja kuulama.   

Autor sai 2015. aastal Nobeli kirjandusauhinna.

eesti keeles: "Tšernobõli palve"
saksa keeles: "Tchernobyl: Eine Chronik der Zukunft"

Goodreadsi hinnang: 5/5