Indrek Hargla "Süvahavva" (I)

Tavaline perekond saab päranduseks Süvahavva talu ning kolib linnast maale elama. Vanemad Peep ja Kristi on uue alguse üle õnnelikud ning loodavad tänu sellele oma abielukriisi(de)st üle saada. Tütar Arnika on 17 aastane ning pole elukoha vahetusest eriti vaimustuses, aga lepib olukorraga, sest valikut ju pole. Poeg Arno on kummaline, autistlike joontega poiss, kes räägib täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, emotsioone välja ei näita, aga on absoluutse kuulmisega ja arvutab peast paremini kui taskukalkulaator. 

Üsna ruttu saavad nad kohalike elanike reaktsioonidest aru, et Süvahavva pole tavaline maja (või vähemalt nii arvatakse). Asi muutub veelgi omapärasemaks, kui nad oma maja pööningult kadunud poisi Kevini leiavad. Loo arenedes tulevad mängu mingi Vaigutaja, salaühing, kohalik nõid Teele jt. Peep, Kristi ja Arnika  hakkavad asja oma käe peal uurima ning avastatu pole sugugi mitte tavapärane.

Esimese asjana olgu öeldud, et telesarjana meeldis mulle "Süvahavva" väga, eriti esimene hooaeg, milles toimunud sündmused ongi raamatuks kirjutatud. Seega ei tulnud miski suure üllatusena, kuid meeldis, et raamatu lõpp on seriaali omast natuke erinev. Muuhulgas saame rohkem teada ka Felixi ja Ludwigi kohta (oleksin ma raamatut enne teise hooaaja algust lugenud, oleksin selle tegelase tegutsemismotiividest hoopis paremini aru saanud). Kahjuks ei oska ma hinnata, kui hirmutav raamat tegelikult on, sest üllatusmomenti ju enam polnud. 
Lõppkokkuvõttes ütlen, et mulle meeldis. "Süvahavva" on mõnus ja ehe Eesti õudukas, milles on meie oma kodused tondid ja no kus mujal kui eestlaste teispoolsuses end saunas puhtakse pestakse? Jään järge ja lõpplahendust ootama.

saksa keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud