07 mai 2021

Judy Melinek, T. J. Mitchell "Working Stiff: Two Years, 262 Bodies and the Making of a Medical Examiner"


Judy Melinek töötas New Yorgis kohtupatoloogina ja kirjutas (T.J. Mitchell on ta abikaasa ja testlugeja) oma kogemustest raamatu. 
"Working Stiff.." on nii kurb ja masendav kui ka naljakas ning selle võib tinglikult jagada kaheks osaks. Esimest poolt võib lugeda ilukirjandusena. Totrate surmajuhtumite puhul on kerge unustada, et need pole kirjaniku väljamõeldis, vaid tõestisündinud juhtumid, kellegile lähedased ja kallid inimesed. 
Teises osas võtab raamat väga traagilise pöörde, sest Dr. Melinek oli New Yorgis ka 9/11 tragöödia ajal. Ta kirjeldab, kuidas pärast õnnetust arstid haiglates kogunesid ja olid valmis ohvreid vastu võtma ja kiiresti abi andma, kuid kedagi ei tulnud... Ei olnud enam elujäänuid, keda aidata ja kohtupatoloogid võtsid asja üle. Melinek oli ohvrite identifitseerijaist ja läbi tema kirjelduste nägin seda tragöödiat hoopis teise nurga alt. Seda osa raamatust oli väga raske lugeda, sest kuigi tornide langemine oli mulle uudistest ja teleekraanilt tuttav, polnud ma kunagi lugenud kellegi kohapeal olnud kogemusi.
Mulle meeldis, oli huvitav raamat, aga igaühele küll ei soovitada ei julge.
 
pealkiri: "Working Stiff: Two Years, 262 Bodies and the making of a Medical Examiner"
autor: Melinek, Judy; Mitchell T. J.

keel: inglise
kirjastus: Scribner
formaat:
 pehmekaaneline
lehekülgede arv:
270
ilmumisaasta: 2015

ISBN-10: 1476727260

ISBN-13: 
9781476727264

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5

23 aprill 2021

Annette Hess "The German House"


Raamatu sündmused viivad meid 1963. aasta detsembrikuisesse Frankfurti Saksamaal. Naispeategelane Eva Bruhns töötab poola-saksa keele tõlkijana, ta vanemad peavad restorani "Saksa maja" (German House) ning õde Annegret on haigla vastsündinute osakonnas medõde. 
Eva ei jõua ära oodata, millal kavaler Jürgen teda lõpuks ometi naiseks palub ja esimeseks sammuks selles suunas, on mehe külaskäik ja perele tutvustamine. Ilusa koosistumise lõpetab ootamatu telefonikõne, milles Eva tööle kutsutakse. Tavaliselt on tema tööks igasugu dokumentide tõlkimine, sel korral peab ta tõlkima inimese suulist kõnet. Kuna ta pole jutus kasutatava sõnavaraga tuttav, siis läheb esimene tõlkeversioon täiesti aia taha, kuid lõpuks tuleb välja, et tegemist on endise vangiga, kes rääkis kaasvangide gaasiga tapmisest. 
Kui Frankfurdis algab kohtuprotsess Auschwitzi koonduslaagris töötanud ja inimesi mõrvanud natside üle, siis pole prokuröril Evast paremat tõlki kuskilt võtta ja nii saabki temast kohtutõlk. Vanemad ja (nüüdseks kihlatu) Jürgen on ta protsessil osalemisele täiesti vastu, kuid Eva keeldub loobumast. Tunnistajate lugusid kuulates, meenuvad talle mälupildid lapsepõlvest ja selgub, et nad elasid aastatel 1940-1945 sama laagri territoriumil. Isa oli kokk, ema hoolitses pesu ja laste eest.
Kõige suuremad etteheited on mul raamatu tegelaste ning nende omavaheliste suhete süzeeliinidele. Eva kihlatu Jürgen on äärmiselt konservatiivne ja eeldab, et ta (tulevane) naine allub talle vastuvaidlematult ning muutub Eva igasuguse väärkäitumise korral vaimselt vägivaldseks. Kui Jürgen läheb Eva ülemuse juurde ja teatab, et tema oma kihlatul seda tööd enam edasi teha ei luba, siis naine vihastab ja katkestab kihluse. See oli kõige arukam otsus, mida ta teha sai, kuid siis otsib ta Jürgeniga uuesti kontakti ja lugeja võib oletada, et suhe soojendatakse üles.
Annegret töötab vastsündinute osakonnas õena. Ta mürgitab imikuid, et neid hingevaakuvaid vaesekesi siis uuesti elule turgutada ja vanemate kiitust nautida. Arstist kolleeg/armuke avastab ta tegevuse ja selle asemel, et politseisse pöörduda, sunnib ta Annegretti endaga abielluma ning lõpuks saavad nad isegi ühise lapse.
Mul tekkis küsimus, kuidas sai Eva olla kohtutõlgiks protsessil, mille jaoks tal ilmselgelt piisavalt oskusi polnud? Kohtutõlkimine nõuab väga head keeletundmist, sest vigadel on suur kaal. Oletan, et esimene asi, mida kohtualuste kaitsjad ebakompetentse tõlgi puhul väidaksid, on, et tõlk tõlkis tunnistaja sõnu valesti.
Etteheide, mille puhul ma isegi ei tea, kas see on üldse probleem või mitte. Raamatu originaal on saksa keeles, mina lugesin inglise keeles. Mitmes kohtas avastasin veidraid väljendeid ja teksti halvastisobivaid lauseid.  Tekkis lausa tahtmine kuskilt saksakeelne raamat hankida ja ülekontrollida. Praeguses olukorras ei saa hinnagut anda, kas need kohad olid juba originaalis kummalised või läks midagi tõlkes kaduma. 
Siia lõppu ka tõlketehniline küsimus laiemale ringile. Saksakeelne sõna "Dolmetscher" tähendab nii kirjaliku keele tõlkijat kui suulise kõne tõlki.  Raamatu tõlkes kasutati sõnu "translate/translator". Minu arusaamise järgi viitab see kirjalikule tõlkele. Suulise kõne tõlkimist nimetatakse "interprete/interpreter". Kohtuprotsessi kirjelduste järgi tõlkis Eva vaid ainult suulist kõnet, järelikult tuleks teda nimetada interpreter mitte translator.  Palun parandage, kui olen asjadest valesti aru saanud.
Lõpetuseks. Autor sai inspiratsiooni päriselt aset leidnud kohtuprotsessist. Kuigi tänapäeva inimesel on seda raske mõista, polnud sakslased tol ajal natsimineviku meenutamisest ja kohtumõistmisest üldsegi huvitatud. Valitses suhtumine, et mis sellest vanast asjast enam meelde tuletada, eluga tuleb edasi minna (wiki andmetel). Raamatus ütleb Kanadast pärit prokurör David Evale, et kõik sakslased on natsikuritegudes juhtunus süüdi, sest nad ei takistanud selle toimumist. Nii seisabki protsessi läbi teinud ja tunnistajate valusaid meenutusi ning süüdistavate arrogantsust ja "mälukaotust" näinud Eva, silmitsi küsimusega, kuidas selle teadmise ning süütundega edasi elada?  Millised on su edasised suhted vanematega, kui tead, et nemadki olid selle kuritööga seotud, kuid ei tõstnud häält ega hakanud vastu ja meenutavad seda aega isegi teatud nostalgiga?
 
pealkiri: "The German House"
autor: Hess, Annette

keel: inglise
kirjastus: HarperVia
formaat:
pehmekaaneline
lehekülgede arv:
336
ilmumisaasta:
2019 (esmatrükk 2018)
ISBN-10:
0062976451
ISBN-13:
9780062976451

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Deutches Haus"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

09 aprill 2021

Elizabeth Jane Howard "Valguse aastad" (Cazalet I)



"Valguse aastad" algab Teise maailmasõja eelõhtul, 1937. aasta Inglismaal. Loo keskmes on Cazalet'i perekond, kus on vanatüdrukust tütar ja kolm poega (Hugh, Rupert ja Edward). Kõigil kolmel vennal on ka naised-lapsed, nii et kokku tuleb päris suur (ja sõbralik) suguvõsa. Pealtnäha on nende kõigi elu idülliline, eriti kui suvevaheajaks maale vanavanemate juurde sõidetakse, kuid tegelikult on kõigil inimestel oma igapäevased rõõmud, mured ja hirmud. Lisaks on õhus Saksamaalt tulev uue sõja oht.
Usa teleshows "Seinfeld" kasutati selle seriaali kirjeldamiseks väljendit "show about nothing", mis tõlkes tähendab, et see seriaal on mittemillestki. Nimetatud kirjeldus saatis mind raamatu esimesest leheküljest viimaseni, sest kui hakata sisust rääkima, siis tegelikult midagi ei juhtugi. Ei ole ühte ja põrutavat sündmust, mis teose automaatselt atraktiivseks teeks. 
Sündmustevaegusele vaatamata haaras raamat mu nii endasse, et enam käest panna ei suutnudki. Ma arvan, et põhjus on autori oskuses luua ehedad ja tõepärased tegelased ning realistlikud igapäevasituatsioonid. Keegi pole läbinisti hea või halb, kõigil on omad head ja vead, nii nagu päriseluski. Ma elasin inimese tegemistele kaasa isegi siis, kui ta mulle eriti sümpaatne polnud ja see on haruldane juhus. Tavaliselt nii ei juhtu, kui tegelane mulle ei meeldi, siis on mul temast ka ükskõik.
Loetule annab huvitava perspektiivi ajalooline taust. Mina lugejana tean, mis Inglismaad (ja kogu maailma) järgnevatel aastatel ees ootab. Tean, et pole lihtsalt võimalik, et pere sellest sõjast ilma ühegi kaotuseta välja tuleb. Küsimus on vaid selles, kellele liisk langeb. 
Mulle väga meeldis. Soovitan kõigile, kes naudivad rahulikke, ajaloolisi perekonnalugusid. Loodan, et kirjastus tõlgib ja avaldab ka järgmised osad. 

pealkiri: "Valguse aastad"
autor: Howard, Elizabeth Jane
tõlkija: Alari, Ann
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat:
 kõvakaaneline
lehekülgede arv: 544

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 1995)

ISBN-13:
9789985348796

inglise keeles: "The Light Years"
saksa keeles: "Die Jahre der Leichtigkeit"

Goodreadsi hinnag: 5/5

Aitäh, kirjastus Varrak, raamatu eest!

J. K. Rowling "Harry Potteri" sarja seitse raamatut

 
No, kes siis Harry Potterit ei teaks? Orvuks jäänud võluripoiss, kes maagilise maailma kõige suurema kurjamiga jõudu katsuma hakkab. 
Eestikeelne tõlge on küll ülihea, kuid olen juba aastaid tahtnud sarja ka originaalis lugeda ja nüüd, kus mu noorim sellest huvituma hakkas, võtsin kätte. Minul sai sari läbi, kuid lugemise käigus otsustasin, et temal praegu kolmandast edasi lugeda ei luba, sest lugu läheb liiga tõsiseks ja süngeks. Las kasvab natuke.
Kas on olemas selline nähtus nagu lugemismälu? Ma arvan, et on. Samamoodi nagu mõni lõhn võib meile õdusaid hetki meenutada, suudab ka unustamatut lugemiselamust pakkunud raamat, meile neid tunde tagasi tuua. Mõne raamatu puhul on mul lausa kahju, et ei saa loetut unustada, et siis ülelugemisel uuesti, värskelt kogeda.
Potterit lugedes meenus, kuidas alustasin sarja lugemist hoopis kolmandast osast. Leidsin selle Tartus Riia tänava antikvariaadist, oli selline veidi kulunud kaanepaberiga, aga ostsin ikkagi ära, sest tahtsin nii väga teada, mis asi see Potter on, millest kõik räägivad (siiani ei tea, miks ma seda raamatukogust ei võtnud, võibolla oli piinlik lasteraamatut laenutada). Niipea kui see läbi sai, läksin poodi esimese kahe osa järele. Viienda raamatu ostsin selle ilmumispäeval, keskpäeval jõudsin poest koju, viskasin end voodisse pikali ja iga peatüki järel lubasin endale, et panen raamatu kõrvale ja loen homme edasi - keskööks oli viimane rida loetud. Enne viimase osa ilmumist töötasin Usas raamatupoes, kus inimesed said end ilmumiseöö pidustustele kirja panna, küsisin ikka, et mis nad arvavad, kuidas see lugu lõppeb. Ülekaalukas arvamus oli, et Harryst ja Hermionest saab paar. Ise lugesin viimast raamatut juba eestikeelsena Saksamaal, oma esimest last oodates.
Sel korral lugedes keskendusin rohkem pisidetailidele, lugu oli ju üldjoontes teada ja nautisin igat hetke. Loomulikult soovitan ka.

1. J. K. Rowling "Harry Potter and the Sorcerer's Stone" (Harry Potter I)
2. J. K. Rowling "Harry Potter and the Chamber of Secrets" (Harry Potter II)
3. J. K. Rowling "Harry Potter and the Prisoner of the Azkaban" (Harry Potter III)
4. J. K. Rowling "Harry Potter and the Goblet of Fire" (Harry Potter IV)
5. J. K. Rowling "Harry Potter and the Order of the Phoenix" (Harry Potter V)
6. J. K. Rowling "Harry Potter and the Half-Blood Prince" (Harry Potter VI)
7. J. K. Rowling "Harry Potter and the Deathly Hallows" (Harry Potter VII)

07 aprill 2021

Sandra Brown "Low Pressure"


Kaheksateist aastat tagasi tapeti Bellamy vanem õde Susan. Esimene kahtlusalune oli ta tookordne poiss-sõber Dent Carter, kuid tema osalust ei suudetud tõestada ja lõpliku süüdlasena mõisteti vangi hoopis teine mees. Bellamy oli juhtunu ajal vaid teismeline, kuid mäletas piisavalt palju, et selle põhjal raamat kirjutada. "Low Pressure-ist" sai müügihitt ja see soojendab vana, unustatud loo üles.
Idee poolest krimi- ja kirelugu, kuid ühel liinil on rohkem puudusi kui teisel. Mõrvalugu oli iseenesest huvitav, kuid mind häiris ohvri halvustamine. Susan oli elu ja meeste seltskonda nautiv noor neiu. Temast ei meenutatud kordagi midagi head, kogu aeg rõhutati ta ebaviisakat käitumist ja meeste magatamist. Jäi mulje, et kõigi arvates oli ta (nii hirmsa) surma ärateeninud.
Suhe oli pastakast/klaviatuurist välja imetud. Ma ei otsi seesugusest kirjandusest sügavust, kuid asjas peab mingigi loogika olema. Bellamy õhkas Denti järele juba siis, kui ta Susaniga käis, täiskasvanutena polnud nende vahel mitte mingisugust sädet.
Üks viletsamaid Sandra Browne, mida lugenud olen. Mind hoidis lugemas vaid soov mõrvarit tuvastada. Oleks see poole peal selgunud, oleksin raamatu ka selle koha peal käest pannud. 

pealkiri: "Low Pressure"
autor:
Brown, Sandra
keel: inglise
kirjastus: Grand Central Publishing
formaat:
pehmekaaneline
lehekülgede arv:
467
ilmumisaasta:
2013 (esmatrükk 2012)
ISBN-10: 1455525189

ISBN-13:
9781455525188

eesti keeles: "Madalrõhkkond"
saksa keeles: "Kalter Kuss"

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 


Samal autorilt olen lugenud veel:

Sandra Brown "Seeing Red"

Sandra Brown "The Switch"

26 märts 2021

Stephen King "Later"


Jamie Conklin on väike poiss, kes näeb vaime ja saab nendega rääkida (jah, täpselt nagu tolles filmis).  Kuna surnud ei valeta, siis saab nende käest igasugu asju küsida. Näiteks vestleb ta surnud kirjanikuga tema saaga lõpuraamatust, sest mees suri enne ära kui jõudis oma sarja lõpuni kirjutada ja otsad kokku tõmmata. Surnud pommipanija käest uurib ta, kuhu ta oma viimase pommi jättis.
Kui tavaliselt kaovad vaimud pärast surma umbes kolme päeva jooksul, siis see pommipanija oma ei kavatse kuhugi minna ja jääb Jamiet kummitama (siinkohal meenus mulle Joe Hilli "Südamekujuline karp"). 
Kuigi Jamie ütleb mitmel korral, et tegemist on õudusjutuga siis see hirmutamise osa jäi nõrgaks. Ma andsin siiski hea hinnagu, sest leidsin raamatust täpselt seda, mida tol hetkel otsisin - ühe õhtupooliku endassehaarvat lugemist. 
 
pealkiri: "Later"
autor:
King, Stephen
keel:
inglise
kirjastus: Hard Case Crime
formaat:
pehmekaaneline
lehekülgede arv:
272
ilmumisaasta:
2021
ISBN-10:
1789096499
ISBN-13: 9781789096491

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Später"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5  
 
Samalt autorilt olen lugenud veel:
 

09 märts 2021

Karla Cornejo Villavicencio "The Undocumented Americans"


Karla Cornejo Villavicencio sündis Ecuadoris. Isa-ema jätsid ta väikese lapsena kodumaale maha ning tulid ise Ameerikasse raha teenima. Alles hiljem tõid nad tütre järele ja elavad Usas illegaalselt (vähemalt raamatus kirjeldatud  ajal, praegust olukorda ma ei tea). Oma raamatu kirjutamist ja illegaalsete immigrantide intervjueerimist, alustas Villavicencio vahetult pärast seda, kui Donald Trump Usa presidendiks valiti, sest tema valimiskampaania retoorika ja lubaduste põhjal võis oletada, et selle kogukonna elu läheb raskeks.
Suurema osa raamatust moodustavad erinevate inimeste lood, kuid sinna vahele on pikitud ka autori enda mälestusi ja mõtteid. Ta rändab mööda riiki ringi ja viib meid nii New Yorgi juhutööliste, kui Michiganis asuvasse Flinti linna. Mõned aastad tagasi oli Flintis suur skandaal. Selgus, et joogivesi sisaldab pliid ja on tarbimiseks kõlbmatu ja ohtlik, kuid ametnikud on probleemi pikalt mahavaikinud. Kui asi avalikuks tuli, siis teavitasid elanikke ka ukselt-uksele käivad inimesed, kuid riigis illegaalselt viibiv inimene ei ava uksele koputavale võõrale ust. Seda lihtsalt ei tehta, kui on hirm, et ICE (immigratsiooni) ametnikud ringi liiguvad ja inimesi ära viivad. Nii saidki illegaalsed immigrandid probleemist hoopis hiljem teada ja jõid vett edasi. Lõpuks hakati elanikele pudelivett jagama ja raamatusse on jõudnud lugu mehest, kes oma vett kahe koeraga jagab. Ma tean, et minu kirjapandud lause on mittemidagiütlev, kuid autor on selle väga südamlikult kirja pannud.
Väikese raamatukese lõpuks kujuneb kirev pilt väga erineva tausta ja elusaatusega inimestest. Probleemidest esikohal on muidugi legaalse staatuse, teisel tervisekindlustuse, puudumine. Kurb on lugeda, kuidas vähihaiged surevad, sest ei suuda ravikulusid katta.
Pärast raamatu lõpetamist vaatasin Youtubes olevat Yale'i ülikoolis tehtud intervjuud autoriga, kus ta selgitas, mismoodi raamat kujunes. Sain aru, et enamik intervjuusid viis ta läbi hispaania keeles ja hiljem tõlkis need inglise keelde. Tõlge on väga hästi õnnestunud, sest ta tegelased on säilitanud oma individuaalsuse. Tunnistan ausalt, et autori enda keelekasutus segas mind veidi. Ma pole vandesõnade vastu, kuid mulle ei meeldi, kui neid on liiga palju ja ilma otsese vajaduseta. Kuid lõpuks harjusin.
Seegi raamat jõudis minuni tänu Barack Obama lugemissoovituste nimekirja ja meeldis mulle väga. Soovitan teilegi, kui teema huvi pakub.

pealkiri: "The Undocumented Americans"
autor: Villavicencio, Cornejo Karla
keel:
inglise
kirjastus: One World
formaat:
taskuformaadis kõvakaaneline
lehekülgede arv:
208
ilmumisaasta:
2020
ISBN-10:
0399592687
ISBN-13: 9780399592683

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5

07 märts 2021

Andrzej Sapkowski "Põlguse aeg" (Nõidur II)


Minu tutvus Sapkowski loomingu ja nõidur Geraltiga algas aastaid tagasi raamatuga "Der Letzte Wunsch" e.k. "Viimane soov". See oli huvitav ja tempokas lugemine, mis tekitas kohe tahtmise ka põhisarja lugeda, kuid see ei läinud kohe mitte. Olin Geralti juba unustanud, kui Netflix tuli välja "The Witcher" sarjaga, pärast mille äravaatamist jõudsin ringiga raamatute juurde tagasi.
"Põlguse aeg" on raamatusarja teine osa, milles tegutsevad juba eelnevalt tuttavad tegelased - Geralt, Yennefer, Ciri ja Tulikas. Sisust on tegelikult keeruline rääkida, sest tervikpilti kui sellist, lugedes ei tekkinud. Autor on meile justkui puzzletükid kätte andnud, aga pildiga karbikaane endale jätnud. Kuna ma ei tea, mis peaks lõpuks välja tulema, siis ei oska ma neid infotükke kuhugi paigutada. 
Lugemine kulgeski tõusude ja mõõnadega, poliitikast rääkivad peatükid olid igavad ja nõudsid läbinärmist,  tegevust täis osad, lausa lendasid. Madalpunkt saabus raamatu lõpus ühe stseeniga, mille olemasolu vajadusest ma üldse aru ei saanudki. 
Eraldiseisva raamatuna pole seda kindlasti mõtet lugeda, sest siis ei saa kohe üldse mitte midagi aru, osana sarjast loomulikult. 

pealkiri: "Põlguse aeg"
autor: Sapkowski, Andrzej
tõlkija: Alver, Margus
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat:
 pehmekaaneline
lehekülgede arv: 328

ilmumisaasta: 2020

ISBN-13:
9789985349649

inglise keeles: "The Time of Contempt" 
saksa keeles: "Die Zeit der Verachtung"

Goodreadsi hinnag: 3/5

Suur tänu kirjastusele Varrak!

17 veebruar 2021

Barbara Ehrenreich "Nickel and Dimed: On (Not) Getting by in America"

 
Raamatu autor on Usa ajakirjanik, kes tahtis eksperimendi korras järele proovida, kas ja kuidas on võimalik miinimumpalga peal elades hakkama saada. Katse kestis kolm kuud ja selle aja jooksul töötas ta nii ettekandja, majade ja hotellitubade koristajana, kui vandekodus ning Walmartis.
Teos ilmus esmakordselt 2001. aastal, kuid on omamoodi ajatu, sest probleemid pole kindlasti ei kadunud ega kuigipalju muutunud. Näiteks selgitab autor, et vaesed on tihtipeale sunnitud elama olukorras, kus nende eluaseme ja toidukulud on suuremad, kui need olla võiksid. Nad elavad kallimates motellitubades sest ei saa palgast korteri üürimiseks nõutavat tagatisraha kokku ja söövad rämpstoitu, sest puudub juurdepääs köögile, milles odavamat ja tervislikumat einet valmistada või säilitada.
Barbara Ehrenreichi nimi oli mulle tuttav, sest ta kirjutas eesõna raamatule "Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive", millest ilmus postitus siinsamas blogis mõned nädalad tagasi. Esmapilgul on need kaks raamatut väga sarnased, sest mõlemas kirjeldatakse elu ja ellujäämist äärmises vaesuses, kuid kirjutajate taust pole ühesugune. See, mis on ühe jaoks lühiajaline eksperiment, on teise reaalne, igapäevaelu ja see tuleb ridade vahelt välja. Teadmine, et raskel elul on lõputähtaeg ning tal on tagataskus krediitkaart, mis häda korral välja aitab, annab turvatunde, mida "päris" vaesetel pole. 
Autor mõjub kohati ka naiivsena. Näiteks imestab ta, et keegi tema kõnest ja hoiakust ei avastanud, et ta on tegelikult kõrgelt haritud ja sellesse maailma ei kuulu; või, et ta pommuudisele, et tegelikult teeb ta eksperimenti ja kirjutab oma kogemustest raamatut, reageeriti vaid küsimusega, et kas sa siis järgmisel nädalal enam ei tule. Julgen arvata, et sellistel töökohtadel pole aega lobiseda ja see kes väljaspool tööd oled, pole oluline, küll on aga tähtis, kas ma pean järgmise vahetuse ajal kahe eest töötama või mitte.
Soovitaksin siiski lugeda, sest oli huvitav ja hariv raamat.
 
pealkiri: "Nickel and Dimed: On (Not) Getting by in America"
autor:
Ehrenreich, Barbara
keel:
inglise
kirjastus: Picador USA
formaat:
taskuformaadis kõvakaaneline
lehekülgede arv:
416
ilmumisaasta:
2017 (esmatrükk 2001)
ISBN-10:
1250161304
ISBN-13: 9781250161307


eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Arbeit poor. Unterwegs in der Dienstleitungsgesellschaft"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5

Lisa Jackson, Nancy Bush "Last Girl Standing"


Viisteist aastat tagasi kuulusid Delta ja ta sõbrad keskkooli eliidi hulka, nad olid ilusad, rikkad ja populaarsed. Ideaalset koolilõppu varjutab peol juhtunud õnnestus, milles hukkus üks klassikaaslastest.
Delta abiellus keskooliaegse kallima Tanneriga ning neil on väike poeg, kuid abielu on karidel. Kui Tanner oma kontorist noahaavadega leitakse, siis on naine peamine kahtlusalune. Ohvreid lisandub aja jooksul veelgi ning lahendusele hakatakse lähemale jõudma alles siis, kui detektiiv Chris McCrae neid juhtumeid lähemalt uurima hakkab. Chris on Tanneri pikaajaline sõber-koolikaaslane ning oletab, et tapmistelaine on seotud tookordse peol aset leidnud õnnetusjuhtumiga.
Lugu algas põnevalt, kuid, mida mida edasi, seda jaburamaks see muutus. Mõrvaohvreid sai nii palju, et hakkasin juba vahepeal kartma, et mõrvar selgub vaid tänu sellele, et tema on viimasena elus. Raamatu pealkiri toetas seda hirmu, kuid õnneks nii siiski ei läinud. Kui mõrvar lõpuks leitakse, siis on tapmiste motiiv nii nõrk, et sellise põhjenduse peale poleks pidanud tervet karja maha nottima, piisanuks vaid paarist inimesest. Lõpus tekkinud armusuhe oli ka täiesti ebavajalik.
Soovitada või mitte? Kaks kolmandikku raamatust oli hea, kuid lõpp oli väga vilets. Ma loen selliseid raamatuid tööl lõunapausil ja sinna sobis, sest ei nõua suurt keskendumist ja aitab aega täita.

pealkiri: "Last Girl Standing"
autor: Jackson, Lisa; Bush, Nancy
keel: inglise
kirjastus: Zebra
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384
ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 1420136151
ISBN-13: 9781420136159
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 
 
Lisa Jacksoni sulest olen lugenud veel: