Lisa Jackson "You Betrayed Me"

Üliseksikas meesterahvas James, kes vahetab naisi tihedamini kui sokke, on peapõrutusega haiglas ning ta tüdrukusõber Megan jäljetult kadunud. Kas James on mõrvar või tõmbas Megan litsi mehe juurest lihtsalt minema?

Tundub väga selge tegevusliin, eks ole? Kuid lõpptulemus on tegelikult paras segapuder. Proovin teie jaoks natuke selgust luua. Megani õde Rebecca oli samuti James'i sõbranna, kuid Megan lõi mehe üle. Siis on veel Sophia, kes James'ile väga aktiivselt külje alla ujub ning mehe omakorda Meganilt üle lööb.

But wait, there is more... Sophial on identne kaksikõde, kes ka vahepeal James'i magatamas käib ja kuna nad on nii sarnased, siis ei saa mees midagi aru.

Nüüd, kus Megan on kadunud ja Rebecca uuesti silma all, plaanib James Sophia kõrvale heita ja uuesti Rebeccaga koos olema hakata. Ja kui teil selle kõige peale veel järg sassi ei läinud, siis on ka loendamatu (tegelikult saab neid muidugi kokku lugeda, aga ma lihtsalt ei viitsinud) hulk mõrvu, mille sooritajaks on üks kaksikutest. Tont teab, kumb, sest nad on välimuselt ju nii sarnased. 

Võtsin lennukisse lugemiseks ja polnud muud valikut, kui ära kannatada, aga ei ja veelkord ei. Algus oli ok, aga mida edasi, seda segasemaks asi läks. Ainuke, mille eest autorit kiita tuleb, on see, et raamatus oli üllatavalt vähe seksistseene ning inimkehade kirjeldusi, mis tegi loetu natukenegi talutavamaks. 

Võite ise oletada, kas soovitan või mitte. 

pealkiri: "You Betrayed Me"

autor: Jackson, Lisa

kirjastus: Kensington Publishing Corporation
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 448

ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 149673212X

ISBN-13: 9781496732125

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Liar - Tödlischer Verrat"

Goodreadsi hinnag: 2/5

Kathryn Stockett "The Help"

1962. aasta Usas, Mississippi osariigis, Jacksoni linnas. Kuigi kodusōjast on möödas sada aastat, pole segregatsioon ja rassism selles piirkonnas kuhugi kadunud. Mustanahalised on teisejärgulised inimesed, kes ei tohi valget isegi puudutada, ammugi siis samas poes, haiglas või raamatukogus käia.

Skeeter on noor vallaline naine ning oma sõpruskonnast ainuke, kes ülikooli lõpetas. Ta parimad sõbrannad on Hilly ja Elizabeth, kellest ta on tegelikult juba ammu lahku kasvanud, kuid vanast harjumusest ikka suhtleb.

Erinevalt oma sõpradest, tahab Skeeter elust rohkemat, kui abielu ja lapsed. Ta unistab (aja)kirjanikuametist ja sobivat, piisavalt skandaalset teemat otsides, otsustab kirjutada mustanahaliste koduabiliste elust. Tema suhtlusringkonnas on tavaline, et mustanahalised naised töötavad valgete majades koduabilistena, aga senini pole Skeeter nende elule eriti mõlenud. 

Kui mitmed koduabilised on valmis eluga riskides oma kogemustest rääkima, siis hakkab ka Skeeter asju hoopis paremini mõistma. Ning esialgne oma huvides kirjutamine muutub hoopis millekski suuremaks ja mõjukamaks. 

Olin seda juba korra lugenud, kuid sel korral oli tunne hoopis teine. Lugesin ja mõtlesin, et Usa peaks olema vahepeal edasi arenenud ja paremaks muutunud, kuid viimaste aastate uudiseid vaadates, tundub, et minnakse hoopis tagurpidi. 

Kuid lugege teiegi, kui seni pole veel ette juhtunud.

pealkiri:  "The Help"

autor: Stockett, Kathryn

kirjastus: G. P. Putnam's Sons
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 464

ilmumisaasta: 2009
ISBN-10: 0399155341

ISBN-13: 9780399155345

eesti keeles: "Koduabiline"
saksa keeles: "Gute Geister"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Marianne Cedervall "Vanad patud"

Anki kolib pärast mehe surma Gotlandi saarele. Uus elukoht ning hobused peavad aitama minevikku unustada. Kohalikud elanikud on ta suhtes võõrastavad, aga uudishimulikud ja lahked ning algus läheb päris hästi. Kuid siis leiavad aset mitmed õnnetus- ja surmajuhtumid, mis kahtluse uustulnukale veeretavad. Enne tema tulekut oli ju kõik korras.

Kuigi Anki on mõnes mõttes stereotüüpne cozy crime žanris lahendust otsiv tädi, siis oli autor ta oskustele väga erakordse põhjenduse leidnud. See, et lesestunud naine on hea nuhk tänu oma naistemehest abikaasale, ei juhtu just tihti. Samuti tundus mulle täiesti loogiline, et Anki tahtis neid juhtumeid lahendada, mitte uudishimust, vaid puhtalt ellujäämisinstinktist. Kui kõik oleks teda karistuseta jäänud süüdlaseks pidanud, siis oleks Gotlandile jäämine arvatavasti võimatu olnud.

Annan umbes 3.5 punkti. Lõpp võttis alla, aga üldiselt oli hea, mõnus lugemine. Kui nüüd vaid kuskilt neid saiakesi saaks.

pealkiri: "Vanad patud"

autor: Cedervall, Marianne

tõlkija: Tuulik, Mari

kirjastus: Eesti Raamat
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 240

ilmumisaasta: 2022

ISBN-13: 9789916703342

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Mord auf der Insel"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

***Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat!"***

Dan Jones "The Templars: The Raise and Spectacular Fall of God's Holy Warriors"

Ristirüütlid on nii kirjanduses, kui filmis tuntud Püha Graali hoidjatena. Tegelikkusest saab lugeda Dan Jonesi raamatust. 

Ordu asutati 1119. aastal ning püsis 14. sajandini. Algselt pidid ristirüütlid olema vaesed ning kandma äratuntavat valget, punase ristiga mantlit. Rahaline seis paranes tänu annetustele ning targale majandamisel kiiresti ning lõpuks said nad väga jõukaks ja mõjukaks. Ordu lõpp saabus ootamatult ja julmade vahendite abil. 1309. aastal andis Prantsusmaa kuningas Philip IV ristirüütlite vahistamiskäsu. Liikmeid süüdistati igasugu jubedates asjades, nt. ristile sülitamises. Ordu pea Jacques de Molay põletati 1314. aastal ning ristirüütlite vara jagati laiali.

Mulle meeldis, sest kuigi olin ordu lõpu kohta enne lugenud, siis loomiselugu oli täiesti tundmatu. Dan Jonesi nimi oli mulle eelnevalt tuttav, olen ta juhitud saateid vaadanud, kuid ta teoseid polnud ma lugenud. Loen kindlasti veel, sest ta stiil sobis mulle. Tal ilmus just ka esimene ajalooline romaan.

pealkiri: "The Templars: The Raise and Spectacular Fall of God's Holy Warriors"

autor: Jones, Dan

kirjastus: Apollo
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 512

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 1781858926

ISBN-13: 9781781858929

eesti keeles: "Templirüütlid. Issanda sõdalasmunkade tõus ja langus"
saksa keeles: "Die Templer: Aufstieg und Untergang von Gottes heiligen Kriegern"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Pablo Neruda "Love Poems"

Aus ülestunnistus on, et ma pole luuletuste lugeja, ei eesti ega ammugi mitte inglise keeles. Kuna veebruari väljakutsesse oli vaja hispaaniakeelset luulet, siis otsustasin Pablo Neruda kasuks. Selle luuletaja nimi oli mulle tuttav tänu Isabele Allende raamatule "Pikergune õilmeleht merest", kuid isegi see pisike raamatuke ostus  suureks väljakutseks. 

Hispaania keele oskajale oleks see kindlasti palju huvitavam olnud, sest koostajad olid pannud originaalteksti inglisekeelse tõlke kõrvale. Mina, hispaania keele mittevaldajana ning luulekauge inimesena mõtlesin lugedes vaid sellest, kuidas autor vist kõik naise kehaosad üksteise järel läbi võtab, ühes luuletuses räägiti näiteks jalgadest.

Ma pole tõesti pädev luulet hindama.

pealkiri: "Love Poems"

autor: Neruda, Pablo

kirjastus: New Directions Bilingual
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 90

ilmumisaasta: 2008
ISBN-10: 0811217299

ISBN-13: 9780811217293

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Liebesgedischte"

Goodreadsi hinnag: /5 

Raimond Kaugver "Vana mees tahab koju"

Autor viib meid operatsioonijärgsesse haiglapalatisse, kus paranevad nii tõlkija Albert Valter, kui kaevur Artur Simmo. Mehed on vanuselt, taustalt ning elukogemuse poolest erinevad, kuid sõbrunevad ning jagavad omavahel muredest pisikeste rõõmudeni. 

Nemad on küll haiglavoodisse aheldatud, kuid elu läheb väljaspool haiglat ju edasi. Valteri poeg tegi autoga avarii ja jalgrattur suri, siis teeb poja sõbranna enesetapukatse. Simmol amputeeriti jalg ning ta tütar-väimees tahavad mehe oma kätega ehitatud maja maha müüa ning isa vanadekodusse panna. Vana mees unistab vaid oma päris koju tagasiminemisest, kuid müümise osas tal sõnaõigust pole, sest maja on tütre nimel.

Aastaid tagasi lugesin Raimond Kaugveri palju ja seepärast oli mulle raamatu sisu juba ette tuttav. Tegelikult oleksin valinud meelsasti mõne teise teose, aga kodus lihtalt polnud ühtegi teist väljakutse punkti alla sobivat. Lugedes veendusin taaskord, et Kaugveri ei tasu lugeda meeleolu parandamiseks. Ta käsitleb tõsiseid, aga elulisi teemasid, kuid väga realistliku ning masendava nurga alt.

Kunagi meeldis see raamat mulle väga, kuid nüüd ma seda enam viiepunkti teoseks ei pea. Raske põhjendadagi miks. Kaugveril on hea silm ja terv keel ning elulised tegelased, kuid ta dialoogid ajasid mu hulluks. Keegi ei räägi ju oma lähedaste inimestega nii ametlikult ja (ebaviisakalt) otsekoheselt või räägivad? Eriti ebaloomulikud olid meeste-naisete vahelised vestlused. Kas see on eestlaste omapära, mis on mulle võõrsil elatud aastatega võõraks muutunud või Kaugveri oskamatus loomulikuna mõjuvaid kahekõnesid kirjutada? 

Juhul, kui teil veel lugemata, siis Eesti kirjanduse klassikana julgen soovitada küll, kuid olge valmis kurvaks kogemuseks. 

pealkiri: "Vana mees tahab koju"

autor: Kaugver, Raimond

kirjastus: Eesti Raamat
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 271

ilmumisaasta: 1985

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5

Charles Frazier "Cold Mountain"

"Cold Mountain" viib meid Ameerika kodusõja lõppu, mil sõda veel küll kestab, kuid sõjameestel on ammu isu täis. W. P. Inman on konföderatsiooniarmee sõdur, kes sai lahingus haavata, kuid on piisavalt paranenud, et kardab uuesti rindele sattuda. Nii otsustab mees oma varanatukese kokku pakkida, haiglast lahkuda, armeest deserteeruda ja koju tagasi, armastatud Ada juurde minna. Tegelikult polnudki nende vahel enne sõda midagi erilist, kerge armumine vast, kuid aastatepikkused mõtisklused ja unistused, on sellest lühikesest tutvusest Inmani jaoks suure armastuse kasvatanud. 

Ada on ehtne linnapreili. Ta kirikuõpetajast isa ei pidanud vajalikuks, et tütar midagi peale kaunite kunstide valdaks, sest rikkale ja heast soost daamile piisab joonistamisest ja klaverimängimisest. Muud vajadused, nagu majapidamine saab rahaga lahendatud. Kuid sõda jätab nad rahatuks ning isa surma järel istub Ada talus üksinda ning nälgib, sest ta lihtsalt ei oska midagi teha. Õnneks tuleb talle appi kodutu neiu Ruby, kes on lapsest peale ellujäämise ja üksi hakkamasaamise kunsti õppinud.

"Cold Mountain" on mu lugemisnimekirjas olnud juba pikka aega, küllap hetkest, mil selle põhjal tehtud filmi reklaami nägin. Vahepeal ununes, sest igasugu uusi ja huvitavamaid lugemisi tuli peale, aga Eesti Raamatu "uute alguste" teema raames, võtsin riiulist jälle välja ja hakkasin lugema. 

Raamat üllatas mind, teadsin ju vaid seda, mis sisututvustuses kirjas. Käsitletav teema on küll kohati valus, jõhker ja vastik, sest sõda seda kõike ju ongi, kuid autori kirjutamisstiil on ilus ja nauditav. Kui uuetest algustest rääkida, siis mõnes mõttes saavad selle kõik kolm põhitegelast. Kõige suurema muutuse teeb läbi Ada, kes tänu Rubyle eluga hakkama saama õpib. Väga meeldis, olen oma valikuga rahul ning kindlasti loen sellelt autorilt midagi veel.

pealkiri: "Cold Mountain"

autor: Frazier, Charles

tõlkija: Hanko, Urve

kirjastus: Eesti Raamat
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 337

ilmumisaasta: 2006 (esmatrükk 1997)
ISBN-10: 9985655281

ISBN-13: 9789985655283

inglise keeles: "Cold Mountain"
saksa keeles: "Unterwegs nach Cold Mountain"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Prince Harry "Spare"

"Spare" algab Harry ema, printsess Diana surmale eelneval päeval ja lõppeb kuninganna matustega. Sinna vahele mahuvad tormilised teismeliseaastad, sõjavägi ning armeeteenistus, kohtumine Meghaniga ning kuninglikust perest lahkulöömine ja lõpuks Inglismaalt lahkumine. Raamatus on kolm keskset teemat: ema kaotus ning sellega leppida püüdmine; viha ema surma põhjustanud rämpsajakirjanduse vastu ning kuninglik perekond ehk Firma.

Ema surm on asi, mida Harry loomulikult endaga senini kaasas kannab ning see on raamatu valusaim osa. Ta kirjeldab üksindustunnet ning lapselikku usku, et tegelikult on ema elus ja tuleb ühel päeval tagasi. Sellest kaotusest saab alguse Harry sügav viha ja jälestus rämpsajakirjanduse vastu ning teine, raamatut läbiv joon. Ta räägib sellest, kuidas ta ise, ega ka keegi teine temaga seotud inimene rahu saa. Kõiki jälitatakse ohjeldamatult. Kummalisel kombel pidavat briti ajakirjandus kuningakoda oma partneriks, st kuninglik perekond peabki end piisavalt näitama, et ajakirjanikel tööd ja leiba oleks. Näiteks olid nad väga pahased, kui William oma rasedat naist piisavalt ei demonstreerinud või Brexitit kritiseeerida julges. Charles ütles oma nooremale pojale tihti, et ta ei loeks kogu seda saasta, mida rämpsajakirjandus toodab, aga Harry ei suuda end eemale hoida. Ta näib iga nupukest lugevat ja analüüsivat.

Armumine Meghanisse tuli välgulöögina ja see naine on ülivõrdes suurepärane ja perfektne, kel pole mitte ühtegi puudust. Perekonna ja Meghani kohtumine oli tegelikult ilus. William ja Kate olid suured Meghani sarja fännid, kuninganna võlutud ning Charles  kohtles Meghanit tütrena. Ma ei saanudki vastust, miks ja millal kõik valesti läks. Harry sõnul on Inglismaa meedia Meghaniga sõjajalal ja vere peal väljas ning palee ei kaitsnud ta naist. 

Näiteks oli juhus, kus Meghan istus reeglite vastaselt autosse enne kuningannat, ja tekitas sellega ajakirjanduses suure skandaali, samas jäeti mainimata, et kuninganna isiklikult käskis tal sisse istuda. Või siis, kui Meghan oli avalikul üritusel aukudega teksapükstes, meedia oli pahane, kuid tegelikult oli ta riietus palee poolt heaks kiidetud. Kuigi teised naised, Camilla ja Kate said samuti halva kohtlemise osaliseks, siis Meghani puhul on see hullem, sest meedia tõi sisse rassi elemendi. 

Elizabeth II't kujutatakse leebe ja kõigi teiste poolt mõjutatava vanainimesena, kelle otsusest ka ta enda personal lihtsalt ei hooli. Näiteks Harry ja Meghani perefirmast ja Inglismaalt lahkumisega seoses. Algselt oli laual viis erinevat varianti, kuid otsus, et ta jääb kogu toetusest ning turvameestest ilma, oli juba teiste, mitte kuninganna poolt enne tehtud ning Harryl jäi sellega vaid leppida. Või siis Meghani tiaara lugu. Harry-Meghan käisid enne pulmi kuninganna juures, Meghan valis endale sobiva tiaara välja ning lepiti kokku, et ta saab seda enne pulmapäeva korralikult pähe proovida, sest vaid nii saab seda looriga sobitada. Kuid Elizabeth II'e esindaja hakkas (omaalagatuslikult) venitama ja keeldus tiaarat õigeaegselt kohale toomast, lõpuks ta siiski tuli, aga viimasel minutil.

Harry variautor, J.R. Moehringer oskab imehästi ja nauditavalt kirjutada, kuid maailm, milles see kõik aset leiab, on nii erinev, et raamat ei mõjugi biograafiana. Pigem ilukirjandusena. Pidin täiesti teadlikult meelde tuletama, et tegu on reaalsete inimestega. Samas on tõsi, et nii noorel inimesel pole veel piisavalt elulugu, millest kirjutada, Suure osa raamatust hõlmab sõjavägi ja armeeteenistus, kuid minu, kui lugeja jaoks, oli see kõige igavam. 

Meghaniga kohtumisest alates hakkas raamat murenema. Võibolla tuli see dialoogide rohkusest või sellest, et lagunes ju ka terve Harry senine elu. See osa raamatust mõjub hüsteerilisena, st Harry paanitseb ja ei tea, kuidas ennast ja oma peret meediarünnakute eest kaitsta ning see kumab lehekülgedelt vastu. 

Üks, mis mind terve raamatu jooksul segas, on see, et Harry ei tunnistanud ei ennast ega Meghanit mitte üheski eksimuses süüdi. Paaril korral Harry küll vabandab, aga üldine suhtumine on, et nad on ohvrid. Kui midagi valesti läks, siis on see teiste süü ja kogu maailm (loe Inglismaa rämpskirjandus ja kuninglik pere) on nende vastu. Samas pole meist keegi nii täiuslik, et kunagi ühtegi valesammu ei teeks (võibolla nemad on) ja minu arvates oleks raamat usutavam, kui selles oleks ausat vigade ülestunnistamist ja eksimuste aktsepteerimist. 

Harry sisevaates monarhiasse märgib ta, kuidas terve perekond üritab brittidele tõestada,  et neid on vaja ja nad oma raha ära teeninud ning sellest tulenebki kogu see paanika, et kes kuningliku pere liikmetest rohkem lehepinda ja positiivset vastukaja saab. Nii, et võibolla nad ongi tõesti "partnerid". 

Huvitavaid fakte ka, ma tean, et te ootate:

- Harry peenisel oli Williami pulmade eel külmakahjustus.

- William oli vihane, et pidi pulmadeks habeme ära ajama ja ei tohtinud enda valitud vormi kanda, vaid pidi kuninganna käsul punase selga panema. Samas sai Harry kuningannalt loa enda pulmas habe alles hoida.

- Harry polnud tegelikult Williami pulmas isameheks. Kuna kõik eeldasid, et ta seda on, siis palee nii ka ütles. Tegelikult olid nendeks kaks Williami sõpra, kuid nende rolli hoiti privaatsuse pärast saladuses.

- Kui meedias armastati näidata Williami ja Harry suhet sooja lähedasena, siis raamatus ei tule see kordagi välja. Pigem rõhutab William alati, et tema on troonipärija ning Harry vaid tagavaravariant. Kummagil olid oma sõbrad ning huvialad ning kui kokku saadigi, siis pigem kaklemiseks.

- Charles III ehk Pa on suure lugemusega, armastab Shakespeare'i ja on omaenda vanemate poolt lapsena hooletusse jäetud. Ta pandi internaatkooli, kus teda väga kiusati, ainuke lohutus lapsele oli kaisukaru.

- Kumbki vendadest ei pooldanud isa abielu Camillaga, suhtega olid nad nõus, abieluga mitte. Harry väidab, et Camilla esindajaid tegid kõik, et ta mainet rahva seas tõsta, kuid paraku teiste pereliikmete arvelt. Sama kehtib edasi ka pärast abiellumist. Näiteks kujutatakse Williamit meedias  tihtipeale laisana, kes ei viitsi erinevatel kohtumistel käia, kuid nagu Harry selgitab, on see isa kontori otsustada, kui palju ametikohustusi talle ja vennale anda. 

Kas nüüd soovitada või mitte, selles on küsimus... millele mul vastust pole. Ma ei tea, mida ootasin, aga vastust ma sellele ei saanud. Võibolla rohkem sissevaadet kuninglikku ellu, sest olgem ausad, ega meil ju tegelikku juurdepääsu pole. Lugesin kuskilt, et algmaterjali oli kahekorra rohkem, kuid nad jätsid palju välja, sest see oli avalikkuse ette toomiseks liiga skandaalne. Mulle isiklikult tundub, et lugenuksin meelsamini mahlakaid detaile, kui seda kuidas Harry aluspesus terve päeva "Friends'e" vaatab. Kui teid huvitab, siis ta samastas end Chandleriga.

pealkiri: "Spare"

autor: Prince Harry

kirjastus: Random House
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 409

ilmumisaasta: 2023
ISBN-10: 0593593804

ISBN-13: 9780593593806

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Reserve"

Goodreadsi hinnag: 3/5 

Camilla Townsend "Fifth Sun: A New History of the Aztecs"

Sisukirjelduses märgitakse, et nimetatud raamatus tuuakse lugejani asteekide ajalugu nii nagu see põliselanike tekstides üle märgitud ning autor püüab seda teha objektiivselt ja hinnanguid andmata.

Alustasin suure hurraaga ja sissejuhatus tundus väga arusaadav, aga mida lehekülg edasi, seda segasemaks asi läks. See on puhtalt minu, mitte raamatu süü. Väga raske on hüpata teosesse, mille lugemiseks sul igasugused taustteadmised puuduvad. Montezuma nimi tuli tuttav ette, aga seda vist tänu mingile filmile või kirjandusteosele. 

Närisin läbi ja mõne koha peal sain loetust natuke ka aru, aga üldjoontes pole mul midagi tarka ega põhjapanevat öelda. 

Kuna ma võin mõnikord olla väga kangekaelne, siis ostan eestikeelse tõlke ja proovin uuesti. Algusest peale ja siis annan ausa punktilise hinnagu ka.

pealkiri:  "Fifth Sun: A New History of the Aztecs"

autor: Townsend, Camilla

kirjastus: Oxford University Press
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 336

ilmumisaasta: 2021
ISBN-10: 0197577660

ISBN-13: 9780197577660

eesti keeles: "Viies päike: asteekide uus ajalugu
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: /5 - jätan hindmata

Susanne Lieder "Astrid Lindgren"

 

Raamat algab sellega, et Astrid toob poja Lasse enda juurde Stockholmi elama. Järk-järgult tuleb välja, et pärast rasedaks jäämist, põgenes noor Astrid kodukülast Stockholmi. Ta  sünnitas Taanis (seal oli haigla, mis ei nõudnud lapse isa kohta infot) ning andis oma poja kasuperesse. 

Astrid külastas Lasset nii tihti kui võimalik ning kui poeg on kolmene, siis võttis  enda juurde elama, sest kasuema tervis polnud enam hea. Vallasemana pole kerge, sest Astrid peab tööl käima ja hoidjat on raske leida, kuid lõpuks on vanavanemad nõus aitama ja võtavad Lasse aastaks enda juurde elama. Poiss on maal väga õnnelik.

Astrid abiellub oma ülemuse Sture Lindgreniga, kes Lasse ametlikult lapsendab ning perre sünnib ka tütar Karin. Pipi Pikksukka eest olemegi tänu võlgu just Karinile, kes haigena, emal sellest väikesest võrukaelast jutustada palus. Hiljem pani Lindgren lood paberile ning nii sai alguse ta kirjanikukarjäär.

Raamat lõppeb Karini abiellumise ning kodust lahkumisega. 

Astrid Lindgren on mu silmis erandlik kirjanik, kes suutis näha laste hinge ja südamesse. Ta teostel on mu mälestustes soe koht, nii et seda raamatut nähes, tahtsin kindlasti lugeda. Susanne Liederi teos on biograafia sugemetega ilukirjanduslik teos. Mulle meeldis, kuidas autor püüdis luua seoseid, kust üks või teine Lindgreni teose võis alguse saada. 

Kuigi Astridi eraelu oli mõnikord kõike muud kui ilus ja helge, oli väga mõnus lugeda, sest lõpuks ei jäänud need kõlama mitte raskused, vaid õnnetunne. Võibolla oleks Astrid Lindgren lõpuks nii kui nii oma tee kirjanikuametini leidnud, aga mul on nii hea meel, et ta tookord jala välja väänas ja igavusest Pipi loo paberile pani, sest sellest sai ju kõik alguse. Loodan, et see raamat tõlgitakse ka eesti keelde, sest lugejaid leiduks kindlasti.

pealkiri: "Astrid Lindgren"

autor: Lieder, Susanne

kirjastus: Aufbau Taschenbuch
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 361

ilmumisaasta: 2022
ISBN-10: 3746640024

ISBN-13: 9783746640020

inglise keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5