Autor viib meid 1813. Inglismaale, kus Daphne Bridgerton endale abikaasat otsib. Ta on juba kaks aastat turul olnud, aga sobivat ettepanekut pole veel tehtud. Simon Basset on pärast aastatepikkust äraolekut Inglismaal tagasi. Poissmehe staatus ning aadlitiitel teevad temast ihaldatud saagi ning kõik vallaliste tütarde emad loodavad enda lapsukest talle naiseks anda. Simon ei plaani kunagi abielluda ja seepärast on kogu see tähelepanu eriti tüütu. Daphne ja Simon sõlmivad kokkuleppe, et teesklevad seltskonna jaoks oma suhet ja mõlemad saavad tehingust kasu - Daphne populaarsus tõuseb, ideaalne abikaasa ilmub välja ning emad jättavad Simoni rahule.
Teeseldud suhe areneb hästi, sest Simon ja Daphne sobivad hästi kokku. Viimane armub, esimene tunneb kirge, mis viib selleni, et neid nähakse ballil kahekesi minema hiilimas ja kui nad nüüd ei abielluks, siis oleks Daphne häbistatud. Abiellutaksegi.
ALLJÄRGNEV TEKST SISALDAB SISURIKKUVAT INFOT
Daphne teadis abielludes, et Simon ei saa lapsi. Kuigi ta oli alguses väga naiivne, saab Daphne lõpuks aru, mil viisil naise rasedaks jääb. Simoni käitumist hinnates, mõistab ta, et asi pole mitte saamatuses vaid tahtmises (can't versus wouldn't). Ühel hommikul otsustab ta ohjad enda kätte võtta, ronib purjus pead väljamagavale mehele peale ja põhimõtteliselt vägistab abikaasa.
Simon tormab vihasena minema ja paar läheb lahku. Mõned kuud hiljem usub Daphne, et on rase ja annab Simonile asjade seisust teada. Rasedust küll polnud, aga lepitakse ära ja sellest vahejuhtumist enam ei räägita. Mees teeb oma minevikuga rahu, nad saab kokku neli (viis) last ja elavad õnnelikult elu lõpuni.
Hakkasin Julia Quinni raamatut lugema ainuüksi Netflixi sarja* pärast. Quinni kirjutamistiil on ameerikalikult üle võlli, kuid nauditav, aga tuleme selle vägistamissteeni juurde tagasi.
Mind häirib kui armastusromaanides kangelanna vihastab asjade pärast, mille puhul on talle algusest peale selgelt öeldud, mis seis on. Siingi teadis Daphne algusest peale, et Simon on abielu ja laste vastu, kuid pärast abiellumist vihastab. Hea küll, ta abiellus teadmisega, et mees ei saa lapsi, mis hiljem muutus, et ei taha lapsi, kuid lõpptulemus on ju sama. Ei, tema teab paremini. Teistsuguse taustaloo puhul mõjunuks see eelpool mainitud stseen ainuüksi seksika ja kirglikuna, kuid
antud olukorras teadis Daphne täpselt, et Simon on laste saamise ning
seega ka sellise vahekorra vastu. Ta pidanud mehe seisukohta
aktsepteerima. Aga kui nemad said sellest üle, siis pean minagi leppima.
Üldiselt mulle meeldis, kuna kuulsin, et järgmised osad pidid veel paremad olema, siis loen sarja kindlasti edasi.
pealkiri: "Bridgerton. The Duke & I
autor: Quinn, Julia
keel: inglise
kirjastus: Avon
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 480
ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 0063078694
ISBN-13: 9780063078697
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Wie erobert man einen Duke?"Goodreadsi hinnang: 4/5
*Sarjast suutsin suure vaevaga ära vaadata vaid ühe osa. Näitlejate valik üllatas, kuid sellega harjusin. Mind segas ülevõlli keeratud stiil. See pole minu maitse, eelistan brittide ajaloolisi seriaale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar