Erich Maria Remarque "Aeg antud elada, aeg antud surra"

Raamatu sündmused leiavad aset Kolmanda Reichi lõpupäevadel, mil reamees Ernst Graber lõpuks ometi Venemaa rindelt koju puhkusele saab. Teda ootab ees varemetes ja surnuid täis linn. Kodumaja on hävinud ning vanemad teadmata kadunud, keegi ei tea, kas nad veel eluski on. 

Sõda on ilmselgelt kaotatud. Kuigi elanikkonna seas on veel tõsiusklike natse, kes usuvad Hitlerisse ning Saksamaa võitu, siis enamike energia läheb ellujäämise peale. Tühja patriotismist, kui süüa ja elukohta pole. Selle kõige taustal kohtab Ernsti kunagist tuttavat Elisabethi, noored armuvad ja abielluvad. Kõik toimub ülikiiresti, sest puhkus on lühike ning Ernst peab tagasi rindele minema. 

Kunagi lugesin ma palju Remarque'i, kuid käesolev polnud mulle tuttav. Autor kirjutab lisaks rindel toimuvatele jubedustele ka Saksamaal endal toimuvast, millest ma palju lugenud pole, sest Saksa tsiviilelanikkonna kannatusi kirjanduses (mu arvates) eriti ei käsitleta. 

Hea, aga soovitada ma ei julge. Sõda pole kunagi ilus, kuid selles raamatus oli see kuidagi eriti jõhker ning võigas.

pealkiri: "Aeg antud elada, aeg antud surra"

autor: Remarque, Erich Maria

tõlkija: Tomberg, Victor

kirjastus: Sinisukk
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 431

ilmumisaasta: 2024 (esmatrükk 1954)

ISBN-13: 9789949085309

inglise keeles: "A Time to Love and a Time to Die"
saksa keeles: "Zeit zu Leben un Zeit zu Sterben"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Erich Maria Remarque "Im Westen nichts Neues"

"Er fiel in Oktober 1918, an einem tage, der so ruhig und still war as der ganzen Front, dass der Heeresbericht sich nur auf den Satz beschränkte, im Westen sei nichts Neues zu melden.
Er war vornübergesunken und lag wie schlafend an der Erde. Als man ihn umdrehte, sah man, dass er sich nich lange gequält haben konnte; - sein Gesicht hatte einen so gefassten Ausdruck, als wäre er beinahe zufrieden damit, dass es so gekommen war." (lk. 199)

Eesti keeles on selle raamatu pealkiri "Läänerindel muutuseta" ja ma usun, et enamik inimesi on sisuga üldjoontes tuttavad, kuid meeldetuletuseks nii palju, et raamatu sündmused leiavad aset Esimese maailmasõja ajal ja jutustajaks on noor sõdur, kes läks sõjatandrile otse koolipingist. Läbi noormehe silmade avaneb lugejale pilt sõjaaja koledustest ja reaalsusest. Sõdureis pole enam ammu ei seiklusjanu ega heroismi, vaid üksnes meenutused minevikust ja unistused rahuaja tulevikust, lootus kõht täis süüa ning arusaamine kuivõrd mõttetu kogu see sõdimine on.
Minu esimene kokkupuude Remarque'ga oli aastaid tagasi keskkooli ajal. "Läänerindel muutuseta" kuulus kohustusliku kirjanduse hulka ning paljud (miskipärast arvan, et minagi) kirjutasid oma lõpukirjandi just selle autori töödele toetudes. Kuid mäletan, et Remarque'i ei loetud "tõsiseks" kirjanduseks, sest  seda lugesid ja armastasid vaid noored. Nüüd aastaid hiljem otsustasin, et proovin seda raamatut uuesti lugeda ja vaadata, kuidas tundub. Olin tõesti üllatunud, sest piinlik tunnistada, olin minagi  jäänud uskuma, et Remarque on kergem kirjandus. Raamatus kirjeldatud sõda toimus 100 aastat tagasi, aga see on üllatavalt ajatu teos, kirjeldatud emotsioonid on meisterlikult kirja pandud ja sarnased neile, mida võib lugeda tänapäevastest sõjaromaanidest.
Klassika, mida soovitan kindlasti (üle)lugeda.

eesti keeles:  "Läänerindel muutuseta"
inglise keeles: "All Quiet on the Western Front"

Goodreadsi hinnang: 5/5