Kas mäletate filmi "Surra noorelt", mille peategelasteks olid noor vähki põdev mees ja tema hooldajaks palgatud neiu? Kui mäletate, siis pole selle raamatu kohta enam eriti muud öeldagi, sest sisu on üldjoontes sama. Peategelasteks on Will Traynor, kes "eelmises elus" oli üliaktiivne ja edukas, on nüüd autoõnnetuse tulemusena ratastoolis ning Louisa Clark, kes palgatakse Willile nö. seltsidaamiks. Will ei suuda oma olukorraga kuidagi leppida ja on oma tuleviku osas juba plaanid tehtud ning Louisa püüab teda veenda, et elu on elamist väärt. Need kaks ei saaks enam erinevamad ollagi ning nende armastus ei teki esimesest silmapilgust, vaid võtab aega ja kujuneb aeglaselt, realistlikumalt.
Lõpp tegi mu kurvaks, sest terve raamatu antakse lootust, et see võiks ka teisiti lõppeda ja tegelikult lootsin ma, et lõppebki. Antud lahendus tekitab tunde raisatud võimalustest ja kuigi tegelase seisukohast tundub see arusaadavana, jääb õhku küsimus, miks ta nii väga kiirustas ja ei nautinud seda, mis tal oli ega andnud endale teist võimalust.
eesti keeles: "Mina enne sind"
saksa keeles: Ein ganzes halbes Jahr (ilmumas märtsis)
EDIT: hiljuti lugesin intervjuud autoriga, millers ta selgitas, et lõpetas raamat teadlikult nii ja mitte teisti, sest sedasi polnud nii etteaimatav ja õnnelikke lõppe on niigi palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar