"After You" on järg raaamatule "Me Before You" (e.k. "Mina enne sind", millest kirjutasin siin.
Willi surmast on möödunud peaaegu kaks aastat ja ta surm mõjutas ellujääjaid hoopis enam kui ta kunagi arvata oskas või hoolis. Lähedasi pommitati pärast juhtunut
vihakirjadega, ema võtab ravimeid, isa saab uue naisega lapse ning Lou pole suutnud oma elu järje peale saada. Ta kolis küll Londonisse ja ostis korteri, kuid töötab suvalises baaris ja leinab Willi. Ta ei
suuda endale andeks anda ja unustada. Kas nende vahel oli tegelikult
midagi või oli see vaid ettekujutus? Ühel öösel kukub Lou majakatuselt alla ja see oli koht, kus ma arvasin, et autor tahtis talle anda võimalust ise tunda, mis see tähendab kui sa oled liikumatu ja teistest sõltuv. Lou siiski paraneb ja ainuke, mis õnnetust meenutavad on armid ja natuke lonkamist.
Ja siis tuleb pommuudis - selgub et Willi ülikooliaegne sõbranna oli rase, kuid ei öelnud mehele kunagi, et tal on tütar. Nüüdseks on Lily 16 aastane ja täiesti ülekäte teismeline, kes joob, suitsetab, varastab ja kasutab narkootikume. Terapeutilises mõttes on kindlasti hea, et ta nüüd välja ilmus, sest tütre olemasolu näitab, et elu läheb edasi ja kõigil asjaosalistel on võimalus ja põhjus Willi meenutada ja temast rääkida, sest Lily ei tea ju oma isast midagi. Kuid tegelasena on Lily lihtsalt tüütu ja ebameeldiv. Jah, ta on üksi ja otsib oma kohta, kuid ta on ka ärahellitatud ning hoolimatu, kes ei hooli teiste inimeste tunnetest. Ta ei mõista, et leinavad inimesed ei tervita teda käed laiali ega paku kohe oma elamist uueks koduks.
Tunnistan ausalt, et olin lugema hakates skeptiline, sest lugejana
oleksin tegelikult ju ikkagi hoopis tahtnud, et Will ärkab ellu, saab
terveks ja nad elavad elu lõpuni õnnelikult koos, kuid seda ei juhtu ja seega pidin leppima antud järjega. Jään jätkuvalt arvamusele, et ta enesetapp oli isekas tegu. Võibolla oleks ta teinud teise valiku, kui oleks tütrest teadnud, kuid seda ei saa keegi teada.
Kui ma seda raamatut Goodreadsis ta hindama pidin, siis oleksin pannud
3.5, aga seda võimalust polnud. Mõnes mõttes on see hea raamat, sest ma
sain enda jaoks vastuseid, kuid kohati ka ülitüütu ja ehe naistekas.
Näiteks Lou perekond käis mulle närvidele juba eelmises raamatus ja
tüütasid ka selles. Mind kohe üldse ei huvitanud, et ta emast on vahepeal karvaste jalgadega feminist saanud. Lõpp oli lääge, aga arvatavasti parim, mida antud
olukorras soovida saab.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar