Raamatu jutustajaks on kolmekümne ühe aastane Kathy, kes meenutab oma lapsepõlve, kooliaega ning sõpru maalilises Hailshami erakoolis. Tookord tundus kõik loomulik, kuid aastaid hiljem sõprade Tommy ja Ruthiga kohtudes saavad nad täpselt teada, kes nad on ja mis koolis toimus.
Blogipostitusi kirjutades on mul tihti dilemma kui palju raamatute sündmustikku lahti kirjutada. Kriminullide puhul on lihtne, nende puhul ma kirjuta, kui on aga tegemist raamatuga, mille puhul ei tohiks lugeja liiga palju ette teada, aga nii väga tahaks oma mõtteid kirja panna ja kellegiga arutada, siis on keeruline. "Never Let Me Go" kuulub sellese viimasesse kategooriasse. Üks Goodreadsi kommentaator märkis, et see on raamat, mille puhul ei tohiks mitte mingil juhul enne teada, mis juhtub ja ma olen selle väitega 101% nõus. Lugege raamat läbi ja saate aru. Ütlen vaid nii palju, et see on väga hea ja lugemist väärt raamat. Pärast vimaste ridade lugemist jäin pikalt mõttesse.
"Poor creatures. I wish I could help you. But now you´re by yourselves" (lk. 272)
eesti keeles: "Ära lase mul minna"
saksa keeles: "Alles, was wir geben mussten"
Võtan su soovitust kuulda ja tellin raamatu :)
VastaKustuta