21 november 2015

Ursula Poznanski "Erebos"

Enter.
Or turn back.
This is Erebos.
 (lk. 28)

Ühes Londoni koolis levitatakse arvutimängu nimega Erebos, mis tekitab tõsist sõltuvust kõigis selle mängijates.  Erebose reeglid on karmid: mängijal on ainult üks võimalus mängida ja võita, mängima peab alati üksinda ning mängust ei tohi kellegile rääkida. Erinevalt tavalistest arvutimängudest suhtleb Erebos oma mängijatega ning jagab neile ülesandeid, mida tuleb reaalses elus täide viia. Mõne mängija jaoks põimuvad väljamõeldu ja tegelikkus lõpuks nii tihedalt, et piir hägustub ja kaob.
Jätan oma analüüsis kõrvale fakti, et autor kirjutab nii põnevast mängust, mida ma arvutimänge mittemängijna kohe katsetada tahaks (välja arvatud ülesannete täitmise osa). Poznanski käsitleb teemat, mis on tänapäeva maailmas, kus paljud inimesed ei suuda oma telefone söögilauaski käest panna, väga tõsine. Need teismelised on nii tugevas mängusõltuvuses, et reaalne maailm ei eksisteeri enam. Järgmise astme saavutamine ja edasimängimise iha on nii suured, et selle nimel ohverdatakse kõik pärismaailma moraalsed tõekspidamised. Tappa õpetaja, vigastada kaasõpilast? Miks ka mitte? Minategelane kaalubki  päris tõsiselt mõrva, sest inimese surm pole Erebose jätkamise nimel ju kuigi suur ohverdus.
Raamatu ülesehitus on põnev. Kui Nick muutub tegelaseks mängus, siis samastub ka lugeja temaga, me oleksime samuti otsekui mängus sees ja elame kõike läbi. Alles siis kui me mängimist kõrvalt näeme, saame aru, et tegelikult tähendab see klaviatuuril trükkimist ja nuppude vajutamist.
Kuigi raamat "Erebos" on mängule sarnaselt väga sõltuvust tekitav, iga hinna eest tahad edasi lugeda ja ahmid endasse igat lehekülge, jäi lõpp minu jaoks natuke nõrgaks. Ma saan aru tehisintellekti põhimõttest, kuid ausalt, sellise põneva ülesehituse peale ootasin paremat selgitust.

eesti keeles: "Erebos"
saksa keeles: "Erebos"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar