Växjo linnas leitakse noore naise Linda surnukeha ning kohalikele politseinikele saabuvad Stockholmist appi juhtumit uurima Evert Bäckström ja tema valitud seltskond.
Mõrva uurimine käib tõusude ja mõõnadega ning mõnede eksikäikudega ning kui lõpuks tapja leitakse, siis on see mees omamoodi üllatus kõigile uurijatele, sest ta ei sobi tavapärasesse nägemusse mõrvarist.
Mõrva uurimine käib tõusude ja mõõnadega ning mõnede eksikäikudega ning kui lõpuks tapja leitakse, siis on see mees omamoodi üllatus kõigile uurijatele, sest ta ei sobi tavapärasesse nägemusse mõrvarist.
Raamat tutvustab uut politseinikku Evert Bäckströmi väikse, paksu ja primitiivsena, kes vajadusel võis ta olla
ka kaval ja kättemaksuhimuline. Iseenda meelest oli ta tark mees oma
parimates aastates.
Seega nagu Karlsson, kui viimane oleks ka joodik. Bäckström on täpselt selline tegelane, kes end igast olukorrast välja vingerdab ja lõpuks ikka jalgadele maandub. Ta on vigadega, aga ka omamoodi sümpaatne. Kuid seda raamatut tema "omaks" nimetada pole mu meelest päris täpne. Kuigi ta nimetab end uurimise juhiks, siis tegelikult suunab ta oma laiskuses töö teistele teha ja ise naudib vaid tulemusi. Suurema töö teeb ära hoopis Jan Lewin, kes on oma olemuselt Bäckströmi täielik vastand - tegutsev, mõtlev ja analüüsiv (ning miskipärast läheb unenägudes kogu aeg tagasi suvesse, mil ta oli 7 aastane ning isa teda rattaga sõitma õpetas).
Seega nagu Karlsson, kui viimane oleks ka joodik. Bäckström on täpselt selline tegelane, kes end igast olukorrast välja vingerdab ja lõpuks ikka jalgadele maandub. Ta on vigadega, aga ka omamoodi sümpaatne. Kuid seda raamatut tema "omaks" nimetada pole mu meelest päris täpne. Kuigi ta nimetab end uurimise juhiks, siis tegelikult suunab ta oma laiskuses töö teistele teha ja ise naudib vaid tulemusi. Suurema töö teeb ära hoopis Jan Lewin, kes on oma olemuselt Bäckströmi täielik vastand - tegutsev, mõtlev ja analüüsiv (ning miskipärast läheb unenägudes kogu aeg tagasi suvesse, mil ta oli 7 aastane ning isa teda rattaga sõitma õpetas).
Olen oma elus
palju kriminaalromaane lugenud ja seega ei saa ma midagi parata kui uut
kirjanikku teistega võrdlen. Antud juhul oleks raamatu ülesehitus kõige
sarnasem Truman Capote "Külmavereliseltga" (ääremärkuse korras, kui te
pole seda veel lugenud, siis võtke kindlasti ette, see raamat on
lugemist väärt). Mõlemad raamatud kirjutavad mõrvast ja sellega seotust
omamoodi kõrvalseisjana ja ei keskendu üksnes kuriteo lahendamisele.
Näiteks on Linda raamatus toredad kõrvalepõiked ajalehtedes mõrvauudiste
kõrval olevate uudistenupukestest, mida
Lewin loeb ja kogub. Ka ei lõpeta autor raamatut mõrvari leidmise koha peal ära, vaid kirjutab ka sellest, mis
tegelastest edasi sai.
Kuigi mitmetest arvustustest lugesin, et inimesi häiris loo aeglane kulgemine, siis mulle see just meeldis. "Linda mõrva juhtum" on ehe põhjamaa
autori krimiraamat, milles pole Hollywoodilikku kiiret tegevustikku, kõik
kulgeb omas rütmis ja aegamisi. Väga hea lugemine oli. Viimane tähelepanek pole üldse sisuga seotud, aga raamatu kaanekujundus on mu meelest täiesti ebaõnnestunud. Ostma see ei kutsu ja nii võib paljudel hea raamat lugemata jääda.
inglise keeles: "Linda - as in the Linda Murder"
saksa keeles: "Mörderische Idylle"
***Suur tänu kirjastusele Varrak!***
saksa keeles: "Mörderische Idylle"
***Suur tänu kirjastusele Varrak!***
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar