Kui me jätame kõrvale raamatu põhiteema, milleks on rassism ja see, kuidas on olla mustanahaline valgete ühiskonnas, siis on see kahe noore inimese (armastuse) kujunemise lugu. Lugeja jälgib kõrvalt, kuidas nigeerlased Ifemelu ja Obinze isiksustena arenevad, kokku saavad, lahku lähevad ja üksteist uuesti leiavad. Sinna vahele mahub ka uude riiki kolimine ja kodumaale tagasi tulemine. Ifemelu läheb Ameerikasse õppima ja elama, kuid otsustab aastate järel tagasi koju kolida. Obinzel ei õnnestu USA viisat
saada ning ta elab mõned aastad illegaalina Londonis, kuid saadetakse Nigeeriasse tagasi.
Raamatu lõpp oli natuke pettumus. Ifemelu käitumine oli minu silmis isekas, kuid ma ei oska vastata küsimusele, kas inimesel on õigus minna ja teadlikult teise pereelu ära lõhkuda või on meist igaühel õigus minna tagasi hetke ja inimese juurde, kellega me olime õnnelikud.
Ma olen praegu tegevuses oma raamatute katalogiseerimisega ning tänu sellele protsessile leian riiuleilt raamatuid, mida olen küll ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud. "Americanah" on üks neist. Kui lugema hakkasin, siis juba esimeste lehekülgede järel kirjusin ennast, et polnud seda varem ei teinud. Olin täiesti vaimustuses, see oli nii aus ja avameelne. Ifemelu ütleb, et ta ei tea muid, kui kindlad seisukohad, kuid mulle lugejana, muutus see lõpuks väsitavaks.
"That's a pretty strong opinion."
" I don't know how to have any other kind." (lk. 220)
Lõpetuseks ütlen, et see oli kummaline lugemiskogemus. Ühelt poolt tahtsin kiiresti edasi lugeda, sest see on nii hästi kirjutatud, kuid teisalt oleksin pidanud aeglasema tempo valima, sest küllastusin teemast. Igal juhul üks paremaid 2015. aasta lugemisleide.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Americanah"
Raamatu lõpp oli natuke pettumus. Ifemelu käitumine oli minu silmis isekas, kuid ma ei oska vastata küsimusele, kas inimesel on õigus minna ja teadlikult teise pereelu ära lõhkuda või on meist igaühel õigus minna tagasi hetke ja inimese juurde, kellega me olime õnnelikud.
Ma olen praegu tegevuses oma raamatute katalogiseerimisega ning tänu sellele protsessile leian riiuleilt raamatuid, mida olen küll ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud. "Americanah" on üks neist. Kui lugema hakkasin, siis juba esimeste lehekülgede järel kirjusin ennast, et polnud seda varem ei teinud. Olin täiesti vaimustuses, see oli nii aus ja avameelne. Ifemelu ütleb, et ta ei tea muid, kui kindlad seisukohad, kuid mulle lugejana, muutus see lõpuks väsitavaks.
"That's a pretty strong opinion."
" I don't know how to have any other kind." (lk. 220)
Lõpetuseks ütlen, et see oli kummaline lugemiskogemus. Ühelt poolt tahtsin kiiresti edasi lugeda, sest see on nii hästi kirjutatud, kuid teisalt oleksin pidanud aeglasema tempo valima, sest küllastusin teemast. Igal juhul üks paremaid 2015. aasta lugemisleide.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Americanah"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar