Hannah Rothschild "Improbability of Love"

Raamatus on kaks olulist peategelast: Annie, kes läks hiljuti oma pikaajalisest poisssõbrast lahku ning kolis Londonisse uut algust leidma. Ta töötab Rebecca Winklemani pere kokana. Arvates, et ta on uue armastuse leidnud, otsustab Annie mehele sünnipäevaks kingituse teha ja ostab vanakraamipoest maali, mis teda kummaliselt kõnetab. Suhtest ei saa asja ning maal jääb alles.

Teiseks peategelaseks on 18. sajandi prantsuse kunstniku Antoine Watteau maal Improbability of Love, mis räägib lugejaile oma loojast ning omanikest.
Kõrvaltegelastest on tähtsaimad:

Annie alkohoolikust ema Evie, keda ikka ja jälle vanglasse kainenema viiakse. Aastate jooksul on Evie korduvalt lubanud joomist maha jätta, kuid seni pole ta suutnud karskeks jääda. Kui tal on raha otsas, siis võtab ta Annie maali baari kaasa ja annab selle jookide eest pandiks.
Jesse on kunstnik, kes päevasel ajal muuseumis giidina raha teenib. Ta aitab Anniel maali kohta rohkem infot leida ning suunab teda restauraatorite juurde.

Memling Winkelman on aastakümneid vale nime all elanud. Ta pole mitte juut vaid sakslane, kes Teise maailmasõja ajal natsiarmees Hitleri jaoks kunstiväärtusi kokku kogus. Pärast sõda võttis ta endale uue nime ning hakkas juutidelt kokkukogutud maalidega raha teenima. Tal on Watteau maaliga isiklik suhe ning tahab seda iga hinna eest tagasi saada. 
Rebecca  töötab isa firmas ja  on endalegi üllatusena külmavereline ja kalk ärinaine, kes oma pere maine päästmise nimel ei löö millegi ees risti ette ning ohverdab Annie silmagi pilgutamata.

Kõrvaltegelastena on sisse toodud ka hulgaliselt rikkaid inimesi, kellel pole oma rahaga midagi tarka peale hakata ning püüavad kunstiväärtusi, sh. Watteau maali osta.
Lehekülgede poolest pole see väga paks raamat, aga autor on 416 leheküljele koondanud tohutus koguses tegevust ja infot. Muuhulgas on raamatus palju ülirikkalike õhtusöökide kirjeldusi, kuninglikud menüüd, milles on kõike liiga palju. Lugedes tekkis mul sama tunne - lõpuks oli kõike liiga palju, tekkis lugemisnaudingu üleküllus ning sellest tulenevalt ei suutnud ma loetud enam vääriliselt hinnata. Minu arvates oleks see raamat võitnud, kui selles oleks olnud  natukenegi vähem infot.
Ma arvan, et Rothschildi raamat meeldib samale sihtgrupile, kellele meeldis Donna Tartti "Ohakalind".  Selles on palju huvitavaid ajalugu,  maale, restaureerimist ning ehtsusest ja vanuse hindamise alast infot. Faktitäpsuse osas ei oska ma sõna sekka öelda, kuid see oli huvitav. 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud