R.L. Stine "Hair-raising Collection" (Goosebumps I-III)

R.L. Stine raamatud on noorele lugejaskonnale mõeldud õudusjutud. Kokku on neid kümneid, kuid loetud kogumikus on sarja esimesed kolm raamatut.

"Welcome to Dead House" (Goosebumps I)

Amanda ja Joshi perekond saab päranduseks maja. Sisse kolides selgub, et linnaosa, milles maja asub, on väga veider ning selles elavad inimesed tegelikult zombid. Viimased vajavad "ellujäämiseks" värsket verd ning peavad korra aastas  ühe elava perekonna linna sisse meelitama. Sellest perest saavad lõpuks samuti zombid ja ring hakkab otsast peale.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Gänsehaut - Willkommen im Haus der Toten"

"Stay Out of Basement" (Goosebumps II)

Margareti ja Casey isa on teadlane, kes kasvatab keldris eriskummalisi taimi. Ühel päeval märkavad lapsed, et isa on muutunud - ta kannab mütsi peas, sööb taimeväetist ning haavast tilgub rohelist verd. Selgub, et üks mutanttaimedest võttis isa kuju ja lapsed peavad otsustama, kumb on õige vanem. See polegi aga nii lihtne kui tundub ja lõpuks jääb õhku küsimus, kas nad ikka tegid õige valiku.  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Gänsehaut - Das unheimliche Labor."

"Monster Blood" (Goosebumps III)

Evan saadetakse ajutiselt tädi Kathryni juurde elama. Tädi on väga ebameeldiv ja pealegi kurt, nii et temaga pole võimalik isegi rääkida. Evan leiab omale naabrusest sõbra Andy ja ühel päeval ostavad lapsed poest purgi koletise verd, mis hakkab kasvama. See ei mahu see enam ei purki, ämbrisse ega ka vanni ning lõpuks neelab tädi kassi Sarabethi alla. Selgub, et Sarabeth polnudki kass, vaid kuju muutnud nõid, kes tädile needuse peale pani. Nüüd, kus nõid on kadunud, katkeb ka needus, Kathryn saab rääkida ning on tegelikult väga meeldiv inimene. Loetust kõige viletsam, sest loos puudus igasugunegi selgitus, asjad lihtsalt toimusid.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Gänsehaut - Es wächst und wächst und wächst ..." 

Lugesin kogumiku läbi, et enne sarjast ettekujutust saada kui uut "Goosebumpsi" filmi vaatan. Täiskasvanu jaoks on need lood liiga lihtsad ja ettearvatavad, sest elu jooksul olen juba palju õudukaid lugenud ja vaadanud. Julgen öelda, et kuigi neid reklaamitakse laste õudusjuttudena, siis vaevalt, et need kellegil unetuid öid põhjustavad, lugudes pole midagi ülihirmsat ega koledaid kirjeldusi.