Suviti elavad Beechwoodi erasaare peal koos kolm põlvkonda Sinclare. Vanavanemad on rikkurid, kes oma kolm tütart ära rikkusid. Viimased ei oska reaalses elus hakkama saada, abielud on purunenud ning nüüd elavad nad vaid isalt-emalt saadavalt rahast. Sissetuleku säilitamise nimel poevad nad vanematele nii, kuidas aga saavad ega tee midagi, mis võiks pahameele esile kutsuda.
Pärast ema surma ei suuda tütred vara õiglaselt ära jagada ja ainult tülitsevad ning isagi valab vaid õli tulle. Kolmas põlvkondki on ärahellitatud jõmpsikad, kellele tuleb seda vaidlemist vaadates pähe "geniaalne" idee: põletame maja maha. Pole vara, pole probleemi?
Ma tõesti ei taha nii öelda, aga see on raamat mõttetute inimeste mõttetust elust. Saan aru küll, et peaksin neile inimestele kaasa tundma, sest nende elu oli nii kurb ja raske, aga no ei suutnud. Minu silmis olid vanavanemad kõiges toimunus süüdi ja edasine oli vaid ahelreaktsioon. Nii, et ei.
Kirjastiili enda osas mul etteheiteid pole.
eesti keeles: "Me olime valetajad"
saksa keeles: "Solange wir lügen"
Kirjastiili enda osas mul etteheiteid pole.
eesti keeles: "Me olime valetajad"
saksa keeles: "Solange wir lügen"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar