Feyre on vaesusesse langenud pere noorim tütar, kes on endale võtnud kohustuse isa ja õdede eest hoolitseda. Perele toidu ja elatise hankimiseks käib ta jahil. Ühel lumisel päeval tapab ta metsas hundi, keda esmapilgul pidas looma kuju võtnud haldjaks. Selgub, et Feyre ei eksinudki, sest mõne aja pärast tuleb koletis teda selle tapmise lunastamiseks endale nõudma. Haldjate maale Prythiani jõudes muutub koletis ilusaks noormeheks, kelle nimi on Tamlin.
Aja jooksul soojenevad Tamlini ja Feyre suhted ning neiu saab teada, et haldjad ähvardab haigus, mis nende jõudu ja maagiat nõrgendab. Feyret ohu eest kaitsta püüdes saadab Tamlin neiu koju tagasi. Kodu pole aga enam endine ning Feyre tuleb Prythiani tagasi. Ta leiab lossi tühjana ja saab teada, et Tamlin valetas peaaegu kõige kohta. Mingit haigust polnud tegelikult olemas, oli vaid needus, mis oleks murdunud, kui Feyre oleks vaid Tamlinile armastust avaldanud. Lootes, et ta pole veel liiga hiljaks jäänud, tõttab Feyre oma armastatut päästma.
"Kaunitari ja koletise" muinasjutul on palju versioone. Esimese hooga meenuvad mulle S.
Aksakovi "Tulipunane lilleke" (eestikeelses versioonis imeilusate S.
Škopi illutratsioonidega) ja A. Flinni "Beastly", Sarah J.Maasi
varint on eelpoolnimetatutest kehvem, aga siiski hea lugemine. Raamatu
algus ja lõpp on põnevad ja haaravad, aga keskosa liiga
aeglane. Midagi otseselt ei toimu ja Feyre lihtsalt igavleb ja otsib
tegevust. Kuid lõpp oli hea ja ma näen loos potensiaali. Panin järgmisel aastal ilmuva teise osa juba enda lugemisjärjekorda.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar