Helen Rappaport "The Romanov Sisters: The Lost Lives of Nicholas and Alexandra"

Viimasel Vene keisril Nikolai II-l ja tema naisel Aleksandral oli viis last, neli tütart ja poeg. Ajaloohuvilised on keisriga seoses kindlasti kuulnud poeg Aleksei hemofiiliast (ning munk Rasputinist), ta tütardest Olgast, Tatjanast, Maria ja Anastassijast räägitakse hoopis vähem.
Helen Rappaporti raamatust avaneb nukker pilt. Neli kaunist neiut, kellest igaühe sünd oli nii perele kui riigile pettumus, sest naine ei saa ju trooni pärida. Ema, kes ei mõista keisrinnale kehtivad nõudmisi ja isoleerib oma perekonna avalikkuse eest. Isa, kes on küll hea lapsevanem, kuid ei oska oma riiki valitseda ning kuulab valesid nõuandjaid. Imikust peale haige vend, kes terve perekonna tähelepanu endale võtab.
Mulle meeldis, oli huvitav ja ladus lugemine. Kuigi ajaloolistele faktidele toetuv, on raamat kirjutatud nii ilukirjanduslikus stiilis, et tabasin end lugedes lootmast, et perekonna lõpp pole selline nagu teada. Lootused loomulikult ei täitunud.

pealkiri: "The Romanov Sisters: The Lost Lives of Nicholas ja Alexandra
autor: Rappaport, Helen

keel: inglise

kirjastus: St. Martin's Griffin 

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 544
ilmumisaasta: 2015
ISBN-10: 1250067456

ISBN-13: 9781250067456

eesti keeles: "Neli õde"

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5

Liz Fenwick "Tõusuvesi"

Raamatus kirjeldatud sündmused saavad alguse 1943. aasta Cornwallis ning loo keskmes on identsed kaksikõed Adele ning Amelia. Senini väga hästi läbi saanud õdede vahel juhtub midagi, mistõttu nad omavahelise suhtlemise igaveseks lõpetavad. 2015. aastal kohtume nende järeltulijatega.
Sisukirjelduse järgi ootasin ma midagi Kate Mortoni ja Lucinda Riley teoste sarnast ja tegelikult ongi Liz Fenwicki romaan neile väga sarnane, kuid minu silmis oli "Tõusuveel" väike probleem.
Nimelt, kui olete Mortoni-Riley teoseid lugenud, siis teate, et nende raamatute ülesehitus on peaaegu alati ühesugune - tegevustik toimub nii olevikus kui minevikus ning minevikus asetleidnu mõjutab tänapäeva tegelasi. Võlu on just selles, et me ei tea, mis täpselt aastakümneid tagasi juhtus ja saladused tulevad välja alles raamatu lõpus. See hoiab huvi üleval ning lugemas. Käesolevas raamatus on aga lugu hakatud rääkima täiesti valest otsast.

SISU ÄRARIKKUV TEKST. Ära loe edasi, kui ei taha lugemiselamust rikkuda.
Pannes kokku sisukirjelduses oleva sõna "reetmine", esimestel lehekülgedel oleva "värskelt abiellunud naine on rase, oli sunnitud abielluma ning jutustaja ei taha temaga rääkida" ning natuke hiljem poetatud infokillu, et "üks kaksikõdedest kasutab oma sarnasust õega ära ja flirdib tolle meessõpradega", siis pole ju kuigi raske välja mõelda, missuguse suure reetmisega oli tegemist ning miks Adele ja Amelia enam omavahel ei suhtle. Detailid selgusid küll alles raamatu lõpuks, aga selleks ajaks oli mu juba ükskõik.

VÕITE EDASI LUGEDA.
Goodreadsis olevale hindele toetudes mõistan, et olen oma arvamuses vähemuses ja suurem enamus lugejaist nautis seda raamatut väga. Nii, et kui teile vähegi seda sorti lood meeldivad, siis palun ärge laske end mu kriitikast häirida.

pealkiri: "Tõusuvesi"

autor: Fenwick, Liz

keel: eesti 

kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 320 
ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2017)

ISBN-13: 9789985344484

inglise keeles: "The Returning Tide"

saksa keeles: "Das Leuchten des Meeres"

Goodreadsi hinnag: 2/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Mehis Tulk "Kuningas" (Maa ja Taeva mõrsja II)

Arvan, et sarja suhtes on ausam mõlemaid raamatuid koos hinnata, seega pole alljärgnev tekst ainuüksi käesoleva raamatu kohta. Lühidalt kokkuvõttes on loo keskmes eestlaste vabadusvõitlus sakslaste vastu.

Kui "Foogt" oli väga hea ja ladus lugemine, siis "Kuninga" esimene pool oli minu jaoks segane. Kõik asjatasid ja jooksid kuhugi, aga kuhu? Ma ei saanud ka tükk aega aru, kas tegemist on triloogia teise osaga või lõppeb sari "Kuningaga" ära. Raamatu teine pool oli asjalikum ja lõpu põhjal eeldan, et sellega on lugu läbi.

Tegelikult meeldinuks mulle enam, kui kahest oleks kärbitud kujul üks raamat saanud. Praegu on mõlemas nii palju kõrvalliine ja lugusid, mis olid küll huvitavad, aga kuhugi välja ei jõudnud, näiteks see Gertrudi ja Gottriedi suhe. 

Lugejana ei ole mul vaja kõigi kõrvaltegelaste taustalugu põhjalikult teada ja kärpimine vältinuks ka ebaolulise info sissejäämist. Näiteks alljärgnev lõik, mis hetkeks on Odilia litsakus juba igale lugejale teada ning antud kõrvalepõige loo kontestis täiesti ebaoluline.

"Noh?" päris ta kannatamatult.

"Ei midagi, perenaine," kostis Piirit.

Odilia von Ebersternile tõi tütarlapse natuke süüdlaslik vastus näole kerge muige, sest nõnda tavatses tema küsimustele vastata üks Undimetsa sulaspoiss, tugev kui härg, kes juba sügisest saati oli Marja vaikival nõusolekul aidanud kustutada mõisapreili ihas leegitsevat lihalikku tuld ja sealjuures kaunis hakkaja olnud. Eriti meeltmööda oli Odeliale noormehe himu talle altpoolt suud anda, nii et kaks habemetutti üheks said. istumise all rappuva hobuse kare nahk tõi selle talle praegugi meelde ja vallandas kõhus viivuks magusa võbina." (Tulk, Mehis,2018, "Kuningas", lk. 333)

Kogu selle rahvaste paabeli sees tekibki probleem, et kes on siis peategelased. Raamatute pealkirjade järgi eeldaksin esimeses foogti ja teises Vesset, võibolla ka viimase silmarõõmu Marjat, kuid kõik kolm jäävad liiga pealiskaudseteks. Oleksin oodanud nende põhjalikumat lahtikirjutamist, sest Vessest ei tea ma ikka suurt midagi ning Marjast vaid seda, et ta mees teda jalust nõrgaks võtab.

Kõige rohkem segas mind Sissa liin. Esimeses osas oli ta funktsioon selge, sest ravitseja kuulub ju küla juurde, kuid tema ja Lemmi suhe oli pehmelt öeldes veider. Seda sisisemist oli mul lihtsalt vastik lugeda. Kuni viimaste lehekülgedeni segas mind ka mõisapreili, kuid tema roll sai teise raamatu lõpuks selgeks.

Üks aspekt, mis mind muigama pani. Spetsiaalselt üle vaatama ei hakanud, aga kas laused  "Kallis peremees";  "Mis siin toimub?" "Sai natuke müratud." ei kõla nagu Eesti filmiklassika?

See, et autor on oma raamatute aluseks võtnud tegelikult aset leidnud sündmused, tuli mulle suure üllatusena, sest üldiselt ma ajaloolistest ilukirjanduslikest romaanidest tõde taga ei aja. Loomulikult ei saa teada tuntud ajalooliste faktidega päris puusse panna. Näiteks kui on teada, et teatud sõda algas tol aastal või Henry VIII mõnel oma naisel pea maha raiuda lasi, siis neid fakte muuta ei tohiks. Oluliseks mõõteskaalaks on hoopis usutavus - kas see võis nii juhtuda või mitte.
"Foogti" ja "Kuninga" faktitäpsust ma hinnata ei oska ning erinevusi arvustusi lugedes, on näha, et teised on selle töö juba ära teinud. Kuigi pidev kellegi magatamine muutus veidi tüütuks, siis usutavuse testi nad minu silmis üldjoontes läbisid.
Loodan, et autor jätkab kirjutamist ja tema sulest ilmub veel midagi, sest minu kriitikale vaatamata, nautisin ta raamatuid. Tore, et ilmub ka Eesti oma ajaloolisi raamatuid.

peakiri: "Kuningas"
autor: Tulk, Mehis

keel: eesti

kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 416
ilmumisaasta: 2018

ISBN-13: 9789985343715

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

pealkiri: "Foogt"
autor: Tulk, Mehis

keel: eesti

kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 464
ilmumisaasta: 2017

ISBN-13: 9789985341797
inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnang: 4/5

Michelle Obama "Becoming"

Kui Barack Obama 2008. aastal Usa presidendiks valiti, jäi see sündmus minu silmis suuresti tähelepanuta. Elasime tookord Saksamaal ning Ameerika presidendivalimised polnud nii olulised kui kohapeal toimuv.
Neli aastat hiljem olime juba Michiganis ja asjaga rohkem kursis. 2012. aasta valimispäeva õhtul olin ootusärevuses. Mitte, et mulle vastaskandidaat vastumeelne oleks olnud, kuid Obamad sümpatiseerisid mulle. Nad olid noored, haritud ja intelligentsed inimesed, kes jätsid teleekraanilt väga meeldiva mulje. Lootsin, et Barack Obama valitakse teiseks ametiajaks tagasi ja nii läkski.
Kuigi Michelle Obama mulle algusest peale meeldis, olin ta raamatust kuuldes veidi skeptiline. Kogemus näitab, et isegi sümpaatse inimese elulooraamat, võib olla haltuuramaiguline. Nii, et ettetellida ei julgenud, kuid lugeda tahtsin. End raamatukogus järjekorda pannes olin nimekirjas 230. ja läks mitu kuud aega enne kui järg minuni jõudis.
Michelle Obama kirjutab oma lapsepõlvest, isa kroonilisest haigusest, oma kohusetundest ning soovist edukaks saada. Ta on hariduselt jurist ning Princetoni ja Harvardi vilistlane. Loomulikult räägib ta ka eraelust - kohtumisest tulevase abikaasaga, pereloomise probleemidest ning nurisünnitusest, katsetest töötava emana karjääri ja pereelu ühendada.
Nende elu pöördepunktiks oli hetk, mil Barack Obama otsustas poliitikasse minna ning lõpuks kaheksa aastat Usa president oli. Muide, presidendi abikaasale pole tegelikult n.ö. ametijuhendit. Nii on iga esimese leedi oma valik, milliste teemade ja probleemidega ta tegeleda tahab (kui tahab).
Juba esimestest lehekülgedest peale olin ta kirjutamise stiilist meeldivalt üllatunud. Kui ta oleks tahtnud, siis oleks Obama saanud oma raamatut arveteklaarimiseks kasutada, kuid seda ta ei teinud. Kommentaarid negatiivse kohtlemise osas on enamasti ananüümsed, tuleb meelde vaid üks juhus, kus ta ühe ajakirjaniku nimeliselt välja toob. Kui ta üldse midagi halba valgusesse seab, siis on see poliitika üldiselt. Ta kirjutatust tuleb väga hästi välja, miks poliitikat räpaseks mänguks nimetatakse ning kui silmakirjalikke inimesi selles osaleb. Näiteks tahavad isegi suurimad halvustajad presidendiprouaga pilti teha, et seda siis hiljem uhkusega näidata. 

"Becoming" e.k "Minu lugu" oli väga huvitav lugemine, sest Michelle Obama lugu on tegelikult väga sarnane paljude teiste inimeste omadele. Jah, ta on elanud elu ja kohtunud inimestega, mis enamikele meist kättesaamatuks jääb, kuid samas on ta ka nii sarnane. Ta kogetud rõõmud ja mured on tuttavad.

pealkiri: "Becoming"

autor: Obama; Michelle

keel: inglise

kirjastus: Crown

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 426
ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 1524763136
ISBN-13: 9781524763138
  

eesti keeles: "Minu lugu"

saksa keeles: "Becoming. Meine Geschichte"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Volker Kutcher "Der Nasse Fisch" (Gereon Rath I)

Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset 1929. aasta Berliinis. Endine kriminaalpolitseinik
Gereon Rath kolib Kölnist Berliini ning asub tööle nn. kombluspolitseis, mille ülesandeks on pornograafiliste materjalide hävitamine ning neid tootvate inimeste tagaajamine.
Töö pole keeruline, kuid Rath otsib võimalusi kriminaaluurimisse üleminekuks. Otsekui klaver põõsas juhtub talle ette laip, kelle surmajuhtumit ta omal käel uurima hakkab, et seda siis sobival võimalusel sissepääsupiletina kasutada. Plaan õnnestubki. 

Kuigi kaanel olev sisukirjeldus tundus väga huvitav, ei edenenud see raamat mul kohe kuidagi. Keeleliselt polnud raske, aga süvenemine oli vaevarikas. Niipea kui lugedes mõte uitama läks, oli ka tähelepanu hajunud ning raske uuesti loosse "sisse saada". Kuna raamatu põhjal on valminud ka telesari "Babylon Berlin", siis vaatasin seitse osa ära ja sain lõpuks ka raamatu loetud. Näitlejaid ettekujutades oli lihtsam.
Kui teil on plaan mõlemat lugeda-vaadata, siis teadke, et raamat ja telesari pole üksühele kattuvad. Suurim erinevus on  Charlotte tegelaskujus, kuid ka sündmused, mis raamatus tulevad alles lõpupoole, on juba seriaali alguses. Kui tahate vaid ühe valida, siis soovitan seriaali kasuks otsustada. See on väga hästi tehtud ja kindlasti vaatamist väärt.
Tegelikult oli mul algselt plaan terve sari läbi lugeda, sest tahtsin teada, kuidas autor natside võimuletulekut kajastab, kuid nüüd olen kahtleval seisukohal. Läbi ma ju raamatu sain, aga kas see on minu sellist pühendumist väärt, on kaheldav. Käesolevaga maadlesin üle poole aasta, mida on kriminulli jaoks liiga palju.

pealkiri: "Der Nasse Fisch"

autor: Kutcher, Volker

keel: saksa

kirjastus: Kiepenheuer & Witsch

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 494
ilmumisaasta: 2007

ISBN-10: 3462039326
ISBN-13: 9783462039320
  

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: "Babylon Berlin" 

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 

Stephen King "Needful Things"

Castle Rocki linnakeses avab uksed uus pood "Needful Things" ehk "Vajalikud asjad". Tegemist on igasugu kola täis vanakraamipoega, mille sõbralik omanik, Leland Gaunt hoolitseb selle eest, et iga ostja leiaks endale just selle eseme, millest ta pikalt unistanud on. Kuna inimesed on erinevad, siis pole ka ihaldatud asjad samad. Mõne jaoks on see  interjööriga ideaalselt kokkusobiv vaas, teisele üliharuldane pesapallikaart, kolmandale Elvise foto, neljandale aga õngeritv jne.
"Needful Things" hinnad on väga taskukohased, st ostja annab vastavalt oma võimalustele väikese rahasumma ning lubaduse Gauntile väike teene teha. See viimane tähendab tavaliselt mõnele linnaelanikule eseme või kirja jätmist. Kõik ostjad on sellise kokkuleppega nõus, sest nemad saavad ju oma väärtasja.
Kui miski on liiga hea, et tõsi olla, siis tavaliselt nii ongi. Selgub, et need esmapilgul süütuna näivad teod, on täiesti teadlikult suunatud inimeste vahelist vihavaenu üles õhutama. Gaunt teab täpselt, milliseid nuppe vajutada ning  varsti  valitseb Castle Rockis  kaos. Elanikud kõnnivad relvadega ringi ja tapavad üksteist. Ainuke, kes vähegi külma pead säilitab, on Castle Rocki politseiülem Alan Pangbourn, kes poeomanikku juba algusest peale kahtlustas.
Kulminatsioonini oli tegemist suurepärase raamatuga. Stephen King on võrratu tausta ja meeleolu looja. Ta paneb kirja inimtüübid, kes tunduvad nii loomulikud ja ehedad, et kuigi ma ei tahaks paljudega neist isiklikult kokku puutuda, pean tunnistama, et küllap on nad mu ümber reaalselt olemas.
Lõpp jäi põneva eelloo peale liiga lahjaks, ma isiklikult ootasin suuremat lahingut. Samas pole ma ei üllatunud ega ka väga pettunud, sest "heade" lõppude kirjutamine pole autori tugevaim külg.
Hoopis huvitavam on aga arutleda selle üle, mis asju meil tegelikult "vaja" on. Finantsnõustajad õpetavad meid, et kõiki oste tuleb kaaluda soov või vajadus aspektist, st toit on vajadus, uus käekott aga enamasti soov ja seega mittevajalik.
Tegelikult polnud ju ükski Gaunti käest ostetud esemetest reaalselt eluks vajalik (Polly artriidiravimi juures olen kahevahel, sest see parandas oluliselt elukvaliteeti) ja inimesed olid ennegi õnnelikud, kuid lihtsalt ei teadnud seda. Antud loos varjasid paljud oma värskelthangitud varandust ja ei julgenud seda hirmus, et keegi võib vargile tulla, isegi üksi koju jätta. Neile ei tulnud pähegi, et see, mis nende jaoks nii suurt väärust kannab, on teiste jaoks lihtsalt suvaline rämps. Omanik on see, kes esemele väärtuse külge poogib.
Küllap pakkunuks see raamat mulle rohkem üllatusmomenti kui ma poleks juba algusest peale teadnud, mille või kellega on Leland Gaunti näol tegemist. Olen piisavalt palju "Supernaturali" vaadanud ning seriaalis tuleb vastav süzeeliin palju ette. Kuid sellelegi vaatamata nautisin ma lugemist väga ning julgen teilegi soovitada.

pealkiri: "Needful Things"

autor: King, Stephen

keel: inglise

kirjastus: Hodder & Stoughton

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 933
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1991)

ISBN-10: 1444707876
ISBN-13: 9781444707878
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "In einer kleinen Stadt"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

2018. aasta kokkuvõte

Üks lugemisaasta on jällegi mööda saanud ja on aeg kokkuvõtteid teha. Alljärgnevat nimekirja vaadates, märkate kindlasti, et kõikide pealkirjade juures ei ole postituse linki. See võib puududa kahel põhjusel. Esiteks, kui tundsin, et mul pole raamatu kohta midagi olulist öelda, võtsin ma endale vabaduse jätta postitus kirjutamata. Paarisõnalisest kirjeldusest pole ju kellegil midagi kasu. Teiseks, kui on osaga sarjast, mis ei võimalda igast raamatust eraldi kirjutada, siis teen sarja ühispostituse, kuid selleks pean eelnevalt kõik seniilmunud osad läbi lugema. "Neetud kuningate" juures olen neljanda, "Sebastian Bergmani" sarjas kolmanda osa juures. Mõlema kohta tuleb sel aastal kindlasti postitus.
Teemavalikut vaadates oli 2018. aasta minu jaoks väga ajalooliste romaanide ja kriminullide aasta. Tase oli täiesti keskmine, päris viletsad jätsin ju läbilugemata. Kõige suurema lugemiselamuse andis aga Robyn Cadwallader "The Anchoress". Midagi niivõrd läbiraputavat pole ma tükil ajal kogenud.

1. Philippa Gregory "Three Sisters, Three Queens" (Plantagenet and Tudor VIII) 
2. Bethany Campbell "Ära räägi võõrastega" 
3. Andreas Gruber "Todereigen" (Maarten S. Sneijder IV)
4. A.J. Finn "The Woman in the Window" e.k. "Naine aknal"
5. Minette Walters "The Last Hours" (Black Death I)
6. Svetlana Aleksejevitš "Sõda ei ole naise nägu"
7. Cecelia Ekbäck "Wolf Winter" e.k. "Hunditalv"
8. S.A. Chakraborty "The City of Brass" (Daevabad Triology I)
9. Jacqueline Winspear "Messenger of Truth" (Maisie Dobbs IV)
10. Max Bentow "Die Puppenmacherin" (Nils Trojan II) 
11. Fiona Barton "The Widow" e.k. "Lesk"
12. Robert McCammon "Speaks the Nightbird" (Matthew Corbett I) 
13. Åsa Larsson, Ingela Korsell "Hõbemadu" (PAX VIII)
14. Jessica Townsend "Nevermoor" (Nevermoor I)
15. C. J. Tudor "Kriidimees" 
16. Robert McCammon "The Queen of Bedlam" (Matthew Corbett II) 
17. Robyn Cadwallader "The Anchoress" 
18. C.W. Gortner "Kuninganna vanne" 
19. C.W. Gortner "Viimane kuninganna" 
20. Michael Tsokos, Andreas Gößling "Zerschunden" (Fred Abel I) 
21. Michael Tsokos, Andreas Gößling "Zersetszt" (Fred Abel II)
22. Michael Tsokos, Andreas Gößling "Zerbrochen" (Fred Abel III) 
23. Martin Pistorius "Ghost Boy: The Miraculous Escape of a Misdiagnosed Boy Trapped Inside His Own Body" e.k. "Nähtamatu poiss" 
24. Ann Rule "Green River, Running Red: The Real Story of the Green River Killer - America's Deadliest Serial Murderer"
25. Ann Rule "The Stranger Beside Me"
26. Rebecca Gablé "Das Lächeln der Fortuna (Waringham I)
27. Mina Baites "The Silver Music Box"
28. Daphne du Maurier "Rebecca" 
29. Kate Mosse "The Burning Chambers"
30. Stephen King "The Outsider"
31. Mariann Rückenberg "Hull suvi"
32. Anthony Horowitz "Magpie Murders"
33. Douglas Lindsey "Surnute laul"
34. Agatha Christie "Kõver maja"
35. Agatha Christie "Laip raamatukogutoas" (Miss Marple III)
36. Debbie Macomber "Pelican Court 311" (Cedar Cove III)
37. Barbara Erskine "Kõige tumedam tund"
38. Seicho Matsumoto "Mäng sõiduplaaniga"
39. Yrsa Sigurðardóttir "Pärand" (Children's House I)
40. Yrsa Sigurðardóttir "Lõpparve" (Children's House II)
41. Heljo Mänd "Roheline hääl"
42. Heljo Mänd "Elu roheline hääl"
43. Mads Peter Nordbo "Nahata tüdruk"
44. Lauren Chater "The Lace Weaver"
45. Agatha Christie "Und dann gabs keines mehr"e.k."Kümme väikest neegrit" (1994), "Ja ei jäänud teda ka" (2008)
46. Agatha Christie "Kellad" (Hercule Poirot XXXVII)
47. Agatha Christie "Pärast matust"(Hercule Poirot XXXI)
48. Agatha Christie "Roger Ackroydi mõrvamine" (Hercule Poirot IV)
49. Selma Lagerlöf "Löwensköldi sõrmus / Charlotte Löwensköld / Anna Svärd"  (Löwensköldi sõrmus I-III)
50. Katrin Pauts "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"
51. Åsa Larsson, Ingela Korsell ""Luupainaja"(PAX IX)
52. Lars Mytting "Uju koos uppujatega"
53. Lecia Cornwall "Beauty and Highland Beast" (Highland Fairy Tale I)
54. Michael Hjorth "Der mann, der kein Mörder war" (Sebastian Bergman I)
55. Mari Sajo "Jäljed"
56. Michael Hjorth "Die Frauen die er kannte" (Sebastian Bergman II)
57. Maurice Druon "Raudne Kuningas" (Neetud kuningad I)
58. Maurice Druon "The Strangled Queen" (Neetud kuningad II) 
59. Chris Carter "I am Death. Der Todmacher" (Robert Hunter VII)
60. Rauno Võsaste "Hea ment"
61. Ann Rule "In the Still of the Night: The Strange Death of Ronda Reynolds and Her Mother's Unceasing Quest for the Truth" 
62. Ann Rule "Dead by Sunset: Perfect Husband, Perfect Killer?"
63. Deborah Harkness "A Discovery of Witches" (All Souls I) (ülelugemine)
64. Deborah Harkness "Shadow of Night" (All Souls II) (ülelugemine)
65. Deborah Harkness "Tree of Life" (All Souls III) (ülelugemine)
66. Maurice Druon "The Poisoned Crown " (Neetud kuningad III)
67. Gail Carriger "Soulless" (Parasol Protectorate I)
68. Ann Rule "Fatal Friends, Deadly Neighbors and Other True Cases"
69. Gail Carriger "Blameless" (Parasol Protectorate II)
70. Gail Carriger "Changeless" (Parasol Protectorate III)
71. Anne Applebaum "Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas"
72. Kate Morton "The Clockmaker's Daughter"
73. Khaled Hosseini "Sea Prayer"
74. Lindsey Fitzharris" The Butchering Art: Joseph Lister's Quest to Transform the Grisly World of Victorian Medicine" 
75. Karin Slaughter "Triptych" (Will Trent I)
76. Karin Slaughter "Fractured" (Will Trent II)
77. Karin Slaughter "Undone" (Will Trent III)
78. Karin Slaughter "Broken"(Will Trent IV)
79. Karin Slaughter "Fallen"(Will Trent V)
80. Karin Slaughter "Criminal" (Will Trent VI)
81. Karin Slaughter "Unseen" (Will Trent VII)
82. Karin Slaughter "The Kept Woman" (Will Trent VIII)
83. Gail Carriger "Heartless" (Parasol Protectorate IV)
84. Gail Carriger "Timeless" (Parasol Protectorate V)
85. Pat Conroy "Tõusude ja mõõnade prints"
86. Mehis Tulk "Foogt" (Maa ja Taeva mõrsja I)

Anne Applebaum "Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas"

1917. aastal oktoobrirevolutsiooni tagajärjel võimule tulnud bolševikud lubasid rahvale nii rahu kui leiba. Kuid Venemaal polnud leivavilja kuskilt võtta ja nii hakkas Nõukogude Liit oma rahva toitmiseks Ukrainast vilja välja vedama ning jättis kohalikud inimesed nälga.

1929. aastal hakati Ukrainas kolhoose looma ning  see tõi kaasa katastroofilise, Euroopa ajaloo rängima näljahäda, milles suri miljoneid inimesi. Talupojad olid lahendamatu dilemma ees - kui töötad vähe, siis oled kooskõlas Nõukogude, vaesust soosiva ideoloogiaga, kuid kui töötad liiga palju, siis on sul küll piisavalt süüa, kuid sind võidakse kulakuks kuulutada.

Nõukogude Liit ei tunnistanud näljahäda ega teinud midagi inimeste abistamiseks.  Autor väidab faktidele toetudes, et tegelikult oli Ukraina rahva nälga jätmine Stalini teadlik poliitika, sest nii vabanes ta probleeme tekitavast kontingendist. Moskva sulges Ukraina piirid ning võttis kogu olemasoleva toidu ära ja tulemuseks oli olukord, kus näljas inimesed olid valmis sööma kõike  - nii puukoort, koeri kui laipu. Elus olemine iseenesest oli juba kahtlane - oled elus, siis järelikult on sul kuhugi midagi söödavat ära peidetud ja sa oled kulak.

"Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas" oli huvitav, aga valus lugemine. Loetust hullem oli minu jaoks tõdemus, et see kõik ei üllatanud mind, sest täpselt selline see Nõukogude Liit oligi.

pealkiri: "Punane näljahäda"
autor: Applebaum, Anne
tõlkija: Lattik, Kalev
keel: eesti 
kirjastus: Varrak

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 448 lk.
ilmumisaasta: 2018

ISBN: 9789985344668

  

inglise keeles: "Red Famine: Stalin's war on Ukraine, 1921-1933"

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Gail Carriger "Parasol Protectorate sari"

Olin selle sarja olemasolust teadlik juba ammu, kuid lugema see mind see kutsnud, sest steampunk ja viktoriaanlik Inglismaa pole minu teemad. Otsustavaks sai see, kui Tiina näitas "Lugemise väljakutse" grupis "Soullessi" imelilusat, kõvakaanelist ja illustreeritud trükki. Ja see meeldis mulle nii väga, et jooksin kohe ostma ning loomulikult lugema ka. Etteruttavalt ütlen, et olin nii vaimustuses, et ostsin juba raamatuga vaid poole peal olles, ka kõik ülejäänud osad. Sarjas on ilmunud viis raamatut:
1. Gail Carriger "Soulless"
2. Gail Carriger "Blameless"
3. Gail Carriger "Changeless" 
4. Gail Carriger "Heartless"
5. Gail Carriger "Timeless"

Gail Carrigeri sari viib meid alternatiivajaloolisele, 19. sajandi Inglismaale, kus troonil on küll kuninganna Victoria, kuid libahundid, vampiirid ning vaimud kuuluvad avalikult ühiskonda. Peategelaseks on peaaegu vanatüdruk ja ilma hingeta Alexia Tarabotti. Hinge puudumine teeb ta ühelt poolt väga haruldaseks, teiselt poolt aga väga ohtlikuks olendiks, sest tema puudutus muudab kõik vampiirid-libahundid tagasi inimeseks. 
Kui Alexia peol pooljuhuslikult vampiiri tapab, siis hakkab seda juhtumit lahendama superseksikas Lord Maccon, kes on muuhulgas ka šoti päritolu libahunt ning jookseb aegajalt alasti ringi. Macconi ja Alexia ühisesse minevikku kuulub siili õnnetu hukkumine ja loomulikult ei tule kellegile üllatusena, et nendest kahest saab lõpuks paar. Küsimus on vaid millal. 
Sarja esimesed kolm raamatut olid väga head (kuigi ma oleksin "Changless-is" oodanud natuke rohkem anumist). Neljandaks hakkasin juba ise veidi tüdinema ning viienda lugesin vaid ülerea, sest mul sai lõpuks nendest kübaratest, sitsidest, satsidest ja lapsest isu täis. Olen alati arvanud, et teatud raamatud ei muutu laste saamisega paremaks ning kahjuks kehtib see ka selle sarja kohta. 
Lõppkokkuvõttes oli siiski hea ja lõbus lugemine, sest lisaks peategelastele oli raamatutes ka paras kogus värvikaid kõrvaltegelasi. Lõpetatuse huvides tuleks muidugi kõik viis osa läbi lugeda, kuid soovitan vahepeale väikese pausi jätta, sest muidu tekib teilgi üleküllastus.

 

Mari Sajo "Jäljed"

Minu isapoolne vanaema põgenes Ingerimaalt Eestisse. Olin liiga väike kui ta suri, nii et ta ei rääkinud oma läbielamistest mulle kunagi, kuid isa kaudud olen üht-teist kuulnud. Just seepärast tundus ingerlaste saatusest kirjutatud raamat väga huvitav ning tahtsin seda kindlasti lugeda.
Üldjoontes mulle meeldis, kuid see Soome tagasiminek tundus ebausutav. Muidugi pole mul õrna aimugi, kuidas täpselt need asjad Nõukogude Liidus käisid, kuid kahtlustan, et nii lihtsalt see toimuda ei saanud. Loo seisukohast oli see aga hea võte.

pealkiri: "Jäljed"
autor: Sajo, Mari

keel: eesti

kirjastus:Tänapäev

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv:192
ilmumisaasta: 2016

ISBN-13: 9789949279135
 

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4/5