05 august 2018

Heljo Mänd "Roheline hääl"

Minu lapsepõlve kuulus Heljo Männi raamat "Väikesed võililled", mis meeldis mulle nii väga, et lugesin päris kapsaks. Nüüd sattus mulle kätte sama autori hilisemast elust rääkiv raamat, milles jooksevad kõrvuti Heljo ning ta täditütre Illi lood. Heljo oma on täis noorusea armumist, kuid pikitud kurtmisega mehe vanemate ning elukoha üle. Illi meenutab oma elu vangina.
Selline kombinatsioon on raamatule kahjuks. Inimeste autobiograafiaid on üldse raske hinnata, sest tundub nagu annaksid oma arvamuse nende tookordsele käitumisele ja arusaamadele, kuid ükskõik, kuidas ma ka ei proovinud, ei õnnestunud mul objektiivseks jääda. Heljo kurtmised mõjusid Illi läbielamiste ja murede taustal virisemisena.
Ülelugemisel keskenduksingi hoopis Illi loole, kuid vaevalt, et seda kunagi juhtub. 

"Ma ei suutnud end raamatutesse kauaks unustada. Eriti veel raskesti loetavatesse raamatutesse. Mu aju sai liiga ruttu mõttetihedust täis, nii et pidin varsti raamatu käest ära panema. mitte päriseks, võtsin selle hiljem jälle kätte ja panin uuesti ära. Mul ei jäänud ükski rida lugemata, aga ma ei suutnud järjest neelata. Ka kõige ilusamaid lehekülgi." (Mänd, Heljo, 1994, "Roheline hääl", lk 28)

pealkiri: "Roheline hääl"
autor: Mänd, Heljo
keel: eesti
kirjastus: Perioodika
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 159

ilmumisaasta: 1994

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar