Heljo Mänd "Roheline hääl"

Minu lapsepõlve kuulus Heljo Männi raamat "Väikesed võililled", mis meeldis mulle nii väga, et lugesin päris kapsaks. Nüüd sattus mulle kätte sama autori hilisemast elust rääkiv raamat, milles jooksevad kõrvuti Heljo ning ta täditütre Illi lood. Heljo oma on täis noorusea armumist, kuid pikitud kurtmisega mehe vanemate ning elukoha üle. Illi meenutab oma elu vangina.

Selline kombinatsioon on raamatule kahjuks. Inimeste autobiograafiaid on üldse raske hinnata, sest tundub nagu annaksid oma arvamuse nende tookordsele käitumisele ja arusaamadele, kuid ükskõik, kuidas ma ka ei proovinud, ei õnnestunud mul objektiivseks jääda. Heljo kurtmised mõjusid Illi läbielamiste ja murede taustal virisemisena.
Ülelugemisel keskenduksingi hoopis Illi loole, kuid vaevalt, et seda kunagi juhtub. 

"Ma ei suutnud end raamatutesse kauaks unustada. Eriti veel raskesti loetavatesse raamatutesse. Mu aju sai liiga ruttu mõttetihedust täis, nii et pidin varsti raamatu käest ära panema. mitte päriseks, võtsin selle hiljem jälle kätte ja panin uuesti ära. Mul ei jäänud ükski rida lugemata, aga ma ei suutnud järjest neelata. Ka kõige ilusamaid lehekülgi." (Mänd, Heljo, 1994, "Roheline hääl", lk 28)

pealkiri: "Roheline hääl"

autor: Mänd, Heljo

keel: eesti

kirjastus: Perioodika

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 159
ilmumisaasta: 1994

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5