26 august 2018

Lauren Chater "The Lace Weaver"

Ajalooline romaan viib lugeja 1941. aasta Eestisse (ning Venemaale). Peategelasteks on eestlanna Kati ja ema poolt Eesti juurtega venelanna Lydia, kes Moskvast Tartusse põgeneb. Kati on kirglik Haapsalu sallide kuduja ja veab kohalike naiste kudumisringi. Mustritel ning kudumisel on raamatus nii oluline koht, et need võiks isegi kolmandaks peategelaseks olla.
Käimas on Teine maailmasõda ning kirjeldatud sündmused katavad juuniküüditamist, vene vägede lahkumist Eestist,  sakslaste saabumist, metsavendlust ning Kati ja Lydia põgenemist Soome. Täpselt sama traagiline kui tookordne aeg, on ka tegelaste ning nende sugulaste-sõprade saatus.
Raamatu tekkelugu on väga huvitav. Nimelt leidis austraallannast autor raamatukogust juhuslikult Eesti pitsimustrite raamatu ning selles märgitud Eesti ajalooline taust ning mustrite põlvest-põlve, emalt-tütrele edasi andmise kirjeldused inspireerisid teda kirjutama. (Kate Forsythi intervjuu Lauren Chateriga).
Tunnistan ausalt, et olin "The Lace Weaver-i" lugejana "raske publik". Loomulikult on mul eestlasena hea meel, et kellegile on mu kodumaa saatus ning imeilusad kudumid nii palju korda läinud, et tahtis sellest raamatut kirjutada. Kuid, ma olen ka palju ajaloolisi romaane lugenud, olen rahvuselt eestlane ning kuduja (kuigi ma pole oma elus ühtegi õiget, st külgeõmmeldava äärepitsiga Haapsalu salli kudunud, julgen arvata, et midagi ma kudumisest ikka tean).
Lugu ise oleks saanud veel paremaks lihvida, näiteks tundus Lydia taust ebausutavana ja faktide lisamine mõnikord liiga kunstlikuna - oli aru saada, et autor tahab oma teadmisi jagada ning need andsid ka vajalikke taustteadmisi, kuid üleminek väljamõeldult tõelisele polnud piisavalt sujuv. 
Mis mind veel segas? Esiteks loetlen kolm mulle tundmatut fakti, mille puhul olen täiesti nõus aktsepteerima, et need on võõrad vaid mulle.  Eesti võib küll väike olla, kuid piirkondlikud erinevused on täiesti olemas.
1. Eestis olevat viis aastaaega - ei ole kuulnud.

"They say Estonia has five seasons.
Bitter winter. Pale spring. Autumn, when forests are carpeted with mushrooms. Summer, with its blue cloudless skies and rich harvest of fruit. Lastly, my favourite: the thaw. (lk. 1) 

2. Kadakamarja moosist kuulsin ma esimest korda. Ainukese viite sedasorti moosile leidsin "Perenaise märkmete" blogist.  Ma kasvasin üles Jõgeva külje all ja meie kandis olid kadakad haruldus ja moosimarju sealt küll ei saanud. Võibolla on Haapsalu või Tartu kandis lood teised.

 "One learns to get by on what exists in the pantry: lingonberry, gooseberry, juniper jam spread on thick slices of must leib - the black bread so prized by our people that a loaf, clumsily spilled, must be kissed to restore favour (lk. 1)

3. Venelaste okupatsiooni ajal rääkisid eestlased ka omavahel vene keeles - ei ole kuulnud.

 "Oskar's face  remained impassive but he lifted his chin. 'Ma ei ole kummitus', he said, in Estonian: not a ghost.
I heared my mother's indrawn breath and knew that she too felt fluttery strangeness of hearing our language spoken again. The long Uralic vowels, the rhythm like a song. Hearing it awakened an unexpected longing in me. We had spoken Russian since the Soviets arrived, even at home, it was safer that way (lk. 22)
Kuna pitssallide kudumisel on raamatus väga tähtis koht, siis on sellele ka palju viiteid. Jäi mulle mulje, et a) autor pole ikka päris täpselt aru saanud, kuidas sallile nuppe sisse kootakse või b) kasutab ta tegusõna "sew" ehk õmblema kuduma tähenduses. 
"How she was able to keep tension in her yarn as she sewed on the lace nupps, the small lacy bobbles that told the buyer that a shawl had beem sewn by hand" (lk. 18)   
"Kati and I have to visit with Helle for a while. She wants us to show her how to sew some nupps on her kroonprints stitch" (lk. 315) - seda lauset lugesin ma kohe mitu korda ning minu arvates on selles mitu viga. Esiteks, "kroonprints" pole mitte kudumisvõte (stitch) vaid terviklik muster (pattern), nuppe ei õmmelda vaid kootakse ning kui oskad juba nuppu kududa, siis oskad seda sõltumata mustrist.

Vead eestikeelsete sõnade kasutuses või näpukad:

"I wished we had a gramophone or a kannal, the six-stringed instrument which sounded a little like a lute" (lk. 282)

"He reached out and brushed my cheek with his thumb. 'Hüvastijätt, then Kati.'  Farewell (lk. 291) - minu arvates oleks pidanud siin olema lihtsalt "hüvasti". Autor kasutab sama sõna ka raamatu lõpus ja sinna sobis see mu meelest paremini. 


Lõppkokkuvõttes hindasin raamatut Goodreadsis 3.5 punktiga, mis ei tähenda üldsegi seda, et tegemist oleks viletsa raamatuga, vaid viga on puhtalt minus, mul oli teine vaatenurk ja kogemustepagas. Ma ei saa sinna midagi parata, et kui mõne teise ajaloolise romaani puhul vilistaksin faktitäpsusele, siis antud juhul tahaksin, et asi oleks tõele nii lähedal kui võimalik. Et kui juba kirjutada, siis ka õigesti. Palun parandage mind, kui olen autorile ülekohut teinud. 
See täpselt selline raamat, mida Eesti raamatutpoodides turistidele müüa võiks. Ikkagi inglisekeelne ilukirjanduslik teos Eesti ajaloost.

pealkiri: "The Lace Weaver"
autor: Chater, Lauren
keel: inglise
kirjastus: Simon & Schuster AU
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 421

ilmumisaasta:2018
ISBN-13:9781925596335
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar