Kui "Foogt" oli väga hea ja ladus lugemine, siis "Kuninga" esimene pool oli minu jaoks segane. Kõik asjatasid ja jooksid kuhugi, aga kuhu? Ma ei saanud ka tükk aega aru, kas tegemist on triloogia teise osaga või lõppeb sari "Kuningaga" ära. Raamatu teine pool oli asjalikum ja lõpu põhjal eeldan, et sellega on lugu läbi.
Tegelikult meeldinuks mulle enam, kui kahest oleks kärbitud kujul üks raamat saanud. Praegu on mõlemas nii palju kõrvalliine ja lugusid, mis olid küll huvitavad, aga kuhugi välja ei jõudnud, näiteks see Gertrudi ja Gottriedi suhe.
Lugejana ei ole mul vaja kõigi kõrvaltegelaste taustalugu põhjalikult teada ja kärpimine vältinuks ka ebaolulise info sissejäämist. Näiteks alljärgnev lõik, mis hetkeks on Odilia litsakus juba igale lugejale teada ning antud kõrvalepõige loo kontestis täiesti ebaoluline.
"Noh?" päris ta kannatamatult.
"Ei midagi, perenaine," kostis Piirit.
Odilia von Ebersternile tõi tütarlapse natuke süüdlaslik vastus näole kerge muige, sest nõnda tavatses tema küsimustele vastata üks Undimetsa sulaspoiss, tugev kui härg, kes juba sügisest saati oli Marja vaikival nõusolekul aidanud kustutada mõisapreili ihas leegitsevat lihalikku tuld ja sealjuures kaunis hakkaja olnud. Eriti meeltmööda oli Odeliale noormehe himu talle altpoolt suud anda, nii et kaks habemetutti üheks said. istumise all rappuva hobuse kare nahk tõi selle talle praegugi meelde ja vallandas kõhus viivuks magusa võbina." (Tulk, Mehis,2018, "Kuningas", lk. 333)
Kogu selle rahvaste paabeli sees tekibki probleem, et kes on siis peategelased. Raamatute pealkirjade järgi eeldaksin esimeses foogti ja teises Vesset, võibolla ka viimase silmarõõmu Marjat, kuid kõik kolm jäävad liiga pealiskaudseteks. Oleksin oodanud nende põhjalikumat lahtikirjutamist, sest Vessest ei tea ma ikka suurt midagi ning Marjast vaid seda, et ta mees teda jalust nõrgaks võtab.
Kõige rohkem segas mind Sissa liin. Esimeses osas oli ta funktsioon selge, sest ravitseja kuulub ju küla juurde, kuid tema ja Lemmi suhe oli pehmelt öeldes veider. Seda sisisemist oli mul lihtsalt vastik lugeda. Kuni viimaste lehekülgedeni segas mind ka mõisapreili, kuid tema roll sai teise raamatu lõpuks selgeks.
Üks aspekt, mis mind muigama pani. Spetsiaalselt üle vaatama ei hakanud, aga kas laused "Kallis peremees"; "Mis siin toimub?" "Sai natuke müratud." ei kõla nagu Eesti filmiklassika?
See, et autor on oma
raamatute aluseks võtnud tegelikult aset leidnud sündmused, tuli mulle suure üllatusena, sest üldiselt ma ajaloolistest ilukirjanduslikest romaanidest tõde taga
ei aja. Loomulikult ei saa teada tuntud ajalooliste faktidega
päris puusse panna. Näiteks kui on teada, et teatud sõda algas tol
aastal või Henry VIII mõnel oma naisel pea maha raiuda lasi, siis neid
fakte muuta ei tohiks. Oluliseks mõõteskaalaks on hoopis usutavus - kas
see võis nii juhtuda või mitte.
"Foogti" ja "Kuninga" faktitäpsust ma hinnata ei oska ning erinevusi arvustusi lugedes, on näha, et teised on selle töö juba ära teinud. Kuigi pidev kellegi magatamine muutus veidi tüütuks, siis usutavuse testi nad minu silmis üldjoontes läbisid.
Loodan, et autor jätkab kirjutamist ja tema sulest ilmub veel midagi, sest minu kriitikale vaatamata, nautisin ta raamatuid. Tore, et ilmub ka Eesti oma ajaloolisi raamatuid.
"Foogti" ja "Kuninga" faktitäpsust ma hinnata ei oska ning erinevusi arvustusi lugedes, on näha, et teised on selle töö juba ära teinud. Kuigi pidev kellegi magatamine muutus veidi tüütuks, siis usutavuse testi nad minu silmis üldjoontes läbisid.
Loodan, et autor jätkab kirjutamist ja tema sulest ilmub veel midagi, sest minu kriitikale vaatamata, nautisin ta raamatuid. Tore, et ilmub ka Eesti oma ajaloolisi raamatuid.
peakiri: "Kuningas"
autor: Tulk, Mehis
autor: Tulk, Mehis
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 416
ilmumisaasta: 2018
lehekülgede arv: 416
ilmumisaasta: 2018
ISBN-13: 9789985343715
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud
Goodreadsi hinnag: 3.5/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar