1. Gail Carriger "Soulless"
2. Gail Carriger "Blameless"
3. Gail Carriger "Changeless"
4. Gail Carriger "Heartless"
5. Gail Carriger "Timeless"
Gail Carrigeri sari viib meid alternatiivajaloolisele, 19. sajandi Inglismaale, kus troonil on küll kuninganna Victoria, kuid libahundid, vampiirid ning vaimud kuuluvad avalikult ühiskonda. Peategelaseks on peaaegu vanatüdruk ja ilma hingeta Alexia Tarabotti. Hinge puudumine teeb ta ühelt poolt väga haruldaseks, teiselt poolt aga väga ohtlikuks olendiks, sest tema puudutus muudab kõik vampiirid-libahundid tagasi inimeseks.
Kui Alexia peol pooljuhuslikult vampiiri tapab, siis hakkab seda juhtumit lahendama superseksikas Lord Maccon, kes on muuhulgas ka šoti päritolu libahunt ning jookseb aegajalt alasti ringi. Macconi ja Alexia ühisesse minevikku kuulub siili õnnetu hukkumine ja loomulikult ei tule kellegile üllatusena, et nendest kahest saab lõpuks paar. Küsimus on vaid millal.
Sarja esimesed kolm raamatut olid väga head (kuigi ma oleksin "Changless-is" oodanud natuke rohkem anumist). Neljandaks hakkasin juba ise veidi tüdinema ning viienda lugesin vaid ülerea, sest mul sai lõpuks nendest kübaratest, sitsidest, satsidest ja lapsest isu täis. Olen alati arvanud, et teatud raamatud ei muutu laste saamisega paremaks ning kahjuks kehtib see ka selle sarja kohta.
Lõppkokkuvõttes oli siiski hea ja lõbus lugemine, sest lisaks peategelastele oli raamatutes ka paras kogus värvikaid kõrvaltegelasi. Lõpetatuse huvides tuleks muidugi kõik viis osa läbi lugeda, kuid soovitan vahepeale väikese pausi jätta, sest muidu tekib teilgi üleküllastus.
Kui Alexia peol pooljuhuslikult vampiiri tapab, siis hakkab seda juhtumit lahendama superseksikas Lord Maccon, kes on muuhulgas ka šoti päritolu libahunt ning jookseb aegajalt alasti ringi. Macconi ja Alexia ühisesse minevikku kuulub siili õnnetu hukkumine ja loomulikult ei tule kellegile üllatusena, et nendest kahest saab lõpuks paar. Küsimus on vaid millal.
Sarja esimesed kolm raamatut olid väga head (kuigi ma oleksin "Changless-is" oodanud natuke rohkem anumist). Neljandaks hakkasin juba ise veidi tüdinema ning viienda lugesin vaid ülerea, sest mul sai lõpuks nendest kübaratest, sitsidest, satsidest ja lapsest isu täis. Olen alati arvanud, et teatud raamatud ei muutu laste saamisega paremaks ning kahjuks kehtib see ka selle sarja kohta.
Lõppkokkuvõttes oli siiski hea ja lõbus lugemine, sest lisaks peategelastele oli raamatutes ka paras kogus värvikaid kõrvaltegelasi. Lõpetatuse huvides tuleks muidugi kõik viis osa läbi lugeda, kuid soovitan vahepeale väikese pausi jätta, sest muidu tekib teilgi üleküllastus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar