09 september 2018

Katrin Pauts "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"

Kuuldused Katrin Pautsi uuest, seekord väga isiklikust raamatust jõudsid minuni enne teost ennast. Ema luges ja kommenteeris, ajalehed ja sotsiaalmeedia kajastasid Muhumaa elanike pahameeletormi ning autori enda sõnavõttu. Kõige selle taustal otsustasin, et loen "Minu Muhumaa" läbi ja kujundan oma arvamuse.
Tulevasele lugejale hoiatuseks, et Pautsi Muhumaa on väga kaugel "Siin me oleme" kaudu tekkinud ettekujutusest ja kui te seda ta raamatust otsima lähete, siis pettute kindlasti.
Saaarest endast on raamatus tegelikult väga vähe juttu, autor keskendub oma pere isiklikule loole ning kogemustele selles piirkonnas. Sain teada, et Muhumaa elanikud on täis võõrviha, klatšivad meelsasti ja kahjuks on Pautsi perel palju negatiivseid kogemusi. Samas, kui jätta tekstist välja sõna "Muhu(maa)", siis võinuksid kirjapandud sündmused mu arvates toimuda ükskõik millises väikeses kohas (olen ise pisikesest külast pärit).

"Kui palju on "distantseerimine" mu oma valik? Sain ma kunagi võimalust ise valida?
Või otsustas miny eest mu ema - tema saatus ja tema kirjeldused Muhus üle elatud ebaõiglusest, mis minusse kinnistusid? Ema on mulle maast madalast sisendanud, et meie pere ei kuulu siia. Ta ise ei räägi Muhust palju, tal ei ole Muhuga väga helgeid mälestusi. Palju rohkem olen tema suust kuulnud Võrumaast, kus ema on kaua elanud - sealsed inimesed, kohad ja murdekeel on mulle tuttavad, kuigi ma pole seal kunagi käinud. Tunnen ka Pärnumaad ja sealseid metsi, seal on mu ema sünnikoht Kikepera küla. Mitte asjatult ei räägita emakeele tähtsusest. Nii ongi. Keel, mida räägib su ema, ongi su oma keel. See salvestub sinusse, kodeerib sind ja määrab su identiteedi." (lk. 64)

Tõsielulist raamatut on raske hinnata, sest mul pole õigust inimese elu ja otsuste üle arvamust avaldada. Ilukirjanduse puhul oleksin juba alguses kisama hakanud, et miks ema minema ei läinud ja seda kõike vaikselt talus, kuid tegelike sündmuste puhul nii ei saa, ma ei tea ju reaalset tausta ega võimalusi.
Lõpphinnangut oli raske anda. "Minu Muhumaa" lihtsalt ei meeldinud mulle. Arvamusel pole mitte midagi pistmist seisukohaga nagu oleks Muhu saar ning selle elanikud kui püha lehm, mille kohta ei tohi midagi halba öelda. Asi on lihtsalt selles, et sedasorti raamatud pole minu teema. Loodan, et raamatu kirjutamine mõjus kirjanikule terapeutiliselt ning rahakotile paksendavalt, siis on asjal vähemalt mingigi kasu sees, sest elu saare peale see tal kindlasti kergemaks ei teinud.

"Ka selles raamatus olen Muhumaast meenutanud pigem halba kui head. kajastan võõrviha, sättisin just selle fookusesse - aga kui palju siis ikkagi on mu elus sõndmusi või inimesi, kus see teravalt väljendub?
Tegelikult on neid vähe. Aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi peaaegu ainuke asi, mida oma Muhu noorusest kaasa võtan ja mäletama jään. Kurjuse võim on tõepoolest nii suur." (lk. 128) 

pealkiri: "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"
autor: Pauts, Katrin
keel: eesti
kirjastus: Petrone Print 
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 232

ilmumisaasta: 2018
ISBN-13: 9789949608980 

inglise keeles: pole ilmunud 
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar