Paljud Ridgway ohvrid olid prostituudid ja tookordne avalikkuse arvamus oli, et nii kaua kui mõrvar vaid tänavatüdrukuid tapab ja nö. häid ja korralikke tüdrukuid ei puutu, pole vaja sellega tegeleda. Ann Rule tõestab, et iga ohver on mäletamist väärt. Ta kirjutab neist naistest pikemalt ja selgub, et enamikel neist olid hoolivad perekonnad ning tänavale sattumine oli pigem õnnetute juhuste kokkulangemine kui teadlik valik.
Muide, hiljem tuli välja, et Ridgway
oli kohal kui Anne Rule oma raamatutesse autogramme jagas (ta oli selleks ajaks juba tundud "true-crime" kirjanik) ning elas autorist vähem kui miili kaugusel.
Ma olin Ann Rule nime enne kuulnud, kuid lugenud polnud ta sulest midagi. Viimasel kasutatud raamatute müügil oli ta teoseid päris mitu, kuid otsustasin "Green River, Running Red" kasuks väga lihtsal põhjusel, nimelt oli see
kõige vähem kapsaks loetud. Tagasi vaadates võib see muidugi ka tähendada, et teised olid paremad, kuid arvan, et tegin hea valiku, sest see oli just see, mida pärast Tsokost lugeda tahtsin.
Autor kirjutab väga huvitavalt nii ohvrite kui kurjategija taustast, mõrvari otsimisest ja leidmisest. Kuigi üleliia verised ja jõhkrad kirjeldused puudusid, tundsin, et ei suuda ka palju ühes tükis lugeda. Samas ei tekkinud kordagi tunnet, et ei taha enam raamatut kätte võtta.
autor: Rule, Ann
keel: inglise
kirjastus: Pocket Books
formaat: taskuformaat
lehekülgede arv: 665
ilmumisaasta: 2005 (esmatrükk 2004)
lehekülgede arv: 665
ilmumisaasta: 2005 (esmatrükk 2004)
ISBN-10: 0743460502
ISBN-13: 9780743460507
ISBN-13: 9780743460507
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud Goodreadsi hinnag: 4.5/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar