Romaan algab veidi
enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale, ajal, mil Venemaa aadel naudib oma
kuldajastut, ja lõppeb 1812. aastal, kui Vene vägedel õnnestub
prantslased Borodino all lõplikult tagasi lüüa. Oma sotsiaalse tausta ja
maailmavaadete poolest on „Sõja ja rahu“ tegelaskond väga mitmkesine,
ulatudes lihtsõdurist keisrini välja. Sõjakeeristes, kus ristuvad
erinevate ühiskonnakihtide püüdlused, saab ilmseks, kuivõrd hägus on
piir ajaloo ja üksikisiku elu vahel. Ajaloosündmused mõjutavad nii või
teisiti tegelaste isiklikku elu, ent ka ajaloosündmused ise võtavad kuju
loendamatute isiklike sündmuste kaudu. (Postimees, 04. 10. 2016)
Eelmise kahe osa postituse lõpus lubasin, et kui ka kolmanda ja neljanda läbi saan, siis kirjutan sisust pikemalt. Lugedes tabasin end mitmeid kordi mõttelt, et Tolstoi teos on nii suurepärane, et ma lihtsalt ei oska seda sõnades edasi anda. Seepärast kirjutan pigem sellest, kuidas mu oma vaatenurk asjadele on muutunud.
Juba esimeses osas kohtume kolme peategelasega:
Vürst Andrei Bolkonski, kes pole oma eluga vaatamata rikkusele, ilusale naisele ja tulevasele lapsele sugugi rahul. Ta naine Liisa sureb sünnitusel ning Andrei kihlub Natašaga.
Krahv Bezuhhovi vallaspoeg Pierre on prillidega paksuke, kes ülistab Napoleoni ning on kuni hetkeni, mil temast saab isa pärija, seltskonna naljanumbriks. Rikkaks saades sokutatakse naiivsele noormehele kiiresti naine.
Nataša Rostova kihlub Andreiga, kuid ei jõua abielu ära oodata. Tal tekib suhe teise mehega ning kihlus tühistatakse. Kui Andrei Austerlitzi all raskesti haavata saab, siis hoolitseb Nataša ta eest kuni mehe surmani.
Usun, et kui ma seda ise aastaid tagasi lugesin, siis tajusin raamatut hoopis teisiti. Olin ise 17 ja uskusin teismeliselt sobivalt ühte ja ainukesse armastusse. Tookord olin Nataša peale kindlasti väga pahane, kuidas ta sai Andreid petta ja teise mehe poole üldse vaadatagi. Nüüd vaatasin asjale hoopis nii, et tüdruk oli noor, elus juhtub igasugu asju ning kus oli garantii, et Nataša ja Andrei abielu oleks õnnelikumaks kujunenud kui tema ja Liisa oma? Noorena ei kujuta ette, et igas suhtes saabub ka argipäeva hetk.
Usun, et "Sõda ja rahu" on raamat, mis võib potensiaalse lugeja nii oma mahu kui ka pealkirjaga ära hirmutada - nelja osa peale tuleb kokku peaaegu 1500 lehekülge ning pealkiri viitab lahingutele. Tegelikult on suur osakaal on tolleaegse ühiskonna kirjeldamisel ning armusuhetel ja leheküljed lähevad, eriti kui sõjajutt vahele jätta, lennates. Lugege kindlasti!
Eelmise kahe osa postituse lõpus lubasin, et kui ka kolmanda ja neljanda läbi saan, siis kirjutan sisust pikemalt. Lugedes tabasin end mitmeid kordi mõttelt, et Tolstoi teos on nii suurepärane, et ma lihtsalt ei oska seda sõnades edasi anda. Seepärast kirjutan pigem sellest, kuidas mu oma vaatenurk asjadele on muutunud.
Juba esimeses osas kohtume kolme peategelasega:
Vürst Andrei Bolkonski, kes pole oma eluga vaatamata rikkusele, ilusale naisele ja tulevasele lapsele sugugi rahul. Ta naine Liisa sureb sünnitusel ning Andrei kihlub Natašaga.
Krahv Bezuhhovi vallaspoeg Pierre on prillidega paksuke, kes ülistab Napoleoni ning on kuni hetkeni, mil temast saab isa pärija, seltskonna naljanumbriks. Rikkaks saades sokutatakse naiivsele noormehele kiiresti naine.
Nataša Rostova kihlub Andreiga, kuid ei jõua abielu ära oodata. Tal tekib suhe teise mehega ning kihlus tühistatakse. Kui Andrei Austerlitzi all raskesti haavata saab, siis hoolitseb Nataša ta eest kuni mehe surmani.
Usun, et kui ma seda ise aastaid tagasi lugesin, siis tajusin raamatut hoopis teisiti. Olin ise 17 ja uskusin teismeliselt sobivalt ühte ja ainukesse armastusse. Tookord olin Nataša peale kindlasti väga pahane, kuidas ta sai Andreid petta ja teise mehe poole üldse vaadatagi. Nüüd vaatasin asjale hoopis nii, et tüdruk oli noor, elus juhtub igasugu asju ning kus oli garantii, et Nataša ja Andrei abielu oleks õnnelikumaks kujunenud kui tema ja Liisa oma? Noorena ei kujuta ette, et igas suhtes saabub ka argipäeva hetk.
Usun, et "Sõda ja rahu" on raamat, mis võib potensiaalse lugeja nii oma mahu kui ka pealkirjaga ära hirmutada - nelja osa peale tuleb kokku peaaegu 1500 lehekülge ning pealkiri viitab lahingutele. Tegelikult on suur osakaal on tolleaegse ühiskonna kirjeldamisel ning armusuhetel ja leheküljed lähevad, eriti kui sõjajutt vahele jätta, lennates. Lugege kindlasti!
pealkiri: "Sõda ja rahu III-IV"
keel: eesti
tõlkijad: Virve Krimm, Marta Sillaots (uue korrektuuri läbi teinud vana tõlge)
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 744
ilmumisaasta: 2016 (esmatrükk 1865)
ISBN-13: 9789985338902
inglise keeles:"War and Peace"
saksa keeles: "Krieg und Frieden"
Goodreadsi hinnag: 5/5
***Suur tänu kirjastusele Varrak!***
Sarja esimesest kahest raamatust kirjutasin siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar