Ajalugu oli juba koolis mu lemmikaine ning seepärast rändas S.S. Montefiore Venemaa Romanovide dünastiast rääkiv raamat kohe mu lugemist ootavate teoste nimekirja. Kätte saades asusin suure hooga lugema ning lõpuks sain ka läbi. Olen seda tüüpi lugeja, kelle lugemisstiil sõltub raamatust, st kerget kirjandust loen kiiresti, sest pole hullu, kui mõni sõna või detail vahele jääb, kuid huvitava ja (populaar)teadusliku(ma) kirjanduse puhul keskendun rohkem ning loen ülipõhjalikult. Suurim viga, mida tulevane "Romanovide" lugeja teha võib, ongi eeldada, et tegemist on
kerge, meelelahutusliku, ajaloohõngulise juturaamatuga, mida saab paari päevaga läbi
neelata, st. küllap saab, aga minu piiriks oli üks valitseja korraga, sest tahtsin loetut seedida, analüüsida, fotosid vaadata ja internetist infot juurde otsida (paaril korral isegi kontrollisin, kas tõesti oli kõik nii, nagu autor väidab).
Kirjanik on ilmselgelt väga palju vaeva näinud ning tulemuseks on paks, detailne ja põhjalik teos (isegi kõik valitsejate armukesed olid korralikult üles loetud), tekstile on lisatud pildimaterjale ning viiteid.
Lõppkokkuvõttes tegin kaks järeldust - Vene valitsejad on alati juua armastanud ning armuseikluste altid olnud. Kuid nali naljaks, laiemalt vaadates sain teada palju uut. Loomulikult kohtusin raamatus juba nö. vanade tuttavate Peeter I-se ja Katariina II-ga, kelle nimed on juba kooli ajalootundidest meelde jäänud, kuid väga huvitavad olid peatükid Aleksander I-st, kes oli troonil ajal, mil toimusid "Sõjas ja rahus" mainitud lahingud Napoleoniga, see andis Tolstoi kirjutatule teise vaatenurga ning Venemaa viimase keisri Nikolai II elust. Viimase lugu tuli minu jaoks natuke üllatusena, Rasputini nimi oli muidugi teada, kuid näiteks seda, et keisrinna valitsemise mingil hetkel üle võttis, ma ei teadnud.
"Romanovid 1613-1918" oli üks väga pikk, aga väga hea ning huvitav lugemine, mida ma ajaloohuvilistele kindlasti soovitada julgen. Esmapilgul võib peaaegu tuhandeleheküljeline tellis hirmutavana tunduda, kuid uskuge, see on aega väärt.
pealkiri: "Romanovid 1613-1918"
Lõppkokkuvõttes tegin kaks järeldust - Vene valitsejad on alati juua armastanud ning armuseikluste altid olnud. Kuid nali naljaks, laiemalt vaadates sain teada palju uut. Loomulikult kohtusin raamatus juba nö. vanade tuttavate Peeter I-se ja Katariina II-ga, kelle nimed on juba kooli ajalootundidest meelde jäänud, kuid väga huvitavad olid peatükid Aleksander I-st, kes oli troonil ajal, mil toimusid "Sõjas ja rahus" mainitud lahingud Napoleoniga, see andis Tolstoi kirjutatule teise vaatenurga ning Venemaa viimase keisri Nikolai II elust. Viimase lugu tuli minu jaoks natuke üllatusena, Rasputini nimi oli muidugi teada, kuid näiteks seda, et keisrinna valitsemise mingil hetkel üle võttis, ma ei teadnud.
"Romanovid 1613-1918" oli üks väga pikk, aga väga hea ning huvitav lugemine, mida ma ajaloohuvilistele kindlasti soovitada julgen. Esmapilgul võib peaaegu tuhandeleheküljeline tellis hirmutavana tunduda, kuid uskuge, see on aega väärt.
pealkiri: "Romanovid 1613-1918"
autor: Montefiore, Sebag Simon
keel: eesti
keel: eesti
tõlkijad: Aldo Randmaa
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 920
ilmumisaasta: 2016
ISBN-13: 9789985339183
inglise keeles: "The Romanovs: 1613-1918"
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 920
ilmumisaasta: 2016
ISBN-13: 9789985339183
inglise keeles: "The Romanovs: 1613-1918"
saksa keeles: "Die Romanows - Glanz und Untergang der Zarendynastie 1613-1918"
Goodreadsi hinnag: 5/5
Goodreadsi hinnag: 5/5
***Suur tänu kirjastusele Varrak!***
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar