Alexandra Bracken "Passenger" (Passenger I)

Tänapäeva New York. Etta Spencer on 17 aastane viiulimängija, kes  valmistub suureks ja tähtsaks esinemiseks. Kui ta õpetaja tapetakse, siis leiab Etta end ühtäkki laeva pealt ja aastast 1776. Asjaolude selginedes saab ta teada, et ta ema on ajarändur, kes peitis kuhugi väärtusliku astrolaabi (asi, mida saab kasutada ajarändamiseks) ning Cyrus Ironwood tahab seda enda kätte saada. Ta saadab Etta ja endise vangi Nicholas Carteri masinat otsima.
Kuna pole teada, kuhu ja millisesse aega ema astrolaabi peitis, siis tuleb Ettal ja Nicholasel hüpata väga erinevatesse sajanditesse ja kohtadesse. Otsingutel on neile abiks Etta ema piltid ja kirjad. Raamatu lõpp jäi lahtiseks ja viitab sellele, et tulemas on järg.  

"The Passenger" on üks neid raamatuid, mille postituse tegemine on mul väga kaua aega võtnud. Paljude loetud raamatute puhul hakkab mõte juba lugedes liikuma, et mida kirjutada ning milliseid mõtteid blogilugejatega jagada, kuid sel korral mitte. Laenutasin selle ainuüksi seepärast, et raamatut mitmel pool kiideti ja sisukirjeldus tundus huvitav. Tegelikkus oli natuke teine. Mulle ei meeldi raamatuid, milles lugeja pea ees, ilma igasuguste selgitusteta, vette (loe tundmatusse maailma) visatakse ja "The Passenger" oli täpselt selline. Algus oli segane ja veniv ning alles siis kui olin end vaevaga esimesest 100 lk. läbi närinud, hakkas lugu selgemaks saama. Tegelikult on kahju, et see raamat mulle nii väga ei istunud. 

Kui järg lõpuks ilmub, siis vaatan arvatavasti sisse, kuid suuri lootusi ei hellita. 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 2/5

Rick Riordan "The Sword of Summer" (Magnus Chase and the Gods of Asgard I)

Magnus Chase'i ema mõrvati kaks aastat tagasi ja sellest ajast alates on poiss elanud Bostoni tänavatel kodutute hulgas. Ühel päeval kuuleb ta, et sugulased otsivad teda ning onuga kohtudes saab Magnus teada, et tema isaks on Norra jumal. Ühelt poolt asetuvad kõik pusletükid nüüd omale kohale, kuid teiselt poolt on poisi maailm ühe hetkega peapeale pööratud, sest tal tuleb koos uute sõpradega Ragnarök ehk maailmalõpp ärahoida.
Rick Riordani uus sarjas tegutsevad tegelased on tuttavad viikingimüütidest - Odin, Thor, Loki jt. jumalad, valküürid ja Valhalla.  Ilus paks raamat ja kuigi oli kaasahaarav lugemine, siis oli see ka ettearvatav ning ei suutnud mind tohutult üllatada, sest Riordan kirjutamistiil ja raamatute ülesehitus on üsna ühesugune. Ikka on neis ninatark kangelane, kes ei tea oma ühest vanemast midagi ja siis ühe hetkega oma elus uue koha elus leiab ja kõik ülejäänud ära päästab. Minu lemmikuks on siiani Percy Jacksoni sarja esimene raamat.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Das Schwert des Sommers"

Goodreadsi hinnang: 3/

Charlie N. Holmberg "The Glass Magician" (The Paper Magician II)

Ceony jätkab oma paberimaagia õpinguid, kuid on väga pettunud, et tema ja Emery pole romantiliselt mitte kuhugi edasi liikunud. Kui ilmuvad välja kaks Lira "kaastöölist", Grath ja Saraj, siis hoiatavad kõik Coenyt, et ta neist eemale hoiaks, kuid loomulikult ei kuula ta kedagi ning seab oma hoolimatusega ohtu nii iseenda kui teiste inimeste elu.

Järgede puhul on võimalus, et lugu läheb kas paremaks või halvemaks. Samale tasemel jäämisest ma sel korral ei räägi. Kui ma juba esimese osa puhul heitsin autorile mõningaid puudujääke ette, siis oli vähemalt raamatu algidee huvitav (esimesest raamatust kirjutasin siin.) Triloogia teises osas suutis autor sellegi ära rikkuda. Esimese raamatu Ceony oli arukas tegelane, nüüd on ta lihtsalt rumal ja lapsik. 

Meile pakutakse üks peatükk ka Emery silmade läbi, küllap näitamaks, et tal ikkagi on tunded Ceony vastu, aga ta on sunnitud neid varjama kuna õpetaja ja õpilane ei tohi omavahel suhetes olla. Mõttes loeb ta neiu häid omadusi üles ja põhiosa moodustab Coeny oskus süüa teha. Kui see peaks olema baas kolmandaks raamatuks, siis ma pole päris kindel, kuhu see lõpuks välja jõudma peaks.

Lõppkokkuvõttes oli tüütu ja igav, suuremast osast libisesin lõpuks lihtsalt üle. Lootsin vist, et ehk läheb lõpuks paremaks, aga ei läinud.  Kolmandat osa ma ei loe.  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 1/5

Andy Weir "The Martian"

Kuus päeva tagasi oli astronaut Mark Watney üksi esimesi Marsi pinnal kõndinud inimesi. Meeskonda tabanud tolmutormis kaotavad ülejäänud liikmed Marki silmist, jätavad ta hukkunu pähe maha ning lahkuvad planeedilt. Kuid Watney jäi ellu ja tänapäevase moodsa Robinson Cruseona suudab ta oma teadmiste, andekusega ning lõputu optimismiga end elus hoida ning lõpuks isegi ära päästa lasta.

Tunnistan ausalt, et olen keemias, füüsikas, raketiteadustes ja kõigis muus raamatus mainitud tehnilis-teaduslikes faktides täielik võhik ja nüüd ei oskagi öelda, kas see oli "The Martiani" lugemisel õnn või õnnetus. Ühelt poolt ei oska ma hinnata, kui võimsa ja põhjaliku töö on kirjanik ära teinud, aga teisalt ei saa ma ka aru, kui ta lihtsalt mingit jama kirjutas. Seega jätsin selle osa lihtsalt kõrvale ja nautisin lugemist ning kui ma peaksin kunagi üksildasele saarele (loe planeedile) jääma, siis tahaksin küll, et Mark Watney kohe võtta oleks (soovitavalt Matt Damoni kehastuses).

eesti keeles: "Marslane"

saksa keeles: "Der Marsianer: Rettet Mark Watney"

Goodreadsi hinnang: 4/5 (täis 5 punkti ei pannud tohutu hulga tehniliste andmete tõttu)

Lisa Wheeler "Porcupining: A Prickly Love Story"

Cushion on üksildane miniloomaaias elav okassiga. Kui kõiki teisi loomi võib tavaliselt paitada, siis okassea puhul pole see "soovitatav".
Kurb okassiga läheb omale naist otsima ja laulab serenaade erinevatele loomadele. Ta on seejuures küllaltki ebaviisakas, näiteks laulab ta seale: Lõpuks kohtab ta looma, kelle aediku juures on täpselt samad hoiatused. See on siilipreili Barb ja ma arvan, et naine ongi lõpuks leitud. Nende kahe kohtumise juures on inglisekeelses raamatus tore sõnademäng:

Raamatu pildid on tõesti ilusad, kuid sisu natuke küsitav, sest nagu ma ütlesin, on Cushion natuke ebaviisakas. Kui loeksin seda lapsele, siis lisaksin sinna juurde selgituse.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5

Charlie N. Holmberg "The Paper Magician" (The Paper Magician I)

Ceony Twill on võlukunsti kooli õpilane. Kõigil õpilastel tuleb valida oma spetsiifiline võlukunsti valdkond ning Ceony kuuleb oma suureks õuduseks, et temal tuleb spetsialiseeruda paberimaagiale, st põhimõtteliselt paberi voltimisele ning hakata Emery Thane'i õpipoisiks.
Aja jooksul soojenevad Ceony tunded nii paberi kui esmapilgul pahura Mg. Thane'i osas. Nii, et kui Emery eksnaine paha maag Lira, sõna otseses mõttes mehe südame varastab, siis teeb Ceony kõik enda võimuses oleva, et süda üles leida, tagasi tuua ja Emery elu päästa. Selle retke käigus õpib ta Mg. Thane'i hoopis sügavamalt tundma kui ta kunagi arvanud oleks.
"The Paper Magician" oli mu lugemisjärjekorras päris pikka aega, sest kirjelduse järgi tundus põnev raamat olema. Tegelikult on ka, sest paberi voltimine võlukunstina on uus ja huvitav, kuid üks suur autoripoolne möödapanek rikub hea algideega raamatu minu jaoks ära. Mida ma selle all mõtlen? Raamatu alguses pole kordagi märgitud aega, millal tegevus toimub, seega eeldasin sündmuste ja dialoogi järgi, et kuskil tänapäeval. Üllatusega avastasin, et tegelikult on ajaks hoopis u. 100 aastat varem. Kuid kõik kõlab liiga tänapäevasena ja see teeb loo ka ebausutavaks. Kui raamatu sündmused toimuvad 19.., siis peaksid tegelased ka ajastule vastavalt käituma ja rääkima.

Sellegi poolest võtan ka triloogia järgmised osad kätte, sest tahan teada, kuidas lugu lõppeb.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Papiermagier"

Goodreadsi hinnang: 3/5

Coralie Bickford-Smith "The Fox and the Star"

"The Fox and the Star" on lugu üksildase Rebase ning Tähe omavahelisest sõprusest. Täht saadab Rebast nii toiduotsingutel kui vihmas ja kui ta ükskord kaob, siis leiab Rebane end pimeduses eksinuna.  Kuid tuleb vaid üles vaadata ja seal on terve taevatäis.

Antud raamat on ehe näide sellest, et ilus ja sügav lugu ei pea tingimata olema lehekülgi pikk. Lisaks on see lihtsalt ILUS raamat, riidest köites ja kõvakaaneline, mis sobib vajadusel ka kingituseks.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5

Antony Doerr "All the Light We Cannot See"

Marie-Laure LeBlanc on prantsuse neiu, kes jääb lapsena pimedaks. Ta luksepast isa ehitab tütrele miniatuurse ümbruskonna mudeli ja nii õpib Marie-Laure ise hakkama saama ja tänavaterägastikus orienteeruma. Kui natsiarmee Teise maailmasõja ajal Pariisi tungib, põgenevad nad isa veidra ja erakliku onu juurde Saint-Malo linnakesse sõjapakku.

Werner Pfenning on saksa orb, kes kasvab koos oma õega üles lastekodus. Ta on tehnika- ja teadushuviline poiss, kelle eriline huvi on raadiod. Sõja alguses astub ta Hitlerjugendisse ning hakkab õppima natsi eliitkoolis. Peatselt tehakse talle kui andekale raadioside-asjatundjale ülesandeks välja selgitada vastupanuliikumise tugipunktid ja nõnda satubki mööda sõjatandrit ringi rändav Werner lõpuks Prantsusmaale Saint-Malosse, kus ta kohtub Marie-Laurega.
"All the Light We Cannot See" on üks neist raamatutest, mida kõik on juba lugenud, aga mul oleks arvatavasti jäänudki kättevõtmata, kui inimesed poleks seda "Lugemise  väljakutse" grupis soovitanud. Olin seda ju ammu nii poes kui raamatukogus riiuleil näinud, aga ma hoian end sõjateemalistest raamatutest natuke eemale, sest kardan igasugu sõjaõuduste kirjeldusi. Antud raamat üllatas mind, sest selles osas on see üsna "puhas". Muidugi ei saa sõjaaja  kirjeldamine toimuda ilma igasuguse vägivalla ja kannatusteta, kuid  autor ei võta lugeja šokeerimist eesmärgiks omaette.

See on kummaline raamat, mis haarab su endasse ja ei lase enne lahti kui oled viimase lehekülje keeranud. Samas on blogipostitust natuke raske kirjutada, sest minu jaoks polnud niivõrd oluline mitte see, millest kirjutati, vaid kuidas. Just see meeleolu, mida kirjutatu lugemine tekitas. Ma arvan, et võttan selle lähimal ajal ülelugemiseks uuesti kätte.
"All the Light We Cannot See" võitis 2015. aastal Pulitzeri ilukirjanduse preemia.

eesti keeles: "Kõik see silmale nähtamatu valgus"
saksa keeles: "Alles Licht, das wir nicht sehen"

Goodreadsi hinnang: 5/5

R.L. Stine "Ghost Camp" (Goosebumps XLV)

Vennad Harry ja Alex lähevad suveks Kuuvaimu laagrisse (vabatõlge nimest Moon Spirit). Kuigi nad püüavad end vastupidises veenda, tundub see koht juba esimestest hetkedest peale kummaline ning kaaslaagriliste naljad ja tondijutud kõhedusttekitavad. Aja käigus selgub, et kõik laagris olevad inimesed on hoopis vaimud, kes ei saa antud kohast muidu lahkuda kui elusat inimest kandjana kasutades. Edasine on juba natukenegi õudusjutte lugenud inimesele ettearvatav.

Olen Goosebumpsi raamatuid ennegi lugenud (postitus on siin), seega oli mul juba päris hea ettekujutus, mida oodata. Käesolev oli järjekorras juba 45s ja seda oli ka lugedes natuke aru saada, oli kuidagi "väsinud" raamat. Kuigi see pakuks nooremale lugejale kindlasti rohkem lugemiselamust kui minule, oli päris tore tondijutt. 

  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 2/5

Harry and Alex sign up for Moon Spirit Camp, a camp with many weird traditions and weird jokes. What seem to be jokes, though, become serious. Sliding a hand into the fire—it is a joke right? Or, isn’t it? The Ghost Camp, one of the books R. L. Stine’s Goosebumps series show realistic but ghostly jokes.

Harry and Alex sign up for Moon Spirit Camp, a camp with many weird traditions and weird jokes. What seem to be jokes, though, become serious. Sliding a hand into the fire—it is a joke right? Or, isn’t it? The Ghost Camp, one of the books R. L. Stine’s Goosebumps series show realistic but ghostly jokes.

Harry and Alex sign up for Moon Spirit Camp, a camp with many weird traditions and weird jokes. What seem to be jokes, though, become serious. Sliding a hand into the fire—it is a joke right? Or, isn’t it? The Ghost Camp, one of the books R. L. Stine’s Goosebumps series show realistic but ghostly jokes.

Steve Wilson & Lucy Tapper "Hedgehugs"

Horace ja Hettie on siilid ja parimad sõbrad. Neile meeldib koos igasugu põnevaid asju teha, näiteks porilompides pladistada, kuid nad on liiga okkalised, et üksteist torkimata kallistada. Siilid proovivad erinevaid variante - küll teevad endist lumememmed või mähivad end puulehtedesse, aga ikka ei õnnestu. Kuid siis avastavad nad sokid, mille sisse pugedes saavad nad üksteist ohutult kaisutada.

Ma tegin eelmisel nädalal ühe suurema raamatupoe tuuri ja siilide ning ilusate lasteraamatute sõbrana ei saanud ma "Hedgehugs-i" kuidagi ostmata jätta. See on hästi tore ja armas lasteraamat kahe siili omavahelisest sõprusest, mida võib julgelt lastele ette lugeda, sest selles pole midagi eale mittesobivat. Mu lastele meeldis. 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5