Andrzej Sapkowski "Der letzte Wunsch"

See on lühijuttude kogumik, mille peategelaseks on nõidur Geralt. Viimase tööks on igasuguste ohtlikke olendite tapmine, kuid ta pole palgamõrtsukas, vaid tapab siis kui koletis on tõesti inimestele ohtlik. Sapkowski on sisse põiminud paljusid meile juba tuttavaid muinasjutte, kuid annab neile uue vaatenurga, mida on huvitav lugeda.

Päris tore raamat oli, uurin raamatukogust järele, mida neil veel Geraldist pakkuda on, sest mõned otsad jäi veel lahtiseks. 

eesti keeles: "Viimane soov"

inglise keeles: "Last Wish"

Graeme Simsion "The Rosie Effect"

Järg raamatule "Naiseotsing", esimesest osast kirjutasin  siin. 

Don ja Rosie on abielus, elavad New Yorgis ja ootavad oma esimest last. See mitmus on tinglik, sest Doni suhtumine rasedusse viib abielu karile ja Rosie on (tulevane) üksikema.

Esimene osa meeldis mulle päris hästi, kuid kõik, mis "Naiseotsingu" loetavaks tegi, muutub selles raamatus tüütavaks. No kui palju arutelusid ja kuivi fakte on võimalik ühte raamatusse koondada? Selgub, et päris palju. Don läheneb olukorrale väga teaduslikult ja põhjalikult, kuid loomulikult keerab ta paraja segaduse kokku. Näiteks soovitab "kallis" sõber Gene tal väikeste lastega tutvust teha ja kuigi nad on pikaajalisemad sõbrad ei suuda ta miskipärast ette näha, et Don olles Don läheb istub parki laste mänguväljaku juurde maha ja hakkab märkmeid tegema. Eestis poleks see arvatavasti nii hull, aga USAs kutsutakse sulle politsei, mis loomulikult ka juhtub ja Don peab potensiaalse pedofiilina psühhiaatri ja sotsiaaltöötajaga kohtuma. Viimane on juba enne avaldanud arvamust, et Doni sugused ei tohiks üldse lapsevanemateks saada ja nüüd tuleb teda ümber veenda. 

Muude kangelastegude kõrval hiilgab Don õllespetsialisti, ämmaemanda ja potensiaalse terroristi rollis, teaduslik avastus mahub ka sinna vahele.

Tüütu, lihtsalt tüütu ja jätkuvalt mitte naljakas. 

Kallis Graeme Simsion, palun ärge kolmandat osa enam kirjutage.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Der Rosie-Effekt: Noch verrückter nach ihr" 

V.E. Schwab "A Darker Shade of Magic" (Shades of Magic I)

Kujutage ette maailma, milles paralleelselt eksisteerib neli Londonit: hall on maagiata, igav ja hall ning seda valitseb hull kuningas George; punane on täis maagiat ja elu ning selle valitsejad on Mareshi dünastiast; valge London on ohtlik koht, milles valitsevad need, kes on trooni jõu ja vägivallaga enda kätte haaranud, maagia on relvaks ja vahendiks võitluses; must on unustuste hõlma vajunud, sest selles võttis võimust must maagia ja teiste paraleelmaailmade säästmiseks lukustati see kinni.

Tavainimesed elavad oma igapäevaelu selles linnas, kus nad sündisid, kuid üksikud üliharuldased võlurid, nagu Kell suudavad maailmade vahel liikuda. Viimane on ametlikult punase Londoni kuningliku pere sõnumitooja ja mitteametlikult salakaubavedaja. Ühel päeval satub Kelli kätte mustast Londonist pärit kivi, mille omamine on üliohtlik. Kui taskuvaras Lila kivi varastab, on temagi elu ohus ja nii ei jää neil kahel muud üle kui oma elu eest ja maailmade päästmise nimel joosta ja tegutseda.
"A Darker Shade of Magic" meeldis mulle väga, selles oli võlukunsti, seiklust ja põnevust, romantikat kahjuks minimaalselt, aga loodan, et autor parandab selle järgmises osas, mis peaks ilmuma 2016.
PS. Kaanekujundus on küll täiesti ebaõnnestunud.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

M.O. Walsh "My Sunshine Away"

Ühel kuumal 1989. aasta suveööl vägistatakse Baton Rouge linnas 15. aastane Lindy Simpson ja kuigi kahtlusaluseid on tervenist neli, ei õnnestu kurjategijat tabada. Raamatu jutustajaks on Lindysse kõrvuni armunud teismeline poiss, kes teeks kõik, et unelmate tüdruku tähelepanu võita. 

Lugema hakates ootasin, et tegemist on kriminulliga, kuid tegelikult polnud see üldse nii. Lindyga juhtunud on lihtsalt üks hetk ajas ja me loeme, kuidas see inimeste edasist elu mõjutab. Kurb tõsiasi on, et elu läheb edasi.

"My Sunshine Away"  on Amazoni märtskuu parimate raamatute nimekirjas ja nii olid mul sellele päris suured ootused. Üldiselt on tegemist hea raamatuga. Autor on oma kirjeldustes detailne ja põhjalik ning olles ise samast linnast pärit, kus tegevuski toimub, siis suudab ta sündmustiku nii elavaks kirjutada, et mõnikord tekkis tunne, et tegemist on ta enda isiklike mälestustega. Lõpp mulle väga ei meeldinud, see oli loogiline lõpplahendus, kuid ma eelneva põhjal oleksin oodanud rohkem selgitusi ja maailmavalu.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles:pole ilmunud

Anthony Horowitz "Moriarty"

Mis juhtus peale seda kui Sherlock Holmes ja Professor Moriarty Reichenbachi kosest alla kukkusid ja surma said?

Moriarty surm jättis kriminaalse maailma juhita ja nüüd hakkab kurjategijate seas võidujooks, kes koha üle võtta saab. Toimuvat püüavad takistada Scotland Yardi politseinik Athelney Jones ja ameeriklane Pinkertoni firma detektiiv Frederick Chase. Viimane ongi loo jutustaja ja me kuuleme tuttavat lugu juba hoopis uuest vaatenurgast. 

See raamat on tõeline pärl Conan Doyle'i lugude austajatele. Kui mõnikord ei õnnestu teisel autoril originaali meeleolu ja stiili hästi tabada, siis Horowitzil on see minu meelest väga hästi korda läinud. Samuti suudab ta põnevust hästi üleval hoida. Kahju ainult, et teist korda lugeda ei saa, sest lõpplahendus on nüüd mul juba teada. 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

V.E. Schwab "Vicious"

Victor (Vic) Vale ja Eliot (Eli) Cardale on tudengid, toakaaslased ja sõbrad. Kursusetööde teemade valmise ajal valib Eli kõigile ootamatult uurimisobjektiks ebatavalised inimesed (ExtraOrdinary).  Tema hüpotsees on, et kliinilises surmas olnud ja n.ö. tagasipöördunud inimestel on ebatavalised võimed. Hüpoteesi testmiseks otsustavad Vic ja Eli end tappa ja vaadata, mis edasi juhtub. Eli sureb esimesena ja  ellu ärgates on ta igast vigasusest paranev. Vici katsetuse ajal läheb midagi väga valesti ja noor tüdruk sureb. Victor läheb vangi. 

Aastaid hiljem tuleb Vic vangist välja ja koos noore kaaslase Sydneyga hakkab ta Elit taga ajama. Ühelt poolt innustab teda kättemaks, teisalt tahab ta Elit takistada, sest viimane näeb end kangelasena, kelle missiooniks on teisi ebatavalisi inimesi tappa. 

Raamat ei tahtnud alguses üldse vedama hakata, sest need eksperimendid meenutasid mulle kangesti kunagi nähtud filmi, milles meditsiinitudengid täpselt sama asjaga tegelesid. Siis aga läks põnevaks ning lõpplahendus oli päris ootamatu. Huvitav teistmoodi lugemine oli.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Rhonda K. Garelick "Mademoiselle: Coco Chanel and the Pulse of History"

Gabrielle (Coco) Chanel (1883 – 1971) on eelmise sajandi üks tuntumaid inimesi ja seepärast on tema elulugusid ilmunud päris palju. Käesolev jõudis lugejateni eelmisel aastal ning on autori sõnul põhjalikum ja täpsem kui eelmised. Kuna ma pole Chaneli kohta enne midagi lugenud, siis ei oska ei kinnitada ega ümber lükata, aga kokkuvõtlikult sain Garelicki raamatust teada järgmist:

Chaneli lapsepõlve kohta on vähe teada ning teadaolevassegi tuleb suhtuda teatud skeptitsismiga, sest ta tahtis oma päritolu unustada ja vassis päris kõvasti. Autor mainib juhuseid, kus Chanel lasi biograafidel teatud osa raamatutest välja võtta, sest ta tahtis seda fakti oma mineviku kohta varjata. Kindel on, et ta oli vaesest perest ja veetis mingi osa oma lapsepõlvest nunnade hulgas.
Ta töötas end ise üles (algkapitali sai oma tollaselt armukeselt) ning muutis naiste moodi kardinaalselt, vabastas nad korsettidest ning asendas riided mugavamatega. Mulle meeldis ta mõte, et riided peavad olema mitte ainult väljast ilusad, vaid ka seestpoolt head kanda. Kratsivad materjalid Chaneli kollektsiooni ei kuulunud. Teine tähelepanuväärne fakt on Chaneli suhtumine oma riiete kopeerimisse, kui teised moedisaneirid olid sellele rangelt vastu ja püüdsid seda nii palju kui võimalik vältida, siis Chanel nägi vaeva, et koopiad oleksid võimalikult originaalilähedased. Küllap oli see omamoodi reklaamitrikk.

Chanel oli lähedalt seotud aristokraatide ning paljude kuulsate inimestega ja kohandas oma elulugu vastavalt sellele, kellega ta parasjagu magas.

Chanel ei varjandud oma juudivaenulikkust ning oli Teise maailmasõja ajal natside pooldaja. Pärast sõda läks ta pensionile ja vabatahtlikusse pagendusse.
Endised kolleegid kirjeldavad teda inimesena, kes pidas oma arvamust ainuõigeks. Teistest rääkist ta halvustavalt.
Oma alluvatelt ootas ta tööle tulles isiklike murede ja probleemide ukse taha jätmist, nendel polnud töö juures kohta.  
Milline mulje mulle Chanelist raamatu põhjal jäi? Ta oli kahtlemata tugev ja andekas naine, kes suutis vaesusest välja rabeleda ja palju saavutada. Atraktiivne - jah. Meeldiv - ei. Jäi mulje, et autor austas ja vaatas Chaneli poole üles, aga inimesena ta talle ei meeldinud.

Chanel ise on öelnud: "To be irreplaceable, you must be different." ja seda ta kindlasti oli.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

*Raamatust on pärit vaid need tsitaadid, mille järel on märgitud lehekülje number, ülejäänud on internetist.

Otfried Preussler "Krabat"

Hulkurpoiss Krabat hakkab uue aasta alguses nägema unenägusid, mis teda Mustade Vete ääres asuvasse veskisse meelitavad. Hoiatuste kiuste otsustab ta veskile pilgu peale heita ning Krabatist saab Meistri õpipoiss. Ajapikku saab Krabat teada, et tegemist pole tavalise veskiga...

Ma arvan, et minu põlvkonna inimestele pole seda raamatut vaja üldse tutvustada ja seepärast ma sisukirjeldusele aega ja ruumi ei raiska. Vähemalt minul kuulus ja kuulub ta ikka korduvalt ülelugemisele. Sel korral katsetasin saksakeelset varianti, lihtsalt selleks, et teada saada, kuidas originaal "kõlab". See on täpselt selline "vanaaegne" tekst nagu ette kujutasin, aga sisaldab tänapäeval harva kasutuses olevaid sõnu. Lugeda oli päris hea, sest olen eesti keelse variandiga väga hästi tuttav ja kui ka mõnest sõnast aru ei saanud, siis ei läinud mul sündmustest midagi kaduma. Puhtast huvist laenutasin raamatukogust inglise keelese variandi ka ja kui veidrat see ka ei kõla, "Krabatile" inglise keelne tõlge ei istu. Ma ei jõudnud esimestest lehekülgedest kaugemale.

Olen lugenud arvustust, et "Krabat" lastele ei sobi, kuna selles on õudust, surm, kirstud ja must maagia. Vaidlen täiesti vastu, päris pisikestele ma seda muidugi kätte ei annaks ja ette ei loeks, aga teismelistele suruks kindlasti kätte. See on hästi kirjutatud õuduslugu, milles hea võidab kurja.

PS. Kas mäletate veel raamatu põhjal tehtud multikat?

eesti keeles: "Krabat"
inglise keeles: "The Satanic Mill"

Sarah Waters "The Little Stranger"

Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset Teise maailmasõja järgsel Inglismaal. Ühiskond on muutunud ning kohalik härrasrahvas perekond Ayres on kaotanud oma seisuse ja vara. Ema ja kaks last Caroline ning Roderick püüavad hakkama saada, aga tulevad vaevu ots-otsaga kokku ja maja Hundreds Halli hooldamiseks enam raha ei jätku.
Ühel päeval kutsutakse kohalik arst Dr. Faraday Ayersi pere haiget teenijat Bettyt läbi vaatama ja sellest ajast alates saab arstist perekonna tihe külaline. Viimane mäletab maja veel selle hiigelajal, sest ta ema oli Ayersite juures tööl. 

Poeg Roderick on sõjaveteran ja kannab lahingutest saanud vaimseid ning füüsilisi arme. Ühel hetkel hakkab ta väitma, et majas on mingi "kurjus", mis neid kõigi ohustab. Dr. Faraday aitab teda vaimuhaiglasse paigutada. Järgmisena hakkab veidralt käituma proua Ayres, kes väidab kuulvat oma ammusurnud tütre Susani häält. Proua Ayres lõpetab elu enesetapuga.
Caroline on arstiga kihlatud, kuid see suhe on algusest peale kummaline. Arstile ei tule isegi pähe, et nende vahel võiks midagi olla, kuni teised seda kommenteerima hakkavad. Siiski pole lõpuni kindel, kas teda ahvatles maja ja mõte selle omanik olla või tüdruk. Pärast ema surma lõpetab Caroline kihluse, plaanib maja maha müüa ning ära kolida, kuid seda pole määratud juhtuma. Caroline leitakse põrandalt lebamast, väidetavalt sooritas ta enesetapu, kuid enne kukkumist/hüppamist kuulis Betty teda hüüdmas "Sina", mis tähendaks seda, et ta tundis "vaimu"...

Pärast "The Miniaturisti" lõpetamist jäi mulle Goodreadsis silma, et hindajad võrdlesid autori stiili Sarah Watersi omaga. Laenutuseks oli raamatukogus kohe olemas "The Little Stranger". Kirjeldustes nimetatakse seda õudusjutuks, kuid pärast läbi lugemist ei saa ma sellega päris nõustuda. Õudust on selles raamatus küll, kuid kuna ülejäänud osa muutub ülidetailsuse ja aeglase tegevustiku arenemise tõttu pikaks ning igavaks, siis kaob see kõhedus sinna vahele ära. Muidugi võib oletada, et see oligi autori teadlik taotlus - lasen millelgi hirmutaval juhtuda, siis jälle lugejal maha rahuneda, et siis uuesti ehmatada. Lahtiseks jäi kes või mis kõigi nende sündmuste taga oli.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Besucher"

Tess Gerritsen "Die Again" (Rizzoli and Isles 11)

Sarja eelmistest raamatutest tuttavad uurija Jane Rizzoli ja kohtumeditsiini ekspert Maura Isles kutsutakse topiste valmistaja Leon Gotti mõrvapaigale. Alguses tundub, et võika tapmise sooritas salapärane loom, kuid lõpuks viivad mõrvari otsingud  uurijad muuhulgas ka Aafrikasse. 

Ma ei mäleta eelmise Gerritseni raamatu sisu kuigi täpselt, kuid meeles on pettumus, seepärast olin autori uue teose osas natuke skeptiline. Tegelikult üllatusin päris meeldivalt, "Die Again" pole küll kõige parem krimka, kuid täiesti loetav ja huvitav.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Der Schneeleopard" (ilmub 20.04.2015)