Järg raamatule "Naiseotsing", esimesest osast kirjutasin siin.
Don ja Rosie on abielus, elavad New Yorgis ja ootavad oma esimest last. See mitmus on tinglik, sest Doni suhtumine rasedusse viib abielu karile ja Rosie on (tulevane) üksikema.
Esimene osa meeldis mulle päris hästi, kuid kõik, mis "Naiseotsingu" loetavaks tegi, muutub selles raamatus tüütavaks. No kui palju arutelusid ja kuivi fakte on võimalik ühte raamatusse koondada? Selgub, et päris palju. Don läheneb olukorrale väga teaduslikult ja põhjalikult, kuid loomulikult keerab ta paraja segaduse kokku. Näiteks soovitab "kallis" sõber Gene tal väikeste lastega tutvust teha ja kuigi nad on pikaajalisemad sõbrad ei suuda ta miskipärast ette näha, et Don olles Don läheb istub parki laste mänguväljaku juurde maha ja hakkab märkmeid tegema. Eestis poleks see arvatavasti nii hull, aga USAs kutsutakse sulle politsei, mis loomulikult ka juhtub ja Don peab potensiaalse pedofiilina psühhiaatri ja sotsiaaltöötajaga kohtuma. Viimane on juba enne avaldanud arvamust, et Doni sugused ei tohiks üldse lapsevanemateks saada ja nüüd tuleb teda ümber veenda.
Muude kangelastegude kõrval hiilgab Don õllespetsialisti, ämmaemanda ja potensiaalse terroristi rollis, teaduslik avastus mahub ka sinna vahele.
Tüütu, lihtsalt tüütu ja jätkuvalt mitte naljakas.
Kallis Graeme Simsion, palun ärge kolmandat osa enam kirjutage.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Rosie-Effekt: Noch verrückter nach ihr"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar