C.W. Gortner "Viimane kuninganna"

Sisututvustus Goodreadsist:

Romaan viib lugeja XVI sajandi alguse Hispaania kuningakoja süngest majesteetlikkusest Flandria, Prantsusmaa ja Tudorite Inglismaa sädelevatesse ja intriigirikastesse õukondadesse ja sealt jälle tagasi Hispaaniasse. Meie ette tõuseb viimane hispaania verd kuninganna – müütiline ja mõistatuslik Kastiilia Juana, tema vastuolulised vanemad, katoliiklik kuningapaar Isabel ning Fernando, abikaasa Flandria ertshertsog Philippe ning samuti paljud teised tolle ajastu mõjukad persoonid.

Pärast C.W. Gortneri "Kuninganna vande" lugemist tahtsin sama autori teostega jätkata ja valisin käesoleva, mis räägib Isabella tütre Juana elust. 

Ajaloost on teada, et 1504. aastal päris Juana  pärast oma ema surma Kastiilia trooni. Kuigi tal oli troonile õigus, algas tal äge võitlus võimu pärast nii abikaasa, kui lihase isaga. Lõpuks saigi troonile hoopis ta mees Philippe (Felipe I). Kui Felipe I ootamatult suri, siis kuulutati Juana hullumeelseks ning kuna nende ühine poeg Karl oli vaid kuueaastane, siis sai Kastiilia tegelikuks valitsejaks Juana isa Fernando II.

Nende kahe raamatu üksteise järel lugemine oli nii hea kui halb. Ühelt poolt olin juba teemas sees ning mul oli Juanast väga kahju. Abikaasa reetmisest saan veel aru, aga et oma isa sulle sedasi noa selga lööb... Teisalt tekkis mul ka kahe raamatu võrdlusmoment ning kuigi hea, jäi "Viimane kuninganna" mu arvates veidi nõrgemaks. Lugeda soovitan siiski mõlemaid. 

pealkiri: "Viimane kuninganna"
autor: Gortner, C. W.

keel: eesti

kirjastus: Eesti Raamat

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 336
ilmumisaasta: 2009 (esmatrükk 2006)

ISBN-13: 9789949255528
 

inglise keeles: "The Last Queen"

saksa keeles: "Die Tränen der Königin"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

C. W. Gortner "Kuninganna vanne"

Sisustutvustus Goodreadsist:
 
Mitte keegi ei uskunud, et mulle oli ette määratud suur tulevik... Nii algab Isabella (Isabeli) lugu selles sündmusterohkes romaanis ajaloo ühest kõige kuulsamast ja vastuolulisemast kuningannast – sõdalasest, kes ühendas killustunud riigi, usukaitsjast, kelle kuningriik taastas inkvisitsiooni, ja visionäärist, kes saatis Kolumbuse avastama Uut Maailma.  

Isabella sündis 1451. aastal ning oli alles teismeline kui ta isa suri. Ta oli sunnitud koos oma ema ja vennaga õukonnast põgenema, sest  troonile asuv poolvend  Enrique ei pruukinud nende kohalolekule soosivalt vaadata. 
17. aastaselt sai Isabellast Kastiilia, Hispaania suurima kuningriigi pärijanna. Trooni kindlustamiseks abiellus ta Aragóni printsi Fernandoga. Nende liit ühendas kaks kuningriiki ühe krooni, ühe riigi ja ühe usu alla, kuid abielus oli pidevalt õhus küsimus, kes on tegelik valitseja. Fernando pidi lõpuks oma naise üleolekut tunnistama, kuid see oli kibe pill. 
Isabella läheb ajalukku valitsejannana, kes toetas meresõitja Kolumbuse unistusi, pidas sõda mauridega ning võitis Hispaaniale Granada ja pani aluse Hispaania inkvisitsioonile.
Umbes 15 aastat tagasi õnnestus mul külastada Hispaania linna Granadat ning selles asuvat Alhambra nimelist lossi. Kahjuks piirusid mu teadmised kuninglike perede ajaloost tol ajal vaid Prantsumaa omadega, nii ei teadnud ma Kastiilia Isabellast midagi. Pärast Gortneri raamatu lugemist tahaksin väga Granadasse tagasi minna ja neid kohti uue, teadlikuma pilguga vaadata.

 

pealkiri: "Kuninganna vanne"
autor: Gortner, C. W. 

keel: eesti

kirjastus: Ersen

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 456
ilmumisaasta: 2014 (esmatrükk 2012)

ISBN-13:
 

inglise keeles: "The Queen's Vow"

saksa keeles: "Der Schwur der Königin"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Robyn Cadwallader "The Anchoress"

Ma polnud enne raamatu lugemist terminiga "anchoress" tuttav ja pidin Wikipediast tarkust juurde otsima. Sain teada, et keskajal levis komme, inimesi kiriku kõrval olevasse väikesesse kongi, elusalt sisse müürida. See oli vabatahtlik. Sissemüürimisele eelnes  matuseteremoonia, sest inimene oli uksest sisse astudes, välismaailma jaoks surnud. Tema edasine elu seisnes palvetamises. Kongist lahkuda polnud lubatud ja suhtlemine teenijate ning pihiisaga toimus läbi kardinaga kaetud akna. 

Raamat viibki meid 1255. aasta Inglismaale, kus 17. aastane Sarah otsustab end kongi sisse müürida lasta. Ta tahab eelneva elu maha jätta ja unustada ning oma ülejäänud elupäevad Jumalale pühendada. 

Talle pandakse pihiisaks noor kirikumees, kes näeb naisterahvas  vaid patust olendit, mitte inimest.  Nii polegi temast erilist kasu, sest ta ei suuda Saraht inimlikul tasandil mõista.
Lugejana läksin Sarahga kongi kaasa. Autor pole enamike peatükkide ette aega lisanud ning nii oli mul lõpuks tunne, et me mõlemad lähme klaustrofoobiast, pimedusest, näljast ning ajataju kadumisest hulluks ja hakkame piltlikult öeldes mööda seinu üles ronima.   
Sarah puges leina, enda seksuaalsuse ning abiellumise-lapsesaamise hirmu eest peitu, kuid sai kiiresti aru, et need mõtted ja ta enda hirmud ei jäänud kongiukse taha maha. Et eraldatuses elamine pole sugugi nii õnnis ja lihtne kui välismaailmas tundus, kaasa antud käsiraamatust pole samuti kuigi palju kasu ning lõpeks peab ta ikkagi iseendaga tõtt vaatama ja ise otsustama, mis on õige või vale.

Hakkasin lugema ilma eelteadmisteta ning see oli väga hea, sest kui oleksin sisuga lähemalt tuttav olnud, siis poleks seda arvatavasti kunagi lugenud, sest tutvustuse järgi pole see üldse minu raamat. 
Nüüd sain aga aasta parima lugemiselamuse, "The Anchoress" raputas mu täiesti läbi. Autor on tollaste inimeste mõttemaailma ja arusaamad nii elavaks kirjutanud, et suurema osa raamatust tundsin mõistmatust ja võimetut viha. Lõpuks olin pikalt oimetu. Nii, nii hea.

pealkiri: "The Anchoress"

autor: Cadwallader, Robyn

keel: inglise

kirjastus: Sarah Crichton Books

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 320
ilmumisaasta: 2015

ISBN-10: 0374104255
ISBN-13: 9780374104252
 

eesti keeles: pole ilmunud 

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Robert McCammon "The Queen of Bedlam" (Matthew Corbett II)

Eelmisest raamatust "Speaks the Nightbird" tuttav Matthew Corbett seikleb seekord 18. sajandi New Yorgis ning üritab oma elu järje peale saada. Muuhulgas otsib ta pimedatel tänavatel tegutsevat külmaverelist mõrvarit ning püüab vaimuhaiglas oleva tundmatu naise isikut välja selgitada.
Lugedes tundus mulle, et autor on saanud inspiratsiooni ajaloost, raamatutest ning kinolinalt tuttavatest süžeedest, näiteks meenutas mõrvar mulle väga Jack the Ripperit. Minu arvamus sai kinnitust, kui sarja kolmanda osa järelsõnast leidsin Robert McCammoni märkuse, milles ta kirjutab, et segapudru tekitamine oligi tema eesmärk.
Tulemuseks on eelmisest osast väga erinev raamat - kadunud on mustus ja masendus, asemel on mõnus ajalooline kriminaalromaan. Loomulikult satub Matthew igasugustesse sekeldustesse ja seiklustesse, mõned neist on realistlikumad kui teised, mitmed tegevusliinid ka juba kuskilt mujalt eelnevalt tuttavad. 

Kellele ajaloolised (kriminaal)romaanid meeldivad, siis soovitan kindlasti selle sarjaga tutvuda.

pealkiri: "The Queen of Bedlam"
autor: McCammon, Robert

keel: inglise

kirjastus: Pocket

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 656
ilmumisaasta: 2007

ISBN-10: 1416551115
ISBN-13: 9781416551119
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

C. J. Tudor "Kriidimees"

Raamatu sündmused toimuvad kahel ajaliinil. Esiteks viib kirjanik meid 1986. aastasse, kus Eddie ja ta sõbrad igale poole kriipsujukusid joonistavad ning nende abil üksteisele salasõnumeid edastavad. Ühel päeval juhatab kriidikuju nad tükeldatud laiba juurde...

"Ära kunagi eelda. Vaata silmaga nähtava taha. Kahtle kõiges." (Tudor, C.J., 208, "Kriidimees", lk. 240)

2016. aastal on kõik täiskasvanud ning elu rahulik kuni Ed kirjaga kriidijuku pildi saab. Selgub, et samasugune saadetis jõudis ka teiste sõprade postkasti ning kõik peavad seda rumalaks naljaks kuni üks neist surnuna leitakse. 

"Saladused on nagu perse. See on kõigil olemas. Asi on lihtsalt selles, et mõnel on see mustem kui teistel." (Tudor, C.J., 208, "Kriidimees", lk. 157)

Lugesin seda raamatut kaks korda ja esimese lugemise järel kirjutasin märkmetesse:

Enamiku osa raamatust oli mul tunne, et lugu liigub ühe kindla lõpu poole ja mul oli nii hea meel avastada, et autor otsustas suuna muuta. Oli huvitav, kuid mu kõige suuremaks probleemiks oli liiga veider peategelane. 

 "(---) kuidas ta aitas mul aru saada, et on vaja hoolega hoida asju, mis on erilised. Hoida neid väga kõvasti." (Tudor, C.J., 208, "Kriidimees", lk. 161)

Mida ma oskan kahe lugemise peale kokkuvõtlikult arvata? Esiteks on näitaja juba see, et ma seda üldse üle lugeda tahtsin ning ka teisel korral nautisin. Mitmeid viimasel ajal ilmunud põnevikke ma rohkem kui korra, lugeda ei taha. 
Kuigi huvitav, siis päris täiuslik see raamat pole, sest autor näib olevat mitmest kohast inspiratsiooni saanud (nt meenutas sõprade omavaheline suhtlemine ning nendega toimuv väga Stephen Kingi "It-ist" loetut) ja kui oled vähegi raamatuid lugenud või filme vaadanud, siis tulevad mõned detailid tuttavad ette. Üllataval kombel see mind ei häirinud ja loodan, et autor jätkab kirjutamist.      

"Unustage Duracell, vaimuhaigus on lõppematu energiaallikas." (Tudor, C.J., 208, "Kriidimees", lk. 255)

pealkiri: "Kriidimees"
autor: Tudor, C. J.

keel: eesti

kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2018

ISBN-13: 9789985342954
 

inglise keeles: "The Chalk Man"

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Jessica Townsend "Nevermoor" (Nevermoor I)

Morrigan Crow on äraneetud tüdruk. Ta teab, et sureb üheteistkümneaastaseks saades, sest selline on kõigi temasuguste laste saatus. Võiks eeldada, et inimesed tunnevad talle kaasa ning teevad tüdruku elupäevad meeldivaks, kuid selle asemel süüdistatakse Morrigani kõiges, mis linnas viltu läheb.
Ootamatult selgub, et talle polegi nii palju aega antud... Perekond arvab, et Morrigan on surnud, kuid tegelikult läks ta salapärase mehe, Jupiter Northiga kaasa. Viimane viib tüdruku maagilisse Nevermoori linna ning esitab Morrigani oma kandidaadina võlukunsti ühingu Wundrous Society katsetele. Ülejäänud raamat keskendubki neile neljale katsele ning Morrigani osalemisele.
Raamatu algus on väga valus, oli raske lugeda, kuidas Morrigani perekond ta vaevata enda hulgast välja tõukab. Pisarad tulid mul silma aga hoopis raamatu lõpu poole, ühe stseeni peale.
Morrigan on süpaatne  peategelane, isegi kui ta on mõnikord pahur, siis on see tema olukorras täiesti arusaadav. Jupiteri tegutsemismotivatsioonis pole kerge selgusele jõuda, kas tal on Morrigani suhtes head või halvad kavatsused? Üks paha tegelane on ka juba sisse toodud.
Olen tähele pannud, et paljusid uusi  laste-/noorteraamatuid võrreldakse, sõltumata sellest, kas neil ka mingisugust sarnasust on või mitte, Harry Potteri sarjaga. See tõstab lati väga kõrgele, sest päriselt hea olemiseks peab raamat ka Potterist mingil määral erinema. Tõsi, "Nevermoor" on veidi sarnane -  mõlema peategelase elu on traagilise algusega, kuid nad leiavad uue elu, sõbrad ning pere; on olemas selgelt määratletud paha tegelane jt., kuid üksühele kattuvust õnneks pole. Autorit kiidan ka selles eest, et ta mitmes situatsioonis lahendas olukorra hoopis teisiti kui ma eeldanuksin, üllatus tegevusliinis on minu silmis alati pluss.
Kui annate oma lastele lugeda, siis arvestage, et algus on oma surmateemaga kurb, kuid Nevermooris toimuv juba hoopis teise tooniga ning nooremale lugejale kindlasti huvitav. Raamat jäi väga põneva koha peal pooleli ning järgmine osa ilmub käesoleva aasta sügisel. Loodan, et see on sama hea kui käesolev.

pealkiri: "Nevermoor"

autor:Townsend, Jessica

keel: inglise

kirjastus: Little, Brown Books for Young Readers

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 480
ilmumisaasta: 2017

ISBN-10: 0316439959
ISBN-13: 9780316439954
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Fluch und Wunder"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Åsa Larsson, Ingela Korsell "Hõbemadu" (PAX VIII)

Goodreadsi sisututvustus:

VALGUSE KÄES HÄBI SUREB
Himlabackenil kaob ootamatult väike laps, justkui oleks maa ta neelanud.
Samal ajal on ka Iris jäljetult kadunud. Kas need kaks sündmust võivad omavahel kuidagi seotud olla? Abi saabub Alrikule ja Viggole ootamatust kandist, aga kuidas suudavad nad päästa kedagi, kes on musta nõia küüsi langenud? Mariefredi all sügaval maapõues ärkab aegamisi ellu iidne uinunud koletis.
 
"Hõbemadu" on Pax oma tuntud headuses, st kuigi koletis on uus, siis süžeeliinis ja tegelaste käitumises enam palju uudset pole. Musta  nõia isik on samuti teada, nii et nüüd jää enam muud kui lõpplahendust oodata. 
Selles, et kurjus kümnenda raamatu lõpuks võidetud  saab, ei kahtle keegi ja nii huvitab mind hoopis rohkem, mis Viggost ja Alrikust edasi saab, kelle juurde nad elama jäävad? Palun kirjutage/tõlkige kiiremini, ma tahan oma küsimusele vastust.

pealkiri: "Katkuhaldjas"
autorid: Larsson, Åsa; Korsell Ingela
keel: eesti
tõlkija: Kadri Papp
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 200
ilmumisaasta: 2017
ISBN-13: 9789985340738 

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4.5/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Robert McCammon "Speaks the Nightbird" (Matthew Corbett I)

Raamatu tegevus viib meid 1699. aasta Ameerikasse. Fount Royali asustuse elanikud  usuvad, et nende seas on nõid. Linnapea ei taha omakohust ja lasi Rachel Howarthi vangikongi panna. Nüüd ootavad kõik kannatamatult, mil kohtunik kohale jõuab ja süüdimõistva otsuse langetab, sest siis saavad nad Racheli hukata ning oma eluga edasi minna. On ju loogiline, et kui nõid on kõigis hädades süüdi, siis kaovad ta surmaga ka kõik probleemid. 
Kohtunik Isaac Woodward kuulab tunnistajad üle ning mõistabki Racheli tulesurma. Isaaci sekretär Matthew on veendunud, et naine on süütu ning otsib meeleheitlikult tõendeid. 
Kui on raamatuid, mis sind kohe esimesest lausest nii kaasa haaravad, et kogu elu jääb seisma, sest pead lugemisele keskenduma, siis "Speaks the Nightbird" seda pole. Algus läheb väga vaevaliselt. Autor võtab põhjalikult aega ja sõnu kirjeldamaks, kuidas Isaac ja Matthew vihma käes sõidavad ja ööseks peatuspaika otsivad. Siis läks juba huvitavaks  ja lugesin igal vabal hetkel.
Minu jaoks on nüüd ja edaspidi 17. sajandi Ameerika märksõnaks "rotid". Neid loomi leidub igal pool rohkesti ning minus tekitasid nad jälestust ja vastikustunnet (vabandan kõigi ees, kellele rotid meeldivad). Igasugu pöördeid mahtus 800 lehekülje peale palju ja vähemalt üks neist oleks võinud ka olemata olla, kuid lõppkokkuvõttes oli väga hea lugemiselamus.

pealkiri: "Speaks the Nightbird"
autor: McCammon, Robert

keel: inglise

kirjastus: Gallery Books

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 816
ilmumisaasta: 2007 (esmatrükk 2002)

ISBN-10: 1416552502
ISBN-13: 9781416552505
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: ilmus kahes osas

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Fiona Barton "The Widow"

Goodreadsis on järgmine sisututvustus:

Jean Taylor elas tavalist õnnelikku elu: ilus maja, kena prints-abikaasa ... Ühel hetkel (millal?) sai printsist koletis. Ja siis oli mees surnud. Jean on olnud liiga hõivatud täiusliku abikaasa rollist ega ole saanud avaldada mõtteid kuritegude kohta, mille abikaasa väidetavalt toime pani. Nüüd on ta üksi ja räägib, mida teab. Aga Jeanil on üks imepärane võime: ta suudab panna inimesi uskuma, mida iganes. 

Juba algusest peale olid kõik põhipunktid nii hästi teada, et järgnev sündmustik polnud üllatus. Lugesin ootamatu pöörde ootuses, aga seda ei tulnud. Tõsi, viimane lõik jättis vastiku maigu suhu, kuid see oli ka kõik.
Vahetult pärast lõpetamist olin oma hinnangus päris karm, kuid nüüd on olnud aega järele mõelda. Antud raamatu puhul on minu jaoks kõige suuremaks probleemiks ekslik reklaam ning sellest tulenevad valed ootused. Kui seda oleks müüdud millegi muu, kui põneviku pähe, siis oleksin ka teise pilguga lugenud. Iseenesest pole see ju halvasti kirjutatud, kuid see pole lubatud kriminull ning sellest tulenevalt ka minu madal punktihinne.  

pealkiri: "The Widow"
autor: Barton, Fiona

keel: inglise

kirjastus: Berkley Books

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 336
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2016)

ISBN-10: 1101990473
ISBN-13: 9781101990476
 

eesti keeles: "Lesk"

saksa keeles: "Die Witwe"

Goodreadsi hinnag: 2/5 


 

Max Bentow "Die Puppenmacherin" (Nils Trojan II)

Josephin Maurer pääses oma röövija käest minema. Kurjategija on küll surnud, kuid naine ei suuda minevikust lahti lasta ja näeb igal pool tonte. Kui Berliinis hakatakse leidma laipu, mis meenutavad Josephiniga juhtunut, siis tekib küsimus, kas tookord süüdistati ikka õiget inimest...
Sarja teine osa ning selles raamatus oli tempokust ning põnevust, mis esimesest puudu jäi. Jälkuse element oli samuti sees. Kuid seegi kord jäi põhjendus, miks just sellest inimesest niisuguse käekirjaga kurjategija kujunes, minu jaoks natuke nõrgaks. Ma pole spetsialist ning küllap on kõik võimalik, aga kui ei usu, siis pole midagi teha. Loen sarja siiski põnevusega edasi.

  
pealkiri: "Die Puppenmacherin"
autor: Bentow, Max

keel: saksa

kirjastus: Page & Turner

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 
ilmumisaasta:

ISBN-10: 3442204046
ISBN-13: 9783442204045
 

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5