Christopher Golden "Snowblind"

No lugege seda sisututvustust, kas ei teki tahtmist kohe poodi raamatut ostma minna?
Aga oodake veel natuke.
 
The small New England town of Coventry had weathered a thousand blizzards...but never one like this. Icy figures danced in the wind and gazed through children's windows with soul-chilling eyes. People wandered into the whiteout and were never seen again. Families were torn apart, and the town would never be the same.
Now, as a new storm approaches twelve years later, the folks of Coventry are haunted by the memories of that dreadful blizzard and those who were lost in the snow. Photographer Jake Schapiro mourns his little brother, Isaac, even as-tonight-another little boy is missing. Mechanic and part-time thief Doug Manning's life has been forever scarred by the mysterious death of his wife, Cherie, and now he’s starting over with another woman and more ambitious crimes. Police detective Joe Keenan has never been the same since that night, when he failed to save the life of a young boy . . . and the boy’s father vanished in the storm only feet away. And all the way on the other side of the country, Miri Ristani receives a phone call . . . from a man who died twelve years ago.
As old ghosts trickle back, this new storm will prove to be even more terrifying than the last. 

Raamatu põhiidee on hea. Suure lumetormi ajal lähevad mitmed inimesed kaduma ja keegi ei tea täpselt, mis nendega juhtus. Kaksteist aastat hiljem on tookord lähedasi kaotanud juhtunuga mingilgi määral leppinud ja oma eluga edasi läinud, kuid siis tabab linna uus torm ja kõik on hirmul. Ja põhjusega, sest tihedas lumesajus hakkab sellelgi korral toimuma midagi veidrat. See on koht raamatust, mis peaks teoreetiliselt lugejale hirmu nahka ajama, aga kuna "Snowblind-i" tutvustatakse kummitusi sisaldava õudukana, siis jagasin kiiresti ära, mis toimub. Autor üritas küll selgitada, miks see aset leiab, kuid põhjendus jäi nõrgaks.
Minu jaoks oli raamatu põhiprobleemiks ekslik reklaam. Ootasin midagi nii verdtarretavat, et see mu öö läbi üleval hoiab, kuid seda ma saanud. Pigem on tegemist ebaloomulikke elemente sisaldava põnevikuga ja selle lähenemise korral oli häid momente rohkem. Näiteks meeldis mulle, kuidas tänu vaimude tagasitulekule said inimesed oma lõpetatuse ning väike laps uue võimaluse, kuid õnnelik lõpp ei kuulu ju automaatselt õuduka juurde.
Võibolla aitas mu postitus teil paremini otsustada, kas soovite seda raamatut lugeda või mitte. 

pealkiri: "Snowblind" 
autor: Golden, Christopher
keel: inglise 
kirjastus: St. Martin´s Press
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 320
ilmumisaasta: 2014
ISBN-10: 1250015316
ISBN-13: 9781250015310

eesti keeles: pole ilmu
saksa keeles: "Snowblind: Tödlicher Schnee"

Goodreadsi hinnag: 2/5 

Agatha Christie "Magav mõrv"

Värskelt abiellunud Gwenda Reed saabub Uus-Meremaalt Inglismaale endale ja abikaasale elukohta otsima. Ta vaatab mitmeid maju, kuni leiab Dillmouthis ühe, mis on juba esimesest pilgust see "õige". Gwenda ostab hoone hetkegi kahtlemata ära ja hakkab seda elukohaks sisse seadma. Järk-järgult avastab ta, et teab oma uuest majast asju, mida ta tegelikult teada ei saaks, näiteks tapeedimustrit suletud kapis ja kinnimüüritud ukse asukohta.

Loomulikult kardab naine, et ta on kas hulluks läinud. Kui juhus ta miss Marple'ga kokku viib, siis märgib viimane, et hoopis tõenäolisem on võimalus, et ta on enne selles majas olnud ja seepärast lihtsalt mäletab kõike. Gwenda ja ta abikaasa Giles hakkavadki harrastusdetektiivideks ning selgub, et Gwenda tõepoolest elas koos isa ja kasuema Heleniga mõnda aega Inglismaal ning arvatavasti just selles majas. Kuid mis sai Helenist?
Kuigi miss Marple ärgitab noori asja sinnapaika jätma, ei kuula Gwen-Giles teda ning äratavad pikalt maganud mõrvari...

Tean, et olin "Magavat mõrva" vähemalt korra eelnevalt lugenud, sest lugu oli mul üldjoontes meeles. Võibolla pole see Christie üks tuntumaid raamatuid, kuid mulle meeldis ka ülelugemisel väga, sest selles tegutseb Miss Marple oma tuntud headuses. Näiteks see stseen, kuidas ta poest poodi käies müüjate käest infot küsis, nii peenelt ja justkui muuseas. Täpselt sellisena kujutangi ma nutikaid, uudishimulikke vanadaame ette.
Tänapäeva kriminullide taustal on Agatha Christe omad loomulikult oluliselt leebemad ning vere- ja vägivallavaesemad, kuid julgen seda (ja teisigi) igal juhul soovitada. Tegelikult tekitas see raamat minu endaski isu rohkema Christie järele, lähen uurin, mis mul veel kodus olemas on.

Huvitav fakt: Agatha Christie kirjutas "Magava mõrva", kui miss Marple viimase juhtumi Teise maailmasõja ajal. Raamatu käsikiri pandi koos Hercule Poirot viimase juhtumi omaga pangaseifi hoiule. Need ootasid seal oma aega üle kolmekümne aasta ja autor andis avaldamisloa alles siis, kui ta mõistis, et ta enam ühtegi raamat kirjutada ei suuda. "Sleeping Murder" avaldati 1976. aastal pärast kirjaniku surma.

pealkiri: "Magav mõrv" 
autor: Christie, Agatha 
keel: eesti 
kirjastus: Hotger 
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 187
ilmumisaasta: 1993 (esmatrükk 1976) 

inglise keeles: "Sleeping Murder" 
saksa keeles: "Ruhe unsanft"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Kate Quinn "The Alice Network"

Kate Quinni raamatus põimuvad kahe väga erineva elusaatusega naise lood.   
1947. aastal saabub nooruke ameeriklanna Charlie St. Clair koos emaga Euroopasse. Ema jaoks on reisi eesmärk selge - kuna tütar on vallaline ja rase, siis tuleb tal nii enda kui perekonna au päästmiseks aborti teha ning selleks on parim võimalus just kodust kaugel olles. Charliel on aga hoopis teised plaanid, ta loodab oma Teise maailmasõja ajal Prantsusmaal kadunuks jäänud nõo Rose'i üles leida ja põgeneb hotellist. Londonis  võtab ta ühendust Eve Gardnieriga. 
Viimane on esmapilgul vaid oma korteris peituv joodik, kuid samm-sammult tuleb välja, et naisel on tegelikult väga värvikas minevik. 1915. aastal sai temast briti spioon sakslaste okupeeritud Prantsusmaal. Eve töötas restoranis, kus ta kogus vaenlase tegevuse kohta infot ning andis salajased teated hiljem teisele spioonile Lilile, edasi. Salakuulamistöö lõppes ootamatult, kui Eve'i ülemus ja armuke naise paljastas.   

Raamatu lõpuks on Charlie saanud oma vastused ning Eve ihaldatud kättemaksu.  

Minu silmis oleks raamat võitnud, kui see keskendunuks ainult Eve´le. Ta oli tugev tegelane, kuid Charlie mõjus vaatamata kõigile oma üleelamistele ikkagi ärahellitatud plikana. Küllap oli autoril vaja minevik ja tulevik kuidagi kokku sobitada ja kasutas Charliet nö. liimina, kuid see tegi terviku viletsamaks.  
Eelpool nimetatud puuduse tõttu ei saanud ma seda raamatut ülikõrgelt hinnata, kuid meelelahutuseks sobis hästi.
Pärast raamatu lõpetamist avastasin, et kõrvaletegelasena figureeriv Lili, kes nn. Alice'i võrgustikku juhtis, oli tegelikult eksisteerinud inimene Louise de Bettignes (pildil). Arvatakse, et ta salakuulajate võrgustik päästis rohkem kui 1000 briti sõduri elu. Louise vahistati 1915. aastal ning mõisteti surma. Surmanuhtlus asendati eluaegse sunnitööga ning ta suri 1918. aastal.
(https://en.wikipedia.org/wiki/Louise_de_Bettignies).

pealkiri: "The Alice Network"

autor: Quinn, Kate 

keel: inglise

kirjastus: William Morrow Paperbacks
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 503
ilmumisaasta: 2017
ISBN-10: 0062654195
ISBN-13: 9780062654199

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

Jonathan Stroud "The Empty Grave" (Lockwood & Co. V)

Lockwoodi sarja kauaoodatud viimane raamat on lõpuks ilmunud ja minulgi läbi loetud.
Meeskond on jälle koos ja võitleb kummitustega. See pole aga sama London, mis sarja alguses, nüüd kehtivad uued reeglid, mida Lockwoodi firma töötajad loomulikult eirata püüavad. Peetakse maha ka lõplik ja viimane lahing, kuid miks ja kelle vahel, see jäägu juba teil endal avastada.
Lahtised otsad said ilusti kokku tõmmatud ning vastused antud. Minu jaoks jäi üks infokild siiski puudu. Lõpplahendusele ei anna see midagi juurde, kuid rahu ka ei anna. Usun, et see ei jäänud mul kahe silma vahele, kuid võibolla loen raamatu/sarja kontrolli mõttes uuesti üle.

Lõppkokkuvõttes on Lockwood & Co. väga hea sari, mida võivad julgelt lugeda ka täiskasvanud. Imalat armastust pole, selle eest aga küllaga igasugu rohkem või vähem pahatahtlikke ja kõhedusttekitavaid vaime. Kolmas raamat, milles Lucy ainult virises, meeldis mulle kõige vähem, kuid tagasi vaadates, mil see on vaid tükike tervikust, olen oma hinnangus leebem. Minu lemmiktegelaseks oli ja jäi pealuu.
Tegelikult on isegi veidi kahju, et üks sari on jälle lõpule jõudnud, kuid nüüd on tulevasel lugejal jällegi hea võimalus kõik viis üksteise järel läbi lugeda:

1. Jonathan Stroud "The Screaming Staircase" e.k. "Kisendav trepp"

2. Jonathan Stroud "The Whispering Skull" e.k. "Sosistav kolp"

3. Jonathan Stroud "The Hollow Boy"

4. Jonathan Stroud "The Creeping Shadow"

5. Jonathan Stroud "The Empty Grave"

pealkiri: "The Empty Grave"
autor: Stroud, Jonathan
keel: inglise
kirjastus: Disney-Hyperion
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 437
ilmumisaasta: 2017
ISBN-10: 1484778723
ISBN-13: 9781484778722

saksa keeles: "Das Grauenvolle Grab" (ilmub 27.11.2017)
eesti keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4.5/5  

Werner Holzwarth, Wolf Erlbruch "Vom kleinen Maulwurf, der wissen wollte, wer ihm auf den Kopf gemacht hat."

See on raamat kuritööst ja karistusest, õigusest ja õiglusest, kahtlusaluste väljaselgitamisest, tõestusmaterjalide analüüsimisest ning süüdlase karistamisest.

Niipea kui väike mutt pea maa seest välja pistab, kakab keegi talle pähe. Pahane loom läheb kurjategijat otsima ning küsib iga vastutuleva looma käest, kas nemad on selles teos süüdi. Lehm, siga, hobune jt. tõestavad oma kaka näitamisega, et nende väljaheide on teistsuguse kujuga ja lõpuks selgub, et süüdlaseks on koer. Mutt kakab vastutasuks koerale pähe ja lugu ongi läbi ning rahu maa peal.

Kuidas seda raamatut siis hinnata? Ilmselgelt pole ma sihtgrupp, sest väljaheidetega seotud naljadest olen ma juba ammu välja kasvanud. Lapsed (9 ja 5) seevastu arvasid, et tegemist on väga naljaka teosega. Objektiivselt võttes võiks kõrgelt hinnata igasugu erinevate kakade kuju ja väljutamisviiside kirjeldusi.
Nii et, kui suudate kakanalju taluda ning tahate plusspunkte teenida, siis lapsed peaksid küll vaimustuses olema. Itsitamine on kindlustatud.

pealkiri: "Vom kleinen Maulwurf, der wissen wollte, wer ihm auf den Kopf gemacht hat." 
autor: Holzwarth, Werner; Erlbruch, Wolf
keel: saksa
kirjastus: Peter Hammer Verlag
formaat: taskuformaadis kõvakaaneline
lehekülgede arv: 24
ilmumisaasta: 1999 (esmatrükk 1989)
ISBN-10: 3872947796
ISBN-13: 9783872947796

inglise keeles: "The Story of the Little Mole Who Went in Search of Whodunit"
eesti keeles: "Lugu väikesest mutist, kes tahtis teada, kes talle pähe lasi"

Goodreadsi hinnang: 4/5

Elin Toona Gottschalk "Pagulusse: lugu elust, sõjast ja rahust"

1944. aastal põgenesid Liki ja Elin Toona ning Ella Enno paadiga Eestist. Elin oli tollal seitsmeaastane ning oma mälestusteraamatus meenutab ta lapsepõlve Haapsalus, hoolitsevat vanaema ning võõrana tunduvaid vanemaid, kel näitlejatöö kõrvalt lapse jaoks aega polnud, kirjutab sõjast ning paadisõidust üle mere, viimasest sõja-aastast Saksamaal ning edasisest pagulaselust Inglismaal, mida iseloomustas vaesus ja ränk töö.  Liki oli tugev inimene, kes oma lapse ja ema sõjaohust välja tiris, isa jäi Eestisse, kustutas osa oma elust maha ning alustas uuesti.

Raamat on kirjutatud lapse seisukohast, nii nagu ta sündmusi tookord koges ja tajus, kuid mõnes kohas on lisatud juhtunu kohta käivad täiendavad/objektiivsed faktid. Niisugune kombinatsioon andis terviklikuma pildi.

Terve raamat on emotsionaalne ja aus, kuid usun, et pole ainuke, kellele jäi eredalt meelde just üks vahejuhtum, millele Elini ema reageeris nii (valesti), et mul tõusid ihukarvad püsti (kes on raamatut lugenud, see teab täpselt, millest ma räägin). Hiljem selgus, et nad suutsid tookord juhtunu omavahel ära klaarida, kuid see oli täpselt see koht, mil ma mõtlesin kahte asja. Esiteks, elu on mõnikord isegi hullem kui kirjandus ja teiseks, väljamõeldud loo puhul kritiseerinuksin kindlasti, kuidas autor ema kirjeldas ja käituma pani, kuid mälestuste puhul ei saa seda öelda - nii juhtus ja nii oli. Aus ja valus.

"Ema "anna andeks" tähendas mulle palju, kuigi mu haavade arme see ei tasandanud - igal juhul mitte ühe pika öö vältel, kuid vähemalt oli see algus. Kaua aega tagasi oli vanaema mulle kord rääkinud, et valu ei saa kunagi millegagi võrrelda. See on nii isiklik, et keegi ei suudaks isikliku kannatuse skaalal kindlaks teha, kes on rohkem haiget saanud, kes vähem. (Toona Gottschalk, Elin, 2017 (2013), "Pagulusse: lugu elust, sõjast ja rahust", lk. 396)

Mulle meeldis vanaema poolt väljaöeldud mõte, et ega me tegelikult ei tea, mis teiste inimeste eludes toimub. Täpselt samuti polnud minul aimugi kui raske sõjapagulastel uues riigis, kus neid keegi ei tahtnud ja oodanud, tegelikult oli.

"Mis sa arvad, kas, me kunagi hakkame elama nagu Elmerid?" küsisin vanaemalt, silmitsedes teineteises käevangus mööda jalutavat paari.

"Miks mitte." Ent vanaema hääletoon oli kahtlev.

"Leenal on nii vedanud," porisesin.

Vanaema ei noominud mind, kuid saatis mööduvat paarikest pilguga. "Õnn on pettekujutlus," ohkas ta. "Ega sa ju tegelikult ei tea, mismoodi inimeste elud on."

"Aga mõnel inimesel on seda pettekujutlust rohkem kui teistel," porisesin mornilt edasi.

"Mäletad, kui sa mõtlesid, et too naine seal haigla eratiivas on nii õnnelik? Aga siis said teada, et ta on suremas."

"Ega ma ei tea ka seda, mis tulevik toob." Mu alumine huul hakkas värisema ja ma surusin näo vastu vanaema õlga.

"Seda ei tea keegi, aga meil oleme meie." Vanaema pigistas mu käsivart. (Toona Gottschalk, Elin, 2017 (2013), "Pagulusse: lugu elust, sõjast ja rahust", lk. 293-294) 

Kui antud temaatika huvitab, siis soovitan kindlasti lugeda, väga huvitav ja hästi kirjutatud.

pealkiri: "Pagulusse: lugu elust, sõjast ja rahust"
autor: Gottschalk, Toona Elin
keel: eesti
tõlkija: Kersti Unt
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 454
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2013)
ISBN-13: 9789985341414

inglise keeles: "Into Exile: a life story of war and peace"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Daphne du Maurier "Armastuse hingus"

Raamatu alguses tutvume väikese tüdruku Jane'ga, kelle suureks unistuseks on merd sõita. Kuid naistele pole see lubatud ja nii tulebki tal suureks kasvades traditsioonilise soorolli juurde jääda - abielluda ning lapsed saada.

Kui Jane'l sünnib poeg Joseph, siis on kohe selge, et see laps teostab ema kunagise unistuse ja läheb merele. Joseph on oma vendadest väga erinev, kirglik, julm, metsik ning taltsutamatu (meenutas "Vihurimäe" Heathcliffi) ja kuulab vaid ema sõna. Loomulikult saabki poisist laevakapten, kes täiskasvanuna on täpselt sama ebameeldiv inimene kui lapsena. Joseph Coombelt hüppab lugu üle ta pojale Christopherile ning lõppeb viimase tütre Jenniferiga. 

Lühidalt öeldes, mulle see raamat ei meeldinud. Üldjoontes oli see tavapärane ja mitte uudne, kuid kõige enam häiris mind Jane'i ja Josephi suhe. Nende kahe vastastikune armastus ja kiindumus oli nii suur, et mõjus ebaloomuliku ja perverssena.
Kuna  "Rebecca" mulle kunagi väga meeldis, siis tahtsin autori teisigi raamatuid lugeda ning seepärast alustasin käesolevaga, mis juba peaaegu 20 aastat riiulil oma järge ootas, kuid pettusin. Loodetavasti on järgmised paremad.

pealkiri: "Armastuse hingus"
autor: Du Maurier, Daphne
keel: inglise
tõlkija: Mare Tonts
kirjastus: Perioodika
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 336
ilmumisaasta: 1998 (esmatrükk 1931)
ISBN-13: 5797906570

inglise keeles: "The Loving Spirit"

saksa keeles: "Die Frauen von Plyn"

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 

Sebastian Faulks "Charlotte Gray" (Prantsuse triloogia III)

"Charlotte Gray" viib lugeja 1942. aasta Inglismaale ja Prantsusmaale. Nimitegelane on noor neiu, kes tahab sõjas oma panuse anda ning liitub vastupanuliikumisega.

Kuna lugesin seda kohe "Linnulaulu" järel, siis tekkis juba algusest peale tunne, et käesolev on nõrgem ning kinnitus ka arvamus, et autor ei oska armastusest kirjutada. Faulks võib küll püüda, kuid tulemus on ebaloomulik.
Samuti ei muutunud Charlotte mulle terve raamatu jooksul sümpaatseks, ei oskagi öelda, mis mind häiris, kuid see fakt ei teinud raamatut meeldivamaks.
Lõppkokkuvõttes jättis raamat mu pigem külmaks, kuid mõnele teisele ajaloolise kirjandusžanri austajale võib väga meeldida, seega, kui antud temaatika huvitab, siis proovige järele. Olen täiesti nõus tunnistama, et tegelikult on tegemist hea raamatuga.

pealkiri: "Charlotte Gray"

autor: Faulks, Sebastian

keel: eesti

tõlkija:

kirjastus: Varrak

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 488
ilmumisaasta: 2001 (esmatrükk 1998)

inglise keeles: "Charlotte Gray"

saksa keeles: "Die Liebe der Charlotte Gray"

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 

Sebastian Faulks "Birdsong" (Prantsuse triloogia II)

Romaan katab kolme põlvkonda, kuid keskendub Esimese maailmasõjaeelsele ning -aegsele perioodile. Inglane Stephen Wraysford läheb töö asjus Prantsusmaale ning armub oma majaperemehe naisesse Isabelle´i. Olude sunnil on nende suhe juba algusest peale hukule määratud.

Aastaid hiljem algab Esimene maailmasõda, Stephen teenib Prantsusmaal nn. eikellegimaal (No man´s land) ning meenutab oma kadunud armastust.

"Linnulaulu" kirjeldatakse kui raamatut armastusest ja sõjast. Sõja osaga olen ma nõus ning see oli ülihästi kirjutatud, kuid armastust ma Isabelle'i ja Stephen'i vahel ei näinud. Kirge ning iha küll, aga armastust mitte. Nende suhe oleks pidanud jäämagi lihtsalt lühiafääriks. Kolmanda põlvkonna oleksin ma raamatust üldse välja jätnud. Minu silmis kandis see vaid üht funktsiooni - anda lugejale teada, kuidas peategelaste elu pärast sõda edasi läks, kuid seda oleks saanud teha ka mõnes teises vormis. Kui ühes raamatus on koos sõjaaja kannatused ning tänapäeva mured, siis viimane mõjub tahestahtmata virisemisena.
Etteheidetele vaatamata on tegemist hea ja mõjuva raamatuga, mis meenutab Remarque´i "Läänerindel muutuseta". Nii, et kui teile meeldis üks, siis peaks sobima ka teine.

pealkiri: "Birdsong"
autor: Faulks 
keel: inglise  
kirjastus: Vintage International
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 483
ilmumisaasta: 1997 (esmatrükk 1993)
ISBN-10: 0679776818
ISBN-13: 9780679776819

eesti keeles: "Linnulaul"

saksa keeles: "Gesang vom großen Feuer"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5  

Jacqueline Winspear "Birds of a Feather" (Maisie Dobbs II)

1930. aasta kevad Londonis.  Maisie jätkab tööd eradetektiivina ning seekord tuleb tal lahendada kodust põgenenud rikka pärijanna juhtum. Järkjärgult tuleb välja, et naise kolm sõbrannat on hiljuti surnud ning tema võib olla järgmine. Uurimise käigus selgub, et sündmuste tagamaad peituvad jällegi sõjaajas.

Hea raamat, kuid võrreldes esimese osaga arenesid sündmused veelgi aeglasemalt. Tegelikult hakkab Winspear mulle üha enam meeldima, sest ta raamatud on head ja leebed kriminullid, milles pole detailseid ja veriseid kirjeldusi, st kuritöö on küll toimunud, kuid põhiline pole mitte mis, vaid miks. Ma tunnen, et praegu vajan just sedasorti kirjandust.

pealkiri: "Birds of a Feather"
autor: Winspear, Jacqueline
keel: inglise
kirjastus: Penguin

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 320
ilmumisaasta: 2005 (esmatrükk 2004)
ISBN-10: 0143035304
ISBN-13: 9780143035305

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5