Christoper Milne "Võlutud paigad"

Puhh on lahe raamat ja kui tahate selle taustaloost rohkem teada, siis on see raamat just teile.

Kas teadsite, et Christoper Robini tegelaskuju aluseks oli autori oma poeg? Nii isa kui ka poeg said aastakümnete jooksul tohutul hulgal kirju, milles raamatu ja selle tegelaste kohta küsiti. Vastuseks kõigile vastamata jäänud arupärimistele kirjutaski Christopher Milne raamatu "Võlutud paigad".

Christoper sündis 1920. aastal, Inglismaal, keskklassi perekonda. Ajastule omaselt olid kodus kokk, teenijad ja hoidja. Ta oli väiksest peale hoidja hoole all ja kohtus oma vanematega kolm korda päevas.

Oma ema kirjeldab ta eluvõõra inimesena, kellel oma seisusele kohaselt polnud õrna aimugi, kuidas teha kodutöid või hoolitseda imiku/lapse eest, kuid kulutas meelsasti iga päev pool tundi pojaga mängimiseks. Isa oli endassetõmbunud kirjanik, kes pojaga eriti palju aega ei veetnud, kuid seevastu pani lapse tegevused raamatusse kirja. Pojaga said nad lähedasemaks alles pärast hoidja lahkumist, kui Christopher oli 9. aastane. 

Raamatu teistest tegelastest kirjutas ta nii:

Puhh oli neist kõige vanem, ainult aasta minust noorem. Ta oli mu lahutamatu seltsiline. Nii nagu meid on kirjeldatud luuletuses "Meie kaks", nii see tegelikult ka oli. Igal lapsel on mõni lemmikmänguasi, igal ainsal lapsel seda enam. Minul oli Puhh. Vaevalt erines ta kuigivõrd lugematutest teistest kaisukarudest lugematute teiste laste süles. Aeg-ajalt tuli teda viia puhastaja kätte, aeg-ajalt tal kõrva kinni õmmelda, silma kinnitada või käppa parndada. 

Iiah oli samuti üks esimestest. Küllap hoidis ta nooruses pead uhkemalt püsti, kuid nendeks aegadeks, mil jutud sündisid, oli ta kael juba asendis, mida tunneme ning mis andis talle süngevõitu väljanägemise. Notsu oli kingitus üle tee naabriemandalt, kes nii tihti nägi meid hoidjaga mööda jalutamas. Need kolm olidki käepärast, kui lugudega algust tehti. Kui tekkis vajadus rohkemate tegelaste järele, mõeldi välja Öökull ja Jänes. Öökull oli alguses peale tõsine kuju ja selliseks ta jäigi. Jänes aga... Ma arvan, et alguses oli ta lihtsalt selle uru peremees, kuhu Puhh kinni jäi, kuid muutus lugude edenedes lihtsast uruelanikust ikka enam Jäneseks. Nii Kängi kui Tiiger tulid meile hiljem. Vanemad olid neid hoolega valinud, osalt muidugi selleks, et mulle rõõmu valmistada, kuid suuresti ka seda silmas pidades, missugust kirjanduslikku rolli tuleb neil mängida (Milne, Christoper "Võlutud paigad", lk. 81).

Mäletan, et kui lugesin seda raamatut aastaid tagasi esimest korda, siis tundus see kuidagi parem. Nüüd ütleksin, et ajastu kirjeldusena on see hea, kuid sündmustikus puudub järjepidevus, autor hüppab ajas ja sündmustes edasi ja tagasi ning kohati jääb asi natuke segaseks. Siiski oli väga huvitav lugeda autori meenutusi sellest, kuidas oli olla Puhhi raamatu Christopher, kuidas talle mõjus see, et isa kirjutatud raamatud ja seeläbi ka tema ülipopulaarseks sai. Ta kirjutab ausalt sellest, kui pettunud inimesed on, kui kuulevad, et ta isa moodi raamatuid ei kirjuta või oma mängukarust puudust ei tunne. Ta ei ütle seda kunagi otse, kuid ridade vahelt lugedes jääb mulje, et ta oleks eelistanud tavalise lapse/täiskasvanue elu.
Kuigi raamat on vana (originaal ilmus 1974. aastal), on see teema ju ka praegu päevakorral. Kas vanemad ikka teavad, millega nad riskivad kui oma lapsed nii "avalikuks" teevad?  

inglise keeles: "The Enchanted Places"
saksa keeles: pole ilmunud