Chil Rajchman oli poola juut, kes koos õega 1942. aastal Treblinkasse, natside surmalaagrisse saadeti. Mõrvamise protsess laagris oli lihtne ja kiire: vangid toodi rongiga
jaama, mehed ja naised eraldati, neil lasti lahti riietuda ja siis
saadeti otse gaasigambrisse. Ühtekokku tapeti selles laagris üle 750 000 süütu inimese. Kõike seda "aitasid" läbi viia
vangidest abilised, kes tegid oma tööd peksu ja laulu saatel.
Chil valiti
üheks abiliseks ja ta töötas järgneva aasta jooksul juuksurina, riiete sorteerijana,
laipade kandja ja hammaste väljatõmbajana. 1943. aastal oli Treblinkas vastuhakk ja Rajchmanil õnnestus põgeneda.
See raamat on ellujääja mälestus õudustest, mida tema ja teised kogesid. Ta
märgib, et on tihti mõelnud, miks temal õnnestus pääseda kui nii paljud
surid, aga arvab, et just selle pärast, et keegi juhtunust kirjutaks,
jäi ta elama.
Kõik, millest ta kirjutab on valus. Me loeme sellest, kuidas ta riideid sorteerides oma õe kleidi leidis, kuidas naised juuste lõikusel palusid või milline oli parim tehnika laipade põletamiseks. Muuhulgas kirjeldab ta ka stseeni,
mis heidab pilgu vangivalvurite mõttemaailma. Laagris tekkis olukord,
kus mehed keeldusid gaasikambrisse minemast ja võitlesid sõduritega.
Tulemuseks oli, et kõik vangid hukati, kuid kohalik ülemus oli
sellisest asjade käigust ülimalt üllatunud:
See on õhuke, aga väga mõjuv raamat, sest ta kirjutab väga lihtsalt ja selgelt ja just see lihtsus teeb kirjeldatud jubedused raamatu nii mõjuvaks. Ma ei saa öelda, et lugege, sest tean, et soovitan valusat lugemiselamust. Ütlen siis nii, et kui otsustate lugeda, siis teadke, milleks valmis olla.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Ich bin der letzte Jude: Treblinka 1942/43 Aufzeichnungen für die Nachwelt"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar