Garth Stein "A Sudden Light"

14 aastase Trevori vanemate abielu on kriisis, pere pankrotis ja nende maja ning muu vara võlgade katteks ära võetud. Ema läheb pere juurde Inglismaale, isa koos Trevoriga Seattleisse oma isa ja õe juurde.
Vanaisa ja tädi elavad 100 aastat vanas majas, milles on elanud juba mitu põlvkonda Ridelle. Esiisa testamendis oli tingimus, et tema järeltulijad on vaid maja kasutajad, niipea kui selles enam pereliikmeid ei ela, tuleb hoone lammutada ja nö. metsale tagasi anda. Maja ja seda ümbritseva maa väärtus on ajaga tõusnud ja nii tahavad Trevori isa ja tädi maja hoopis maha müüa (sest, mis kasu on surnule antud lubadusest). Müügitehingu läbiviimiseks pevad nad oma demnetse isa nõusse saama. Isa keeldub lahkumast, sest kuuleb oma surnud naist majas tantsimas.
Kõlab väga põnevalt, eks ju, aga mul on mitu etteheidet. Esimene neist tuleb arvatavasti minu vanusest, sest raamatu algus on kui muinasjuttudest laenatud: "Elas kord, oli kord..."

"Twenty-some years ago, before technology changed the world and terrorism sruck fear into the hearts of all citizens. Before boys in trench coats stalked and murdered classrooms full of innocent children in schools across this fair land. Before the oceans where thick with oil slicks and the goverment ceased to governand Bill Gates set out to love the world to death and hurricanes became powerful enough to stagger entire cities and toxic children where drugged into oblivation to rive up the profits of Big Pharma, and genetically modified foodstuffs were force upon us without us knowing we needed to care. Before smoking marjuana at gay marriages became passe - before gay people became, eh just like anyone else, and weed became, eh just another source of tax revenue. This was even before another famous Bill, the one surnamed Clinton, became famous for his choice of cigars. It seems like ages ago, looking back on it. No smartphones. No On Demand. Nary an IPad in sight. So long ago. Yes. This story begins in 1990."
(Stein, Garth 2014, "A Sudden Light", lk. 2-3), bold on minu lisatud.

Mida? Kuidas me oleme jõudnud aega, mil  1990 on kaua aega tagasi? Läbi raamatu jookseva viited, et tol ajal olid asjad nii või teisiti, aga kindlasti paremad/halvemad kui praegu. Võibolla see tundub tänapäeva teismelistele nii, aga 1990 ei ole kiviaeg, et sellest peab nii kirjutama, ma keelun olemast dinosaurus!

Raamatu algus on tegelikult päris loogiline ja põnev... ja siis tuleb pööre, tundub nagu oleks seni päris asjaliku ja mõistliku poisina tundunud Trevor midagi sisse võtnud. Ta teatab, et temagi näeb vanaema vaimu ja lisaks sellele hulgub majas ringi ka ammusurnud homoseksuaalist vanaonu Ben. Viimane saadab Trevorile kummalisi unenägusid ja juhatab teda vanade päevikute ja kirjade juurde, millest selgub, et see vaim Ben oli päris hõivatud tegelane, sest käis ka juba oma kadunud isaga juttu vestmas. No tule taevas appi, kuidas saab olla, et inimesel on vana maja krigisemas kuuldes esimene mõte "vaimud" ja nendega lõpuks kohtudes pole üldse hirmutunnet, nagu oleks vana tuttavat näinud.
Kolmas etteheide on see, et lõpp tuli väga kiirustades. Kui autor on juba võtnud aega ja ülidetailselt ka igasuguseid ebaolulisi asju kirjeldanud, siis võinuks ka lõpule rohkem aega pühendada. Minu jaoks jäi asi õhku rippuma ja selgituseta.
Mõtlesin pikalt, et kuidas täpselt väljendada, mis mind häiris, sest idee on tegelikult hea ja potensiaali täis ning Garth Stein on hea kirjanik ja välja mõtlesin - nad on hea loo vaimudega ära rikkunud. Kogu ebaloogilisus tulebki vaimu(de)ga seoses. Võibolla oli see teadlik valik, et lükkame kummitused sisse, paiskame enne Halloweeni müüki ja läheb nagu soe sai, aga antud juhul tuleb see raamatu puhul kahjuks, sest tulemus on mingi segane "ei liha, ega kala" kirjutis, mida ei oskagi kuhugi paigutada, õudukas pole, kriminull ka mitte, kohati lihtsalt ebaloogiline.

Kurb. Alustad raamatu lugemist nii suurte ootustega ja siis läheb kõik allamäge. Olles sama autori eelmist raamatut lugenud, siis tahtsin sedagi kindlasti lugeda, mõtlesin isegi omale osta, sest raamatukogust kättesaamine tundus liiga kaugel. Nüüd olen nii õnnelik, et seda raha ei raisanud. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud