Vana võlg ehk lubatud arvustus Maiale.
Robert Langdon ärkab Fireze haiglas ning on täiesti segaduses, sest tal on peas kuulihaav ning viimane teadlik mälestus paari päeva tagusest ajast, mil ta ülikoolis loengut andma kõndis. Üsna varsti peale seda, kui ta silmad lahti on teinud, ilmub kohale palgamõrvar, kes teda tappa üritab. Langdon ja nooruke doktor Sienna Brooks põgenevad ning kui olete enne Browni Langdoni sarja raamatuid lugenud, siis edasi toimub kõik juba tuttava skeemi kohaselt. Professor ja kaaslanna üritavad ellu jääda, tormavad ühest punktist teise, lahendavad mõistatusi ning kogu aeg on neil kannul üks või enam jälitajat.
Seekord on vastaseks Dante "Jumaliku komöödia" fännist hullumeelne geneetik, kes pidas Musta Surma jumala õnnistuseks ja vältimaks inimkonna väljasuremist (rahvaarv kasvab sellise kiirusega, et maailmast saavad ressursid umbes 100 aasta pärast otsa ning inimesed surevad välja), arendab välja uue katkuversiooni, mille vastu tänapäeva meditsiin võimetu on.
Olen ta eelmiseid raamatuid suurema või vähema naudinguga lugenud ja ootasin sedagi põnevusega, aga pettusin. Mind häiris tohutu faktirohkus. Nimelt on kirjanik vist teadlik sellest, et inimesed ta raamatute põhjal turismireise korraldavad. Näiteks "Da Vinci kood" tekitas tohutu huvi ning paljud soovisid raamatus mainitud kohti oma silmaga näha. "Infernot" loedki kohati kui reisijuhti, Brown oleks otsekui kui kuskilt copy-paste teinud. Potensiaalsetele turistidele teeb see asja kindlasti huvitavamaks, aga ma loen siiski kriminulli ja Firenzet külastades ostan vastava raamatu. Teiseks, kas mäletate, kuidas Krossi "Wikmani poistes" üks tegelane terve oma prantsuse keele eksami strateegia Eiffeli torni peale üles ehitas, st kui saab siis lükkab turismiinfo otse sisse ja kui ei saa, siis ütleb, et näe pole kuidagi torniga seotud, aga torn on vat selline jne. Selliseid kunstlikke info lisamisi on raamatus väga palju ja traageldusniidid on kergesti äratuntavad. Jah, härra Brown, te oskate internetti kasutada, raamatuid lugeda ning refereerida, aga palun püüdke järgmine kord reisijuhi asemel põnevik kirjutada. Ja kui juba virisemiseks läks, siis lõpp mulle ka ei meeldinud.
eesti keeles: "Inferno"
saksa keeles: "Inferno"
Aitäh :D Mulle ka raamat ei meeldinud, aga vist natuke teistel põhjustel. Ma vist hindasin seda Goodreadsis 3 tärniga. Alustuseks tundus ta mulle keeleliselt kahtlane. Ma küll ei viitsinud väljakirjutusi teha ega grammatikaraamatuid lapata, aga kohati tundus tema inglise keele kasutus mulle... noh, agrammatiline on vast palju öeldud, aga siiski... Ja kuidagi, mitte läbinähtav, aga liiga lihtne või liiga Hollywood tundus ta mulle. Näed, lugesin seda kuu aega tagasi, aga juba on raskusi meenutamisega, mida ma täpselt arvasin... seega oli kehvapoolne :D Aga, üks suur aga... ma lugesin, lugerist ja öösel pimedas, aga oleksin tahtnud lugeda valges ja võimsa arvuti juures või heas raamatukogus ja teda lugedes samal ajal mõnes kunstiraamatus näpuga järge ajada, neid maale-laemaale-skulptuure uurida, see kõik tundus nii põnev, ja viitas selgelt minu väga ja väga puudulikule kunstiharidusele. Nüüd loen raamatut "Finding Emma"...
VastaKustutaKeeleliselt ei oska ma seda kindlasti samamoodi hinnata kui sina, aga Hollywoodilik tundus küll.
KustutaMa vaatasin raamatus nimetatud kunstiteosed küll netist ära, aga kuna ma üldiselt eelistan ilukirjanduses esitatud fakte mitte järele kontrollida, siis mind häiriski pigem nende rohkus. Asi on nimelt selles, et kunagi sain tõestust sellest, et kirjanikud käivad infoga mõnikord väga suvaliselt ringi ja peale seda ma pigem ei kontrolli, sest ei taha pettuda, pigem naudin kui väljamõeldist.