Jennifer Clement "Prayers for the Stolen"

Raamatu peategelane Ladydi elab Mehhikos Guerreros. Päevikuvormis jutustab ta maailmast, kus tüdrukud maskeeritakse poisteks või tehakse inetuks (juuksed lühikeseks, hambad mustaks), et neid ära ei röövitaks; kool ja meditsiin toimivad vabatahtlikke toel; laiuvad moonipõllud ning valitsevad narkodiilerid. Tema külas on alles vaid naised, sest mehed on pere juurest põgenenud või Ameerikasse tööle läinud ning ainuke poiss Mike hakkab narkootikumidega äritsema.

Mike organiseerib teismelisele Ladydile töö rikka pere lapsehoidjana ning elu näib kulgevat ilusti hetkeni, mil neiu mõrva kaasosalisena vahistatakse.

Minu arvates on kirjanik valinud nende probleemide edasiandmiseks väga õige stiili. Jutustaja ei ahasta kordagi, kui hirmus ja kole kõik on, ta lihtsalt räägib oma lugu, võttes toimuvat huumori ja enesestmõistetavusega. Just see enesestmõistetavus on see, mis need koledused "elavaks" teeb, on jube mõelda, et kuskil on ühiskond, milles laiba tee pealt leidmine õudsena ei tundu. See on üks mõtlemapanevamaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen.   

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud