Donna Tartt "Goldfinch"

Tavaline hommik, mis tagasivaates muutis terve su elu.

Nimetatud raamat on Amazoni kriitikute arvates üks eelmisel aasta parimaid ja sellest kiitusest innustatuna hakkasin hoolega lugema ning Manteli raamatu järel oli see tõesti hea vaheldus, sest kirjutamissiililt on "The Goldfinch" kõike seda, mida "Wolf Hall" pole.

Kolmeteistkümne aastane Theo Decker jäi koolis suitsetamisega vahele ning peab koos emaga kooli vestlusele minema. Kuna kohtumiseni on aega, lähevad nad ajatäiteks kunstimuuseumi. Vahetult enne äraminekut minnakse lahku, sest ema tahab ühele maalile veel viimase pilgu heita. Plahvatab pomm. Theo jääb plahvatuses imekombel ellu ning kaasas sureva mehe sõrmus ning 17. sajandist pärit maal "The Goldfinch", hiilib ta majast välja ja läheb koju, sest kokkulepe on, et kui nad emaga teineteist silmist kaotavad, siis kohtutakse kodus, kuid ema ei tule. 

Kuna Theol New Yorgis ühtegi lähedast sugulast pole, läheb ta ajutiselt oma sõbra, rikkast perest Andy juurde elama. Just siis kui Theol tärkab lootus, et ehk ta saabki nende juurde jääda, ilmub isa välja ning võtab ta endaga Las Vegasesse kaasa.
Uues koolis kohtub Theo Ida-Euroopast pärit Borisiga, kellega koos mööduvad päevad alko- ja narkouimas. Kaks aastat hiljem on mängurist isa pankrotis ning sõidab end purjus peaga surnuks. Theo põgeneb New Yorki tagasi ja kolib tuttava mööblirestauraatori juurde elama. Umbes  kümme aastat hiljem on Theost saanud antiikmööbli võltsingutega äritsev narkomaan.

Raamat on väga hästi kirjutatud, detailirohke ja ladus, lugedes maalide ja mööbli restaureerimise kirjeldusi, on aru saada, et autor on korraliku eeltöö teinud. Kuid see on täis kirjandusest ja filmist tuttavaid kližeesid - orvuks jäänud poiss läheb rikka pere juurde elama; kohtub mööblirestauraatoriga ning teise plahvatuses ellujäänud tüdrukuga (kellesse ta salamisi armunud on); just siis kui kõik näib korras olevat, ilmub isa välja; isa uus sõbranna on madalamast klassist kui kadunud ema ja narkomaan; venelased joovad ja on suurema osa ajast täis kui tinaviled jne. Mitte miski v.a. alguse plahvatus ei tulnud suure üllatusena ja tunnistan ausalt, et kui ma selle ära jagasin, siis muutus raamat igavaks. Teine etteheide on raamatu maht (u. 800 lk.). Jah, autor on väga põhjalik ning kirjeldab Theo elu ning mõtteid ülima põhjalikkusega, kuid näiteks pool sellest Las Vegase aja kirjeldusest oleks minu arvates võinud täiesti olemata olla, sest ma ei viitsi lugeda, kuidas mingid teismelised end täis joovad ning oksendavad. Umbes 600ndal leheküljel sundisin end lõpuni lugema.

Olen siiski veendunud, et Donna Tartt on hea kirjanik ja kindlasti loen läbi ka tema "Salajase ajaloo" (e.k. 2007).

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Der Distelfink" (ilmub 10.03.2014)