07 märts 2014

Salman Rushdie "Joseph Anton"

Elas* kord Salman Rushdie nimeline kirjanik, kes oma 1988. aastal ilmunud teosega "Saatanlikud värsid" moslemid välja vihastas ning tagaotsitavaks muutus. 

1989. aastal andis Iraani toonane usuliider ajatolla Rūḩollāh Khomeynī välja Rushdie tapmist nõudva fatwa. Briti julgeolekuteenistus reageeris neile uudistele kiiresti, kirjanik viidi peitu ja ta sai endale saatjaks väljatreenitud ihukaitsjad.
Rushdie valis peidusoleku aja varjunimeks Joseph "Joe" Anton ning raamat ongi avameelne lugu sellest, kuidas ajatolla otsus Joe ja tema lähedaste elu mõjutas. Kohati on see isegi nii aus, et  jääb tunne nagu loeksime kellegi kõige salajasemate mõtete päevikut, saame teada intiimseid ja piinlikke detaile nii tema perekonnast, kui ka tuntud inimestest. Ma julgen arvata, et oma vaenlaste hulka ta selle teosega küll ei vähendanud.
Rushdie on üldiselt kirjanik, kellesse ma austusega suhtun, aga lugeda on teda raske. Tema "Kesköö lapsed" on väga hea raamat, aga laused on pikad ja lohisevad ja end tuleb väevõimuga esimesest 50est leheküljest läbi närida, alles siis muutub raamat huvitavaks ja köidab enda külge. "Joseph Antoniga" on natuke sarnane lugu, aga teisel põhjusel, sest see on kohati lihtsalt igav. Lapse- ja noorpõlvepõlve kirjeldused ning raamatute kujunemiste taustalood olid väga huvitavad. Näiteks selgitab ta, kust tal üldse tuli mõte see saatuslik raamat kirjutada.
Kuna raamat sisaldab nii palju isklikke arvamusi, siis mõtlesin lugedes palju sellele, kas Rushdie mulle inimesena meeldiks ja kui aus olla, siis ma ei oskagi sellele vastata ning lõppkokkuvõttes polegi see oluline.

*Härra Rushdie on elu ja tervise juures, sellesse lausesse sobis minevikuvorm lihtsalt paremini.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar