01 juuli 2014

Jonathan Littell "The Kindly Ones"

Seekordne postitus on raamatust, mida ma tegelikult läbi ei lugenud, aga need 200lk, mida lugesin, tekitasid tugevaid emotsioone ja seepärast otsustasin ka mõtted kirja panna. Harva kohtab raamatuid, mis oma olemuselt nii jälgid. 
"The Kindly Ones" minategelaseks on natsiohvitser Maximilien Aue, kes vanas eas meenutab Teise Maailmasõja aegseid sündmusi. Olles küll hariduselt jurist, töötas ta sõja ajal juutide tapakomandos.* Seega polegi vist vaja selgitada, millega ta kokku puutus. Näiteks kirjeldab ta stseeni, kuidas inimesed kraaviperel surmalasku ootavad, nende hulgas ka väike tüdruk, kelle ema on juba laibana kraavis. Nähes minategelast seal seismas, võtab tüdruk sel käest kinni, täpselt nii nagu väike laps hirmutavas olukorras teeks.  Mees on lapsega kena, ütleb veel, et ära karda ning siis annab ta tapmisi täide viivatele sõduritele üle. Keerad lehti ja loed kirjeldust, kuidas vastsündinud imik vastu seina surnuks lüüakse. Ja need on vaid kaks sündmust. Alltekstina jookseb mõneski kohas läbi, et ta tunneb end tehtava pärast halvasti, kuid lõppkokkuvõttes tõdeb, et neil polnud valikut ja iga inimene täidaks tema olukorras samamoodi käsku.
Kuigi see raamat sai peale ilmumist auhindu, tekitas see loomulikult ka elavat arutelu. Ühelt poolt on see tõesti hästi kirjutatud, teisalt aga puudutab teemat, mis tegelikult on tabu, sest holokausti võib ju kirjeldada vaid kannatajate poole pealt, nüüd aga loeme, kuidas ohvitserid pärast tapmisi nalja heidavad ja surnuid pildistavad. Me tahame endas kanda illusiooni, et tapjad ei nautinud oma tegevust, aga see raamat kummutab selle mõtte.
Ma pole kindel, et mu kirjeldus suudab edasi anda seda ebameeldivat ja rõhutut tunnet, mida loetu tekitas. Kindlasti küsite endalt, et kui see nii vastik oli, siis miks ta nii kaugele luges? Arvan, et põhjus on selles, et oleksin tahtnud väga teada, kuidas tegelane edasi areneb ja kujuneb, aga kõik need mahalaskmiste kirjeldused olid liiast. Lõpuks hakkasin mõtlema, miks ma peaksin seda raamatut lugema, mida see mulle annaks, kui end sellest läbi närin? Idee poolest peaks ju oma vabast ajast loetud raamat sulle häid emotsioone andma, aga mitte halbu unenägusid. Loen parem Wikipediast sisukokkuvõtet.

*see juhtus raamatu esimesel 200 lk, u. 800 jäi mul lugemata.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Wohlgesinnten"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar