Karin Slaughter "Faithless" (Grant County V)

Sara ja Jeffrey jalutavad metsas ja leiavad kirstu, milles on surnud tüdruk. Viimane oli elusal maasse maetud ning oletatavasti lämbus, kuid lahangul selgub, et ta hoopis mürgitati. Kahtlusaluseid otsides viivad jäljed lähikonnas elavate tõsiusklikeni, kes nö. eksinud hingedele, endistele sõltlastele ja kurjategijatele, varjupaika pakuvad. Raamatus on palju nii verbaalse kui füüsilise vägivalla kirjeldusi.
Olen neid sõnu vist juba iga Slaughteri postituse juurde kirjutanud, aga kriminulli pool, st kuritegude uurimine ja lahendamine, meeldis mulle väga, mis aga Jeffrey/Sara/Lena eraelu puudutab, siis olen sellest juba tüdinenud. Lenas on mingigi edasiminek, kui üha allapoole langemist nii nimetada saab, aga Jeffrey/Sara puhul tekib küll tunne, et no kaua võib seda kummi venitada, otsustagu kirjanik juba ära, kuhu ta välja tahab jõuda. Juba viies raamat ja ei mingit muutust, ikka see sama lugu uues versioonis.
Kuues osa on mul ka juba laenutatud, aga tunnen, et pärast tolle lugemist pean küll Slaughteriga väikse pausi pidama.


eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Gotlos"

Goodreadsi hinnang: 4/5  

Naomi Novik "Uprooted"

Agnieszka on tavaline maatüdruk, kes elab ohtliku Metsa (Wood) külje all asuvas väikeses ja vaikses külakeses. Iga kümne aasta tagant tuleb tornist välja võlur (Draakon), kes endale ühe külatüdruku teenijaks võtab. Nüüd on aeg jälle nii kaugel ja kõik külas teavad, et sel aastal valib ta endale kaasa ilusa Kasia. Kuid kõigi suureks üllatuseks otsustab ta hoopis Agnieszka kasuks ja sellest saavadki neiu seiklused alguse.

"Uprooted" on saanud palju kiitvaid hinnanguid ja üldjoontes olen ma nendega nõus, sest raamat on tõesti kaasahaarav, täis seiklusi ja põnevust, kuid sel on ka üks suur puudus. Nimelt ei tajunud ma üldse kahe peategelase vahelist keemiat. Draakon ehk Sarkan on 99% ajast väga ebameeldiv tegelane, karjuv, tige ja pahur.  Lugejana tekkis mul tunne nagu oleks kirjanik midagi ütlemata jätnud, ma ei näinud "seda" mispärast neiu temasse armus (või kas ikka armus?). See intiimstseen oli mu meelest küll pigem hädaohust kui armastusest tingitud. Teiseks on algus liiga aeglane - Draakon võtab neiu oma koju ja siis tuleb lehekülgede kaupa kirjeldust, kuidas ta pole tüdruku välimusega rahul ja teda võlusõnu kasutama sunnib. Ma ei saanud tükk aega aru, kuhu selline käitumine välja võiks jõuda. 
Kuigi midagi jäi loost puudu, soovitan lugeda küll, sest see metsa edasitungimise ja maade/inimeste vallutamise idee oli väga põnev ja uudne. Lugeja tunneb ka mõned muinasjutu elemendid loos ära. Novik kirjanikuna tekitas minus suurt huvi, pole välistatud, et ta raamatuid lähiajal veelgi loen.

eesti keeles: "Väljajuuritud" (ilmumas)
saksa keeles: "Das dunkle Herz des Waldes" (ilmub 21.11.2016)

Goodreadsi hinnang: 4/5

Rachel Hartman "Seraphina" (Seraphina I)

Raamatu sündmused leiavad aset väljamõeldud maailmas, milles elavad nii inimesed kui draakonid. Kahe kogukonna vahel on juba aastakümneid rahu valitsenud, kuid rahuleppe aastapäeva lähenedes, suurenevad ka pinged.
Seraphina Dombegh on andekas muusik, kes töötab lossis ja kui üks kuningliku perekonna liikmetest mõrvatakse ning tapmises draakoneid kahtlustatakse, siis asub neiu koos prints Lucian Kiggsiga mõrvarit otsima.

Ma kõhklesin pikalt, kas hakkan seda raamatut lugema või mitte, sest inimeste kuju võtnud draakonite idee tundus mulle liiga veider. Kuid mõtlesin proovida, sest olen ennegi eelarvamusi kõrvale heites, heade raamatute otsa juhtunud. 
Minu arvamus on, et "Seraphina" on väga kummaline raamat. Ühelt poolt mõjus see natuke segasena, mis on kindlasti ka mu oma viga, sest ma ei taibanud enne lõppu jõudmist kontrollida, aga viimastel lehekülgedel oli autori poolt väljamõeldud sõnade selgitus, mis oleks lugemise kindlasti lihtsamaks ja arusaadavamaks teinud. Ärge teie sama viga tehke. Ja kui te veel ei tea, siis  raamat sisaldab pühakutenimesid, mille puhul tahaksin ma ainuüksi seepärast, et teada saada, millega tõlkija mees- ja naissuguorganite nimetused asendab, väga eestikeelset tõlget näha. Teisalt, on see kummaliselt kütkestav raamat, mind huvitas Seraphina eneseotsimise- ja leidmise pool väga. 
Ma polnud pikalt kindel, kas ka järge lugeda tahan, kuid lõpp veenis mind, et tahan teada, kuidas lugu edasi läheb.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Serafina: Das Königreich der Drachen"

Aarne Ruben "Nõiaprotsessid Eestis"

15.–18. sajandini toimus Euroopas tuhandeid nõiaprotsesse ning selle aja jooksul kaotas hinnanguliselt sada tuhat süütut inimest ainuüksi seepärast, et keegi otsustas neid nõiduses süüdistada, oma elu. Nõiajaht leidis aset ka Eestis, teateid on 145-st juhtumist, ent teist sama palju võis ka ajalooallikatest välja jääda. Mitte kõik protsessid ei lõppenud hukkamisega, kuid jätsid oma jälje ning mälestused juhtunust kandusid põlvest põlve.

Peaaegu ükski keskajal toimuv ajalooline romaan ei saa läbi nõiaprotsessideta ning nii olin ilukirjandusliku poole peal nõiajahist palju lugenud, kuid teaduslikku analüüsi senini mitte. Seega pakkus raamat mulle suurt huvi. 
Mulle meeldis, et Ruben asetas Eesti nõiaprotsessid maailma tervikpilti. Ta järeldas, et kui mujal sai nõiajahi põhjusi otsida naistevastases vihas, siis Eestis see üldiselt nii ei olnud, sest meie rahvakultuuris on tark enamasti mees ja üksinda metsas elav nõiamoor pigem haruldus kui reegel.

"Süüdimõistetuid oli siin ju võrdselt mõlemast soost. Ehkki naistevastane tendents ilmnes siinsetegi kohtuvõimude metoodikas, ei saa Eesti nõiaprotsesse pidada "sõjaks naiste vastu". Kõik see johtus asjaolust, et eesti rahvatraditsioonis on üksinda elav külatark enamasti mees. Muinasjuttude klassikaline nõiamoor üksildases majas kesk metsa on pigem hädaolukord." (lk. 302) 

Huvitav oli ka paralleel Nõukogude Liidus toimunud stalinistlikku terrori ja nõiajahi vahel (viidates Juri Lotmanile). Ma polnud neile sündmustele kunagi nii vaadanud, kuid see selgitus ja arutelu olid väga põnevad ja loogilised.
Soovitan "Nõiaprotsesse Eestis" ajaloohuvilisele lugejale, kuid hoitan, et tegemist pole kerge raamatuga. Tihe tekst ja käsitletav temaatika, analüüsitud ajaloolised materjalid ja protsesside kirjeldused olid nii võikad, et pidin vahepeal raamatu käest panema ja midagi muud lugema. Lõppkokkuvõttes mulle meeldis.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Maggie Stiefvater "Blue Lily, Lily Blue" (Raven Cycle III)

Sarja teise osaga polnud ma väga rahul, sest see oli liiga segane ja siis nii asusingi kolmanda raamatu kallale veidi skeptiliselt. "Blue Lily, Lily Blue" oli küll arusaadavam, aga selle võrra ka igavam.  Midagi nagu otseselt ei toimunudki, kõik liikus vaid selles suunas, et loo kulminatsioon saabub järgmises ehk viimases raamatus. Adami pool meeldis mulle siiski väga.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Was die Spiegel wissen"

Goodreadsi hinnang: 3.5/5

Nancy Mitford "Armastust otsimas"

Raamatu jutustajaks on Franny, kes räägib oma perekonna, inglise maa-aadli elust ja olust kahe maailmasõja vahelistel aastatel ning Teise maailmasõja ajal. Läbi ta silmade heidame me pilgu hoopis teistsugusesse maailma, elame kaasa ta pereliikmete kurbustele, rõõmudele ning armulugudele ja imestame inimeste veidruste üle. Kuigi Franny jutustab paljude inimeste elust, on loo keskmes siiski  ta onutütre Linda saatus.

See oli ülelugemine. Esimesel korral lugesin "Armastust otsimas" aastaid tagasi, vahetult peale ilmumist 1994. aastal ja nüüd avastasin riiulilt uuesti. See pole paks raamat, vaid 175 lehekülge, kuid sellesse on mahutatud palju tihedat ja sündmusterohket teksti. Mitfordi stiil nõudis natuke harjumist, kuid lõpuks oli tore lugemiselamus. Arvan, et loen selle autori raamatuid kindlasti veel ja küllap ka sama raamatu originaalis uuesti, sest tahan lihtsalt teada, kuidas see "kõlab".

inglise keeles: "The Pursuit of Love"

saksa keeles: "Englische Liebschaften"

Goodreadsi hinnang: 4/5

Kristen Callihan "Moonglow" (Darkest London II)

Sarja teise raamatu peategelaseks on Miranda õde Daisy Ellis Craigmore, kes oli abielus tõelise tõpraga ja naudib nüüd oma lesepõlve. Kui Daisy kohtub Northrupi markiisi Ian Ranulfiga, siis lahendavad nad esmalt koos salapäraseid mõrvu ja lõpuks teineteise intiimseid probleeme, sest kui te pole veel aru saanud, siis nad on üksteise jaoks loodud. Lisame nüüd patta fakti, et Ian on libahunt ning Daisyl on samuti mingi kummaline võluvõime, siis ma olengi raamatu ülevaatlikult kokku võtnud.

Vabandan, kui eelpool olev sisukirjeldus sarkastilisena mõjub, aga täpselt sama palju kui ma olin sarja esimesest raamatust vaimustuses, olin ma teises osas pettunud. Kui "Firelight" oli uudne ja huvitav, siis "Moonglow" on puhas paranormaalne romaan, milliseid olen oma elus juba kümneid lugenud. Mitte ükski pööre või sündmus ei suutnud mind üllatada. Mina seda sarja enam edasi ei loe, ma ei usu, et raamatud uuesti paremaks minna saavad.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Im Bann des Mondes"

Goodreadsi hinnang: 2/5

Kristen Callihan "Firelight" (Darkest London I)

Lord Benjamin Archer kannab näol maski ja keegi ei tea, milliseid õudusi ta selle taga peidab. Miranda on enesekindel ja ilus naine, kel on omad saladused, mida ta kiivalt varjata püüab. Archer teeb Mirandale abieluettepaneku ning viimane on sunnitud selle vastu võtma, sest ta isa on pankrotis ning vajab raha. Ajapikku avastab Miranda, et esmapilgul ohtlikus mehes on peidus rohkem kui esialgu arvata osanuks ning sädemed hakkavadki lendama...

"Oh my".  "Firelight" on "Ooperifantoomi" ja "Kaunitari ja koletise" ristand ning tegevus toimub 19. sajandi lõpu Londonis. Alustasin lugemist ilma eriliste ootusteta, sest polnud autorist eelnevalt midagi kuulnud. Minu üllatuseks oli tegemist hea paranormaalse armastusromaaniga, mis oli kiire ja tempokas, kuid mitte üleliia lääge või porno poole kalduv. 134. leheküljel oli küll lause "You want me to punish you - ", mille peale ma silmi pööritasin, et küllap on tegemist mingi varjundite versiooniga, aga õnneks eksisin. Tõsi, mõnikord käitus Miranda liiga tänapäevaselt, aga no mis siis, see žanr pole küll koht, kus ajaloolist täpsust taga ajada. 
Minu jaoks tuli see raamat täpselt õigel ajal, sest vajasin kerget ja meelelahutuslikku lugemist. Laenutasin ka juba sama sarja teise osa ja loodan samaväärset lugemiselamust.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Kuss des Feuers"

 

Chris Priestley "Mister Creecher"

Tänavapoiss ja taskuvaras Billy kohtub koletisega, kelle ta Mr. Creecheriks ristib. Viimane on väliselt inetu, aga sisemiselt õrnahingeline, loeb vabal ajal raamatuid ning ei jõua ära oodata, mil Victor Frankenstein talle lubatud kaaslase meisterdab. Esialgselt on Creecheri ja Billy vahel nö. vastastikuse abistamise suhe - Billy hoiab Frankensteini tegemistel ja käikudel silma peal ning Creecher hoolitseb toidu ja raha hankimise eest. Ajapikku kujuneb nende vahel ka midagi sõpruselaadset, kuid päris kindel ma selles pole.

Autor on koondanud "Mister Creecerisse" kaks kirjandusklassikast tuntud tegelast - Mary Shelly "Frankensteini" ja Charles Dickensi "Oliver Twisti". Sisukirjeldust lugedes arvasin, et selles raamatus on nii palju potensiaali, kuid mitte miski sellest ei realiseerunud.  Lugu oli sündmustevaene, aeglane ja veniv. Kui sama oleks pandud kokku poole vähematele lehekülgedele, oleks raamat palju võitnud. Jah, küllap üritas autor selgitada, et tuleb välisest kaugemale vaadata ja sisemist ilu otsida, kuid välja ei lugenud ma seda küll kuskilt, see on vaid minu kui täiskasvanu oletus sellise loo suunitluse kohta. Goodreadsis olid raamatul madalad hinded, kuid miskipärast ei tahtnud ma neid uskuda, sest sama autori "Uncle Montague's Tales of Terror" meeldis mulle väga. Kahjuks oli arvustajatel õigus. Ei soovita, no või kui teil tõesti enam ühtegi muud raamatut lugeda pole.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 1.5/5

Julian Fellowes "Belgravia"

15. juunil, 1815. aastal toimus Brüsselis Richmondi hertsoginna korraldatud uhke ball. Peo ajal tuli teade, et Napoleon on alustanud rünnakut Waterloole ning kõik ballil olevad sõjamehed läksid lahinguväljale. Mõned ei jõudnud isegi riideid vahetada ja surid samas rõivais, milles nad natuke aega tagasi pidutsesid.

Teiste hulgas osalesid ballil ka madalamast soost Sophia Trenchard, kelle isa oli põhimõtteliselt vaid kaupmees ning kõrgest soost Edmund Bellasis, kes näisid  omavahel väga hästi läbi saavat. Siis hüppab tegevus ajas 25 aastat edasi ning kumbagi pole enam elavate kirjas. Tuleb välja, et tookord juhtus Sophia ja Edmundi vahel midagi, mille tagajärjed ulatuvad aastate taha ja sellest saavadki kõik järgnevad sündmused alguse.

Usun, et raamat imponeerib väga "Downton Abbey" fännidele, sest autor on ju sama, kuid mina pole kahjuks või õnneks nimetatud sarjaga tuttav, seega ei oska ma selle pilguga vaadata.  Minu jaoks oli "Belgravia" meelelahutuslik lugemine, kuid keskpärane ja stereotüüpsete tegelaste ning süžeeliinidega. See on kirjutatud stiilis, mida oleks teleekraanil põnev jälgida, kuid kirjutatuna venib liiga pikaks. Küll meeldis mulle, et tegelaste hulgas olid ka teenijad ning keegi polnud sajaprotsendiliselt hea või halb, igaühel neist oli tegutsemiseks oma motiiv ning põhjendus. Lõpp oli siiski liiga lääge ja muinasjutuline.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5