17 detsember 2014

Anne Gesthuysen "Wir sind doch Schwestern"

Frankenite pere kolm tütart kogunevad neist vanima Gertrudi 100. sünnipäeva tähistama. Peaaegu sajandi jooksul on palju juhtunud ja üle elatud ning õed  pole omavahel alati ideaalselt läbi saanud, kuid nüüd on käes aeg vanad tülid ja arusaamatused ära klaarida. Raamatus jooksevadki paralleelselt kaks ajaliini, üks esimese maailmasõja ajast edasi tänapäeva poole ja teine kirjeldab sünnipäeva tähistamist.  
Õed Gertrud, Katty ja Paula olid pärit vaesest ja paljulapselisest katoliiklikust perest. Kui Gertrud kohtub seisusest kõrgemal oleva ja rikkast perest Franz Hegmanniga, siis pole üllatav, et Franzi vanem vend Heinrich on abielu vastu. Noored siiski kihluvad, Franz läheb sõtta (I MM) ning saab surma. Gertrud ei andesta Heinrichile, sest usub, et viimane oleks saanud Franzi sõttaminekut takistada, kui oleks ametlikult väitnud, et teda on talus tööjõuna vaja. Pärast kihlust oli Heinrich huvitatud Franzi ja Gertrudi lahushoidmisest ning lasi vennal minna. Aastaid hiljem, enne Teist Maailmasõda, leiab Gertrud endale uue austaja, kuid sellest suhtest ei saa asja, sest mees on juut ja kohalikud katoliiklased ja juudid ei saa ajaloolistel põhjustel omavahel läbi. Hiljem tagasi vaadates on Gertrud isegi õnnelik, sest pole kindel, mis oleks temast juudiga abielludes saanud.
Noorem õde Katty oli Gertrudi ja Franzi kihluse ajal 5 aastane ja ei saa toimunust päris täpselt aru. Hiljem läheb ta lesestunud Heinrichi juurde majapidajannaks ning aitab ka poja Theodori eest hoolitseda. 1945. aastal, pärast Theodori surma annab Heinrich Kattyle lubaduse, et hoolitseb ta eest elu lõpuni. Viimane hindab Heinrichit mehe ja poliitikuna väga ja on ilmselgelt temasse armunud. Lühikese aja jooksul arvab ta, et nad on isegi kihlatud, kuid siis palub Heinrich Kattyl endale seisusekohane naine otsida. Katty neelab mõru pilli alla ja täidab oma kohust. Ridade vahelt tuleb välja, et tegelikult armastas ka Heinrich Kattyt, kuid ei saanud temaga abielluda, sest isegi kui ta klassivahest mööda vaadanuks, siis oli ta ju oma vennale abielu Gertrudiga keelanud ja see oleks kui venna hauale sülitamine.
Keskmine õde Paula on ainuke, kes abiellus ja lapsed sai. Tema mees Alfred oli homoseksuaal, mis 50ndatel oli vanglas istumisega karistatav. Alfred jääb politseile vahele, läheb vangi ja abielu lahutatakse, kuid pärast mehe vangist välja saamist võtab Paula temaga ühendust ning nad lepivad kirjade teel ära.
Lugedes mõtlesin palju oma vanavanemate põlvkonnale. Need inimesed elasid paljud raskused üle, ellusuhtumine oli palju realistlikum ja ma ei usu, et keegi neist oleks vaevanud oma pead mõttega, kas nad on õnnelikud või mitte. Ma ei mäleta, et mu vanaema oleks rääkinud, mis minevikus juhtus, see tuli pigem muu juttu sees välja ja raamatus kirjeldatud õed on samasugused. Paljud traagilised sündmused lihtsalt vaikiti maha, kui juhtus, siis juhtus ja siis sellest enam ei räägitud.
Kuigi raamat hakkas lõpupoole natuke venima, mulle meeldis. See oli natuke teistmoodi ja hea lugemine. Mõne koha peal tahtnuks autorile ette heita, et ta lasi tegelastel just selliseid valikud teha, aga kuna kirjanik väidab, et see raamat põhineb ta oma tädide elul, siis see tundub kuidagi kohatu.

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar