Kathy Reichs "Tote lügen nicht" (Temperance Brennan I)

Temperance (Tempe) Breannan on Montrealis töötav (kohtumeditsiini) antropoloog, kelle rahuliku nädalavahetuse plaanid lähevad vett vedama, kui ta tükeldatud kehaosi uurima kutsutakse. Tempe eraelu kohta saame teada, et ta on endine alkohoolik, teismelise tütre ema, lahutatud ja elab koos kassiga.
Raamat on täis detailseid ja võikaid kirjeldusi ja lugu oli iseenesest põnev, sest mõrvari isikut ei tulnud kuskilt enne lõppu välja, kuid mida kauem ma lugesin, seda härivamaks Brennan muutus. 

Alguses oli asi selge - Tempe vaatab luud üle ja edaspidi uurib neid materjale, mida talle tuuakse. Tema aga ei suuda end uurimisest eemale hoida ja hakkab oma käe peal mõrvaohvrite vahelisi seoseid otsima. Süžee poolest, st. tuleb ju veel terve seeria raamatuid, kus peategelaseks on Temperance Brennan, on ta selline käitumine mõistetav, kuid lugejale ei esitata ühtegi loogilist selgitust, miks ta pidanuks politseiga koos korteri läbiotsimise või kurjategija vahistamise juures olema? Kas tal oli selleks erialane ettevalmistus?
Igal juhul oli Temperance mu silmis pigem nuhtlus, kes lolli järjekindlusega topib oma nina igale poole, kuhu vaja pole ja siis solvub ka veel, kui teatud politseinik temasse viisakalt ei suhtu. Lõpuks öeldakse talle, et istu kodus, kurjategija ajab sind taga, aga ei, tema tormab välja, sest vaid tema suudab sellele mõrvaseeriale lahenduse leida. Aruka naise muljet ta mulle nüüd küll ei jätnud.
Temperance Brennani sari oli aluseks telesarjale "Bones" ("Kondid") ning tollest suutsin ma vaadata vaid poole esimesest osast, sest tegelased käisid närvidele ja süžee tundus jabur. Vähemalt selles osas on raamat ja sari teataval määral kattuvad, muidu vist eriti mitte.
Mul on selle sarja raamatuid terve hunnik kodus, kasutatud raamatute müügilt ostsin, nii et vähemalt teise osa proovin veel lugeda, siis vaatab edasi.

pealkiri: "Tote lügen nicht"
autor: Reichs, Kathy

keel: saksa

kirjastus: Blanvalet

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 537
ilmumisaasta: 2000

ISBN-10: 3442352266
ISBN-13: 9783442352265
  

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: Deja Dead

Goodreadsi hinnag: 3/5 

Simon Beckett "Totenfang" (David Hunter V)

Tegemist on sarja viienda raamatuga ning peategelaseks on David Hunter kohtuekspertiisi antropoloog (forensic antropologist), kes käesolevas osas uurib Essexi piirkonnas leitud laipa.
Ma pole sarja eelmisi osasid lugenud ning otseselt see mind ka ei seganud, kuid kui oleksin alustanud esimesest, siis oleksin kindlasti rohkem rõõmustanud, et David on ikka veel elus ning teadnud, miks ta nüüd ebasoosingus on.
Täiesti keskpärane raamat, ainult natuke naljakas tundus, et iga kord kui David end lahkuma asutas, juhtus midagi, mis ta ärasõitu takistas. Lõpp jäi lahtiseks, nii et tekitas huvi kuskilt ka kuues osa hankida ja läbi lugeda.

pealkiri: "Totenfang"

autor: Beckett, Simon

keel: saksa

kirjastus: Rowohlt

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 560
ilmumisaasta: 2017

ISBN-10: 3499255057
ISBN-13: 9783499255052
  

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: "The Restless Dead" 

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 

John Grisham "Der Richter"

Lugu saab alguse sellest, et vana lõunaosariikide kohtunik D. Reuben V. Atlee on suremas ning kutsub oma kaks poega enda juurde viimasele kokkusaamisele. Esimesena saabub kohale Ray (lahutatud, lennundushuviline juuraprofessor). Ta leiab isa surnuna ning kapist mitme miljoni väärtuses sularaha. Raha olemasolek tekitab Rays küsimusi, sest lihtne matemaatika tõestab, et kohtuniku palgast isa nii palju säästa poleks saanud. Isa altkäe maksude võtmisest või kasiinosõltuvusest pole aga midagi kuulda olnud. Igal juhul otsustab Ray raha olemasolu venna eest varjata, sest Forrest on vastutustundetu narkomaan ja alkohoolik.
Kohtunik maetakse maha ja nüüd peab Ray välja mõtlema, mida selle rahaga peale hakata. Ega ta muud esialgu teha oskagi kui pakib kotti ja tassib kaasas. Loomulikult selgub, et keegi ikka teadis raha olemasolust, sest mingisugused pahad tegelased hakkavad Rayd ähvardama ja taga ajama.
Ma pole küll juba aastaid Grishamit lugenud ja ei usu, et see ta parim on, sest raamatu lõpuks ollakse põhimõtteliselt alguspunktis tagasi nagu poleks vahepealseid sündmusi üldse juhtunudki. Positiivne külg on, et selle raamatu lugemine tekitas isu ta vanemad ja paremad teosed uuesti üle lugeda. Asi seegi.

pealkiri: "Der Richter"

autor: Grisham, John

keel: saksa

kirjastus: Heyne

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 413 
ilmumisaasta: 2003
ISBN-10: 345386980X

ISBN-13: 9783453869806
  

eesti keeles: "Kohtukutse"

inglise keeles: "The Summons"

Goodreadsi hinnag: 2/5 

Åsa Larsson, Ingela Korsell "Kodukäija" (PAX X)

Ootasin Paxi sarja lõpuraamatut väga ja kui see lõpuks minuni jõudis, siis natuke isegi kartsin lugema hakata. On ju sarjade viimase osade puhul alati hirm, et autor(id) ei anna oma tegelastele selliseid tulevikke nagu mina lugejana ootaksin. Detailidesse laskumata ütlen, et seesugust lahendust ma Paxi puhul ette ei näinud ja "Kodukäija" viimaste lehekülgede järel olin väga kurb.

Nüüd, tervele sarjale tagasi vaadates, pole ma enam nii üllatunud. Tegelikult on need ju nii väljamõeldud kui reaalse maailma poolest sünged raamatud. Ühelt poolt on ohtlikud ebaloomulikud olendid, teiselt poolt alkohoolikust ema ja koolikiusamine. Ainsateks helgemateks päikeskiirteks on kasupere ning raamatukogu rahvas.
Kuigi lõpp mind kurvaks tegi, soovitan Paxi lugeda ja kõik kümme raamatut järjekorras on:
1. "Loitsusau"
2. "Sünk"
3. "Kummituslaps"
4. "Kratt"
5. "Lummutis"
6. "Näkk"
7. "Katkuhaldjas"
8. "Hõbemadu"
9. "Luupainaja"
10. "Kodukäija"
Neis raamatuis on nii põnevust, seiklust, kurbust kui rõõmu. Alriku ja Viggo sarnaseid lapsi on maailmas palju ning ma loodan, et nende eludest lugemine paneb nii lapsi kui täiskasvanuid järele mõtlema, mõistma ja tähelepanu pöörama.

pealkiri: "Kodukäija"
autorid: Larsson, Åsa; Korsell Ingela
keel: eesti
tõlkija: Kadri Papp
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 256
ilmumisaasta: 2019
ISBN-13: 9789985345917

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Helen Rappaport "The Romanov Sisters: The Lost Lives of Nicholas and Alexandra"

Viimasel Vene keisril Nikolai II-l ja tema naisel Aleksandral oli viis last, neli tütart ja poeg. Ajaloohuvilised on keisriga seoses kindlasti kuulnud poeg Aleksei hemofiiliast (ning munk Rasputinist), ta tütardest Olgast, Tatjanast, Maria ja Anastassijast räägitakse hoopis vähem.
Helen Rappaporti raamatust avaneb nukker pilt. Neli kaunist neiut, kellest igaühe sünd oli nii perele kui riigile pettumus, sest naine ei saa ju trooni pärida. Ema, kes ei mõista keisrinnale kehtivad nõudmisi ja isoleerib oma perekonna avalikkuse eest. Isa, kes on küll hea lapsevanem, kuid ei oska oma riiki valitseda ning kuulab valesid nõuandjaid. Imikust peale haige vend, kes terve perekonna tähelepanu endale võtab.
Mulle meeldis, oli huvitav ja ladus lugemine. Kuigi ajaloolistele faktidele toetuv, on raamat kirjutatud nii ilukirjanduslikus stiilis, et tabasin end lugedes lootmast, et perekonna lõpp pole selline nagu teada. Lootused loomulikult ei täitunud.

pealkiri: "The Romanov Sisters: The Lost Lives of Nicholas ja Alexandra
autor: Rappaport, Helen

keel: inglise

kirjastus: St. Martin's Griffin 

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 544
ilmumisaasta: 2015
ISBN-10: 1250067456

ISBN-13: 9781250067456

eesti keeles: "Neli õde"

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5

Liz Fenwick "Tõusuvesi"

Raamatus kirjeldatud sündmused saavad alguse 1943. aasta Cornwallis ning loo keskmes on identsed kaksikõed Adele ning Amelia. Senini väga hästi läbi saanud õdede vahel juhtub midagi, mistõttu nad omavahelise suhtlemise igaveseks lõpetavad. 2015. aastal kohtume nende järeltulijatega.
Sisukirjelduse järgi ootasin ma midagi Kate Mortoni ja Lucinda Riley teoste sarnast ja tegelikult ongi Liz Fenwicki romaan neile väga sarnane, kuid minu silmis oli "Tõusuveel" väike probleem.
Nimelt, kui olete Mortoni-Riley teoseid lugenud, siis teate, et nende raamatute ülesehitus on peaaegu alati ühesugune - tegevustik toimub nii olevikus kui minevikus ning minevikus asetleidnu mõjutab tänapäeva tegelasi. Võlu on just selles, et me ei tea, mis täpselt aastakümneid tagasi juhtus ja saladused tulevad välja alles raamatu lõpus. See hoiab huvi üleval ning lugemas. Käesolevas raamatus on aga lugu hakatud rääkima täiesti valest otsast.

SISU ÄRARIKKUV TEKST. Ära loe edasi, kui ei taha lugemiselamust rikkuda.
Pannes kokku sisukirjelduses oleva sõna "reetmine", esimestel lehekülgedel oleva "värskelt abiellunud naine on rase, oli sunnitud abielluma ning jutustaja ei taha temaga rääkida" ning natuke hiljem poetatud infokillu, et "üks kaksikõdedest kasutab oma sarnasust õega ära ja flirdib tolle meessõpradega", siis pole ju kuigi raske välja mõelda, missuguse suure reetmisega oli tegemist ning miks Adele ja Amelia enam omavahel ei suhtle. Detailid selgusid küll alles raamatu lõpuks, aga selleks ajaks oli mu juba ükskõik.

VÕITE EDASI LUGEDA.
Goodreadsis olevale hindele toetudes mõistan, et olen oma arvamuses vähemuses ja suurem enamus lugejaist nautis seda raamatut väga. Nii, et kui teile vähegi seda sorti lood meeldivad, siis palun ärge laske end mu kriitikast häirida.

pealkiri: "Tõusuvesi"

autor: Fenwick, Liz

keel: eesti 

kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 320 
ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2017)

ISBN-13: 9789985344484

inglise keeles: "The Returning Tide"

saksa keeles: "Das Leuchten des Meeres"

Goodreadsi hinnag: 2/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Mehis Tulk "Kuningas" (Maa ja Taeva mõrsja II)

Arvan, et sarja suhtes on ausam mõlemaid raamatuid koos hinnata, seega pole alljärgnev tekst ainuüksi käesoleva raamatu kohta. Lühidalt kokkuvõttes on loo keskmes eestlaste vabadusvõitlus sakslaste vastu.

Kui "Foogt" oli väga hea ja ladus lugemine, siis "Kuninga" esimene pool oli minu jaoks segane. Kõik asjatasid ja jooksid kuhugi, aga kuhu? Ma ei saanud ka tükk aega aru, kas tegemist on triloogia teise osaga või lõppeb sari "Kuningaga" ära. Raamatu teine pool oli asjalikum ja lõpu põhjal eeldan, et sellega on lugu läbi.

Tegelikult meeldinuks mulle enam, kui kahest oleks kärbitud kujul üks raamat saanud. Praegu on mõlemas nii palju kõrvalliine ja lugusid, mis olid küll huvitavad, aga kuhugi välja ei jõudnud, näiteks see Gertrudi ja Gottriedi suhe. 

Lugejana ei ole mul vaja kõigi kõrvaltegelaste taustalugu põhjalikult teada ja kärpimine vältinuks ka ebaolulise info sissejäämist. Näiteks alljärgnev lõik, mis hetkeks on Odilia litsakus juba igale lugejale teada ning antud kõrvalepõige loo kontestis täiesti ebaoluline.

"Noh?" päris ta kannatamatult.

"Ei midagi, perenaine," kostis Piirit.

Odilia von Ebersternile tõi tütarlapse natuke süüdlaslik vastus näole kerge muige, sest nõnda tavatses tema küsimustele vastata üks Undimetsa sulaspoiss, tugev kui härg, kes juba sügisest saati oli Marja vaikival nõusolekul aidanud kustutada mõisapreili ihas leegitsevat lihalikku tuld ja sealjuures kaunis hakkaja olnud. Eriti meeltmööda oli Odeliale noormehe himu talle altpoolt suud anda, nii et kaks habemetutti üheks said. istumise all rappuva hobuse kare nahk tõi selle talle praegugi meelde ja vallandas kõhus viivuks magusa võbina." (Tulk, Mehis,2018, "Kuningas", lk. 333)

Kogu selle rahvaste paabeli sees tekibki probleem, et kes on siis peategelased. Raamatute pealkirjade järgi eeldaksin esimeses foogti ja teises Vesset, võibolla ka viimase silmarõõmu Marjat, kuid kõik kolm jäävad liiga pealiskaudseteks. Oleksin oodanud nende põhjalikumat lahtikirjutamist, sest Vessest ei tea ma ikka suurt midagi ning Marjast vaid seda, et ta mees teda jalust nõrgaks võtab.

Kõige rohkem segas mind Sissa liin. Esimeses osas oli ta funktsioon selge, sest ravitseja kuulub ju küla juurde, kuid tema ja Lemmi suhe oli pehmelt öeldes veider. Seda sisisemist oli mul lihtsalt vastik lugeda. Kuni viimaste lehekülgedeni segas mind ka mõisapreili, kuid tema roll sai teise raamatu lõpuks selgeks.

Üks aspekt, mis mind muigama pani. Spetsiaalselt üle vaatama ei hakanud, aga kas laused  "Kallis peremees";  "Mis siin toimub?" "Sai natuke müratud." ei kõla nagu Eesti filmiklassika?

See, et autor on oma raamatute aluseks võtnud tegelikult aset leidnud sündmused, tuli mulle suure üllatusena, sest üldiselt ma ajaloolistest ilukirjanduslikest romaanidest tõde taga ei aja. Loomulikult ei saa teada tuntud ajalooliste faktidega päris puusse panna. Näiteks kui on teada, et teatud sõda algas tol aastal või Henry VIII mõnel oma naisel pea maha raiuda lasi, siis neid fakte muuta ei tohiks. Oluliseks mõõteskaalaks on hoopis usutavus - kas see võis nii juhtuda või mitte.
"Foogti" ja "Kuninga" faktitäpsust ma hinnata ei oska ning erinevusi arvustusi lugedes, on näha, et teised on selle töö juba ära teinud. Kuigi pidev kellegi magatamine muutus veidi tüütuks, siis usutavuse testi nad minu silmis üldjoontes läbisid.
Loodan, et autor jätkab kirjutamist ja tema sulest ilmub veel midagi, sest minu kriitikale vaatamata, nautisin ta raamatuid. Tore, et ilmub ka Eesti oma ajaloolisi raamatuid.

peakiri: "Kuningas"
autor: Tulk, Mehis

keel: eesti

kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 416
ilmumisaasta: 2018

ISBN-13: 9789985343715

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

pealkiri: "Foogt"
autor: Tulk, Mehis

keel: eesti

kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 464
ilmumisaasta: 2017

ISBN-13: 9789985341797
inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnang: 4/5

Michelle Obama "Becoming"

Kui Barack Obama 2008. aastal Usa presidendiks valiti, jäi see sündmus minu silmis suuresti tähelepanuta. Elasime tookord Saksamaal ning Ameerika presidendivalimised polnud nii olulised kui kohapeal toimuv.
Neli aastat hiljem olime juba Michiganis ja asjaga rohkem kursis. 2012. aasta valimispäeva õhtul olin ootusärevuses. Mitte, et mulle vastaskandidaat vastumeelne oleks olnud, kuid Obamad sümpatiseerisid mulle. Nad olid noored, haritud ja intelligentsed inimesed, kes jätsid teleekraanilt väga meeldiva mulje. Lootsin, et Barack Obama valitakse teiseks ametiajaks tagasi ja nii läkski.
Kuigi Michelle Obama mulle algusest peale meeldis, olin ta raamatust kuuldes veidi skeptiline. Kogemus näitab, et isegi sümpaatse inimese elulooraamat, võib olla haltuuramaiguline. Nii, et ettetellida ei julgenud, kuid lugeda tahtsin. End raamatukogus järjekorda pannes olin nimekirjas 230. ja läks mitu kuud aega enne kui järg minuni jõudis.
Michelle Obama kirjutab oma lapsepõlvest, isa kroonilisest haigusest, oma kohusetundest ning soovist edukaks saada. Ta on hariduselt jurist ning Princetoni ja Harvardi vilistlane. Loomulikult räägib ta ka eraelust - kohtumisest tulevase abikaasaga, pereloomise probleemidest ning nurisünnitusest, katsetest töötava emana karjääri ja pereelu ühendada.
Nende elu pöördepunktiks oli hetk, mil Barack Obama otsustas poliitikasse minna ning lõpuks kaheksa aastat Usa president oli. Muide, presidendi abikaasale pole tegelikult n.ö. ametijuhendit. Nii on iga esimese leedi oma valik, milliste teemade ja probleemidega ta tegeleda tahab (kui tahab).
Juba esimestest lehekülgedest peale olin ta kirjutamise stiilist meeldivalt üllatunud. Kui ta oleks tahtnud, siis oleks Obama saanud oma raamatut arveteklaarimiseks kasutada, kuid seda ta ei teinud. Kommentaarid negatiivse kohtlemise osas on enamasti ananüümsed, tuleb meelde vaid üks juhus, kus ta ühe ajakirjaniku nimeliselt välja toob. Kui ta üldse midagi halba valgusesse seab, siis on see poliitika üldiselt. Ta kirjutatust tuleb väga hästi välja, miks poliitikat räpaseks mänguks nimetatakse ning kui silmakirjalikke inimesi selles osaleb. Näiteks tahavad isegi suurimad halvustajad presidendiprouaga pilti teha, et seda siis hiljem uhkusega näidata. 

"Becoming" e.k "Minu lugu" oli väga huvitav lugemine, sest Michelle Obama lugu on tegelikult väga sarnane paljude teiste inimeste omadele. Jah, ta on elanud elu ja kohtunud inimestega, mis enamikele meist kättesaamatuks jääb, kuid samas on ta ka nii sarnane. Ta kogetud rõõmud ja mured on tuttavad.

pealkiri: "Becoming"

autor: Obama; Michelle

keel: inglise

kirjastus: Crown

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 426
ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 1524763136
ISBN-13: 9781524763138
  

eesti keeles: "Minu lugu"

saksa keeles: "Becoming. Meine Geschichte"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Volker Kutcher "Der Nasse Fisch" (Gereon Rath I)

Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset 1929. aasta Berliinis. Endine kriminaalpolitseinik
Gereon Rath kolib Kölnist Berliini ning asub tööle nn. kombluspolitseis, mille ülesandeks on pornograafiliste materjalide hävitamine ning neid tootvate inimeste tagaajamine.
Töö pole keeruline, kuid Rath otsib võimalusi kriminaaluurimisse üleminekuks. Otsekui klaver põõsas juhtub talle ette laip, kelle surmajuhtumit ta omal käel uurima hakkab, et seda siis sobival võimalusel sissepääsupiletina kasutada. Plaan õnnestubki. 

Kuigi kaanel olev sisukirjeldus tundus väga huvitav, ei edenenud see raamat mul kohe kuidagi. Keeleliselt polnud raske, aga süvenemine oli vaevarikas. Niipea kui lugedes mõte uitama läks, oli ka tähelepanu hajunud ning raske uuesti loosse "sisse saada". Kuna raamatu põhjal on valminud ka telesari "Babylon Berlin", siis vaatasin seitse osa ära ja sain lõpuks ka raamatu loetud. Näitlejaid ettekujutades oli lihtsam.
Kui teil on plaan mõlemat lugeda-vaadata, siis teadke, et raamat ja telesari pole üksühele kattuvad. Suurim erinevus on  Charlotte tegelaskujus, kuid ka sündmused, mis raamatus tulevad alles lõpupoole, on juba seriaali alguses. Kui tahate vaid ühe valida, siis soovitan seriaali kasuks otsustada. See on väga hästi tehtud ja kindlasti vaatamist väärt.
Tegelikult oli mul algselt plaan terve sari läbi lugeda, sest tahtsin teada, kuidas autor natside võimuletulekut kajastab, kuid nüüd olen kahtleval seisukohal. Läbi ma ju raamatu sain, aga kas see on minu sellist pühendumist väärt, on kaheldav. Käesolevaga maadlesin üle poole aasta, mida on kriminulli jaoks liiga palju.

pealkiri: "Der Nasse Fisch"

autor: Kutcher, Volker

keel: saksa

kirjastus: Kiepenheuer & Witsch

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 494
ilmumisaasta: 2007

ISBN-10: 3462039326
ISBN-13: 9783462039320
  

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: "Babylon Berlin" 

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 

Stephen King "Needful Things"

Castle Rocki linnakeses avab uksed uus pood "Needful Things" ehk "Vajalikud asjad". Tegemist on igasugu kola täis vanakraamipoega, mille sõbralik omanik, Leland Gaunt hoolitseb selle eest, et iga ostja leiaks endale just selle eseme, millest ta pikalt unistanud on. Kuna inimesed on erinevad, siis pole ka ihaldatud asjad samad. Mõne jaoks on see  interjööriga ideaalselt kokkusobiv vaas, teisele üliharuldane pesapallikaart, kolmandale Elvise foto, neljandale aga õngeritv jne.
"Needful Things" hinnad on väga taskukohased, st ostja annab vastavalt oma võimalustele väikese rahasumma ning lubaduse Gauntile väike teene teha. See viimane tähendab tavaliselt mõnele linnaelanikule eseme või kirja jätmist. Kõik ostjad on sellise kokkuleppega nõus, sest nemad saavad ju oma väärtasja.
Kui miski on liiga hea, et tõsi olla, siis tavaliselt nii ongi. Selgub, et need esmapilgul süütuna näivad teod, on täiesti teadlikult suunatud inimeste vahelist vihavaenu üles õhutama. Gaunt teab täpselt, milliseid nuppe vajutada ning  varsti  valitseb Castle Rockis  kaos. Elanikud kõnnivad relvadega ringi ja tapavad üksteist. Ainuke, kes vähegi külma pead säilitab, on Castle Rocki politseiülem Alan Pangbourn, kes poeomanikku juba algusest peale kahtlustas.
Kulminatsioonini oli tegemist suurepärase raamatuga. Stephen King on võrratu tausta ja meeleolu looja. Ta paneb kirja inimtüübid, kes tunduvad nii loomulikud ja ehedad, et kuigi ma ei tahaks paljudega neist isiklikult kokku puutuda, pean tunnistama, et küllap on nad mu ümber reaalselt olemas.
Lõpp jäi põneva eelloo peale liiga lahjaks, ma isiklikult ootasin suuremat lahingut. Samas pole ma ei üllatunud ega ka väga pettunud, sest "heade" lõppude kirjutamine pole autori tugevaim külg.
Hoopis huvitavam on aga arutleda selle üle, mis asju meil tegelikult "vaja" on. Finantsnõustajad õpetavad meid, et kõiki oste tuleb kaaluda soov või vajadus aspektist, st toit on vajadus, uus käekott aga enamasti soov ja seega mittevajalik.
Tegelikult polnud ju ükski Gaunti käest ostetud esemetest reaalselt eluks vajalik (Polly artriidiravimi juures olen kahevahel, sest see parandas oluliselt elukvaliteeti) ja inimesed olid ennegi õnnelikud, kuid lihtsalt ei teadnud seda. Antud loos varjasid paljud oma värskelthangitud varandust ja ei julgenud seda hirmus, et keegi võib vargile tulla, isegi üksi koju jätta. Neile ei tulnud pähegi, et see, mis nende jaoks nii suurt väärust kannab, on teiste jaoks lihtsalt suvaline rämps. Omanik on see, kes esemele väärtuse külge poogib.
Küllap pakkunuks see raamat mulle rohkem üllatusmomenti kui ma poleks juba algusest peale teadnud, mille või kellega on Leland Gaunti näol tegemist. Olen piisavalt palju "Supernaturali" vaadanud ning seriaalis tuleb vastav süzeeliin palju ette. Kuid sellelegi vaatamata nautisin ma lugemist väga ning julgen teilegi soovitada.

pealkiri: "Needful Things"

autor: King, Stephen

keel: inglise

kirjastus: Hodder & Stoughton

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 933
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1991)

ISBN-10: 1444707876
ISBN-13: 9781444707878
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "In einer kleinen Stadt"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5