Walt Disney "Piilupart, Miki ja teised"

Kas minuealistele eestlastele vajab raamat vajab üldse tutvustamist? 

Ma ei mäleta kui vanalt seda esimest korda lugesin, kuid tean, et olen seda endale tahtnud juba vähemalt 30 aastat. Sel aastal õnnestus lõpuks osta ning nüüd hoian kui suurt varandust ja loen ettevaatlikult. Lapsepõlv tuli meelde.

pealkiri: "Piilupart, Miki ja teised"

autor: Disney, Walt

keel: eesti

kirjastus: Kunst

formaat: kõvakaaneline
ilmumisaasta: 1972

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 5/5

Olimar Kallas "Kogu lugu"

Küllap kuulusid Tundel, Ulmik, Kraaps, Noonius, Krahv, Beebilõug, Pontšik, Parem käsi, lumeinimene LI ja mäeemand ME ning teised paljude minuvanuste lugemisvarasse. Kui avastasin, et nüüd on need kõik ühes kõvakaanelises kogumikus koos, siis ostsin kohe ära, sest vanad raamatud olid juba ammu räbalaks loetud.
Mida ikka öelda, taaskohtumine oli tore ning palju tuli meelde. Huvitav oleks teada, kuidas noorem põlvkond neile lugudele reageerib, kuid mulle meeldivad ikka veel.

pealkiri: "Kogu lugu"

autor: Kallas, Olimar

keel: eesti

kirjastus: Jutulind

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 216
ilmumisaasta: 2006

ISBN-10: 9949137497
ISBN-13: 9789949137497

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Guzel Jahhina "Zuleihha avab silmad"

Sisututvustus Goodreadsist:

"Zuleihha avab silmad“ põhineb isiklikul perekonnalool, peategelase prototüüp on autori tatarlannast vanaema. Romaani tegevus algab 1930. aastatel karmil talvel tatari kolkakülas, kust noor naine Zuleihha kulakuvastase võitluse käigus Siberisse küüditatakse. Angara jõe aladele on kokku aetud kirju seltskond: talupojad, haritlased, kriminaalkurjategijad, kristlased, moslemid, ateistid … Sellest põrgust pääsevad vähesed. Jääb üle ainult ellu jääda. 

Tegelikult polnud mul üldse plaanis terve päeva lugeda, aga niipea kui olin Jahhina raamatuga alustanud, ei suutnud ma seda enam käest ära panna. Vahepeal tõin lapsed koolist koju ja keetsin õhtusöögi, siis haarasin uuesti raamatu ning varastel öötundidel oligi läbi.

"Ignatov ei mõistnud, kuidas saab naist armastada. Armastada võis midagi suurt: revolutsiooni, parteid, oma kodumaad. Aga naist? Kuidas üldse on võimalik väljendada ühe ja sama sõnaga oma suhtumist nii erineva tähtsusega asjadesse - otsekui panna kahele kaalukausile mingi eit ja revolutsioon? see on ju lausa totter. Isegi Nastasja - võluv, helisev, kuid ikkagi vaid eit. Olla temaga koos öö või kaks, äärmisel juhul pool aastat, rahuldada oma mehelikkust - aga mitte rohkem, sellest oli küll. Mis seal armastusest rääkida. Nojah, tunded, emotsioonide lõke. Kui põleb, on meeldiv, kui on ära põlenud - puhud tuha laiali ja elad edasi. Seepärast ei kasutanud Ignatov oma jutus kunagi sõna "armastama" - ei tahtnud rüvetada." (Jahhina, Guzel, 2017, "Zuleihha avab silmad", lk. 84)

Sisust kirjutada on keeruline, sest raamatu efekt ei tulene mu arvates mitte niivõrd sellest, mida Zuleihha üle elab, vaid sellest, kuidas ta sellele kõigele reageerib. Näiteks see üks ööpäev raamatu alguses, mis Zuleihha jaoks oli tavaline igapäevaelu, kuid mina lugesin ja kahvatusin. Lõpuks oli raske tõdeda, et maailmas ei muutu ikka mitte kui midagi, kõik käib ringis, kõik, mis tuleb, on juba olnud.

""Kas te mõtlete sageli, et "mis oleks, kui oleks?" Leibe raputas käsi, nähtamatud tilgad kukkusid sõrmedelt tõrvmusta vette.
"Ei."
"Ja õigesti teete." Wolf Karlovitš tõusis, vaatas oma pimedas valendavaid käsi. "On ainult see, mis on. Ainult see, mis on."" (Jahhina, Guzel, 2017, "Zuleihha avab silmad", lk. 238)

Minu ainuke soov oleks, et autor jätkaks kirjutamist ning mul oleks võimalus neid teoseid lugeda, sest Guzel Jahhina kuulub nüüd nende autorite hulka, kelle raamatuid ma eelneva sisututvustuseta kohe ostaksin.    
pealkiri: "Zuleihha avab silmad"
autor: Jahhina, Guzel
keel: eesti
tõlkija: Jüri Ojamaa
kirjastus: Tänapäev
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 439
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2015)
ISBN-13: 9789949850686

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Suleika öffnet die Augen"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Tommi Kinnunen "Peraküla" (Sukutarina II)

"Peraküla” on mõtteline järg autori debüütromaanile "Nelja tee rist"  ja ning me jälgime pereliikmetest pimeda tüdruku Helena ning tema vennapoja Tuomase elu.
1950. aastal saatsid vanemad Helena Helsingisse erikooli, kus tüdruk õppis ise hakkama saama. Nelikümmend aastat hiljem jõuab Helsingisse ka Tuomas, kes samuti iseennast otsib. Esmapilgul nii erinevad, vaid sugulussideme abil ühendatud tegelased, on tegelikult sarnased. Helena nägemispuue ja Tuomase seksuaalane orientatsioon eristavad neid nn. keskmisest inimesest ning see teeb enese leidmise keerulisemaks (palun ärge mõelge sellele lausele mingit halvustavat tagamõtet juurde, sest ma pole seda sinna sisse pannud). 

"Millist nõu anda, nüüd kui oled otsustanud hakata julgeks ja kõndida püstipäi? Tahaksin öelda, et elu pole pidev päevast päeva kestev võitlus ja homne pole eilse koopia" On häid ja halbu päevi. Need mõlemad tuleb ära tunda ning hoida need lahus nagu argipäev ja nädalavahetus. Ning ära hakka kunagi kellekski vaid seetõttu, et keegi teine seda tahab. Sa pead sobima ainult endale, mitte teistele. ja pea meeles, et kuigi kõik lood pole armastuslood, ei ole need veel ebaõnnestunud." (Kinnunen, Tommi,2ß17, "Peraküla", lk. 227)

Kahjuks ei valinud autor kummagile oma tegelastest elukäiku, mida lootsin. Kui raamatu alguses oli veel ootus, et Helena ja Tuomas oma õnne leiavad, siis lõpuks nii ei läinud. Helena elu masendas mind eriti, sest elasin talle väga kaasa. Saan täiesti aru, et antud raamatu puhul poleks "happy end" stiililiselt mitte kuidagi kõne alla tulnud, kuid tahtsin ikkagi midagi helgemat.
Seega pole "Peraküla" mitte mingil juhul kerge või meelelahutuslik raamat, kuid kui tahate teada, kuidas "Nelja tee ristis" alanud lugu edasi läheb, siis soovitan lugeda.  

pealkiri: "Peraküla"

autor: Kinnunen, Tommi

keel: eesti
tõlkija: Jan Kaus

kirjastus: Varrak

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 296
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2016)

ISBN-13: 9789985341605

inglise keeles:  pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2.5/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

George R.R. Martin "Seitsme kuningriigi rüütel"

"Seitsme kuningriigi rüütli" nimelises kogumikus on kolm lühijuttu: "Rändrüütel", "Ihukaitsja" ja "Salarüütel", milles kirjeldatud sündmused leiavad aset peaaegu 100 aastat enne "Jää ja tule laulu" ning peategelasteks on võsarüütel Duncan Pikk ehk Dunk koos oma kannupoiss Munaga.
Dunk on pärit Kuningalinna vaesemast linnajaost ning teenis võsarüütli kannupoisina. Nüüd on ta ise rüütel, pikk, tugev, vapper ning hea südamega, kuid mõnikord aeglase taipamisega. Muna on üks eriline, kiilakas, ninatark poiss, kelle päritolu suutsid mitmed lugejad kindlasti oluliselt varem ära arvata kui mina.
"Jää ja tule laulu" sarja viimasena loetud raamatu järel tabas mind George R.R. Martini tüdimus. Mulle tundus, et kui just uut osa võtta pole, siis võin vabalt ka pausi teha, kuid käesolev tundus piisavalt ahvatlev.
Mul on väga hea meel, et see raamat mu lugemisnimekirja sattus, sest see tuletas mulle meelde, miks Martin mulle üldse kunagi meeldima hakkas. Dunk ja Muna on sümpaatne paar, lood on kompaktsemad, puuduvad ülipikad kirjeldused ning ka vägivalda on vähem.  
Ühelt poolt oli selle raamatu lugemine väga hea kogemus, sest nagu ma juba kirjutasin, taastas see mu armastuse Martin R.R. George loomingu vastu, teisalt aga halb, sest nüüd tahaksin ma ju väga "Jää ja tule laulu" järgmist osa lugeda. Viimasest pole aga kahjuks mitte midagi kuulda.
Fännile kindlasti "kohustuslik kirjandus", kuid sobib ka neile, kes tahavad nimetatud maailmaga tutvust teha, aga seni pole veel julgenud "Jää ja tule laulu" sarja kätte võtta. Lugege ning nautige imeilusaid illustratsioone, nendega pole siin kokku hoitud.

pealkiri: "Seitsme kuningriigi rüütel"

autor: Martin, R.R. George

keel: eesti
tõlkija: Juhan Habicht

kirjastus: Varrak

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 360
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2013)

ISBN-13: 9789985340868

inglise keeles:  "A Knight of the Seven Kingdoms" The Tales of Dunk and Egg #1-3 
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Astrid Lindgren "Rasmuste raamat"

Raamatusse on koondatud kolm Astrid Lindgreni lasteraamatut, milles kõigis on peategelaseks Rasmuse nimeline poiss. Ekslikult võib arvata, et tegemist on ühe ja sama lapsega, kuid ei. Autor ise ütles asja kommentaariks järgmist: Rasmus on ju meil Rootsis nii levinud nimi, või kuidas?

"Hulkur Rasmus"
Üheksa-aastane lastekodupoiss Rasmus igatseb ülekõige päris oma kodu ning isa ja ema. Kas on maailmas keegi, kes tahaks endale pulksirgete juustega poissi? Seiklusrikka teekonna järel Paradiisi-Oskariga täitubki Rasmuse unistus.  
Üks mitmeid kordi loetud, ülilemmik raamat, mis näitab minu arvates selgelt, kui täpselt Astrid Lindgren laste hinge mõistis ning seda kirja panna oskas. Lisaks nii mõnusa huumoriga pikitud, võiksin siia palju tsitaate siia kirja panna, kuid alljärgnev on mu arvates nii hea näide elutervest loogikast ja ma parafraseerin "Mis asja sa lippad keset ööd ümber kiriku" oma peas päris tihti.

"Rasmus ei rahunenud.
"Aga tädi Olga köögist rääkis, et ta näinud ükskord ilma peata koera ja sellel tulnud kaelast otsekui tuld!"
Oskar haigutas.
"Paistab, et tädi Olga on ise ilma peata. Tonte pole olemas."
"On ikka," vaidles Rasmus. "Tead, mis Suur Peeter rääkis? Ta ütles, et kui sa öösel kell kaksteist jooksed kaksteist korda ümber kiriku, siis tuleb jõmm ja viib su ära."
"Ma arvan, et jõmm teeb pagana õigesti. Mis asja sa lippad keset ööd ümber kiriku". Selleks peab olema paras lollakas küll, ja siis oled ise süüdi!" (Lindgrem, Astrid, 1994, "Hulkur Rasmus", lk. 68)

"Rasmus, Pontus ja Lontu"
See raamat jutustab Rasmus Perssonist, kes on üksteist aastat vana. Järelikult ei räägi ta mitte kõigevähematki üheksa-aastasest Rasmus Oskarssonist ega ka nelja-aastasest Rasmus Rasmussonist.

Kui mu käest küsitakse kõige lemmikumat Lindgreni raamatut, siis vastan alati selle nimega. Kahe poisinaga ja taksikoera kooslus on lihtsalt ülilahe! 

"Kalle Blomkvist ja Rasmus" (Kalle Blomkvist III) 
Seekord satuvad Kalle, Anders ja Eva-Lotte inimröövi keskele. Kurjategijad loodavad saada tähtsa tehnilise avastuse dokumente ning röövivad professori ja tema viie aastase poja Rasmuse. 
Selles raamatus on üks tegelane, kelle vastu ei peaks lugejal üldse mingit sümpaatiat tekkima ning stseen, mis mu alati nutma paneb. Astrid Lindgren oli kirjanik, kes julges valusatest teemadest kirjutada ning tõi esmakordselt lastekirjandusse ka mõrva, kuid nimetatud stseeni lugedes olen ma alati kahevahel, kas ta sel korral mitte üle piiri ei läinud. Mis teie arvate?
Tegemist on ka Blomkvisti sarja kolmanda raamatuga ja natuke on tunda seda hõngu, et roosid hakkavad suureks kasvama ja varsti nad sedasi enam ei mängi.

Lõppkokkuvõttes, kas on vaja üldse kirjutada, et soovitan lugeda? Astrid Lindgreni raamatute puhul on see ju enesestmõistetav. 

pealkiri: "Rasmuste raamat"

autor: Lindgren, Astrid

keel: eesti
tõlkija: Vladimir Beekman

kirjastus: Eesti Raamat

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 344
ilmumisaasta: 1995

ISBN-13: 545002259X

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 (kolmas raamat tõmbas punktisumma veidi alla)

Laura Purcell "The Silent Companions"

Raamatus jooksevad paralleelselt kolm ajaliini - 19. sajand, kus Elsie Bainbridge on vaimuhaiglas, naise hospitaliseerimisele eelnevad sündmused ja 17. sajandil asetleidnu, mida me näeme läbi Anna Bainbridge päevikusissekannete.

Pikem sisukirjeldus, mis võib lugemiselamust rikkuda:
17. sajandil (1635) elas "The Bridge" (Sild) nimelises majas perekond Bainbridge, mille pereema Anna igatses väga veel üht last. Kui ta (musta) maagia kasutamise järel rasedaks jäi, sündis tumm Hetta.
Aastaid hiljem saab perekonnale osaks suur au võõrustada kuningat ja ta saatjaskonda. Anna valmistub hoolega ning ostab majakaunistuseks nn. vaikseteks kaaslasteks nimetatud kujud, mis on võimalikult inimeste sarnaseks maalitud puuplaadid.

"I saw my mistake: it was no customer standing in the corner but a board, painted to resemble a person. So splendidly was it worked that you would not notice it was a piece of art, at first glance. (---) 
They call them "silent companions" (Purcell, Laura, 2017, "The Silent Companions", lk. 130-131)

Hetta survel palkab Anna lisatööjõuna tundmatu mustlaspoisi tallipoisiks. Kui kuninganna hobune leitakse tapetuna, siis peetakse automaatselt süüdlaseks just mustlaspoissi ning kaudselt ka Annat, kes ta majja tõi. Sündmuste arenedes selgub, et Hetta polegi süütu ja armas tüdrukuke.
Umbes 200 aastat hiljem, 1865. aastal saabub Elsie Bainbridge koos saatja Sarahiga oma abikaasa perekonnakoju, Silda. Tegelikult peaksid nad värskeltabiellunutena koos olemist nautima, kuid mees suri ootamatult ning Elsie on nüüd lesk ja rase. Maja on räämas ning kehvas seisus, külaelanikud avalikult vaenulikud ja hoiavad hoonest ning selle elanikest eemale. Elsie ja Sarah leiavad Anna päeviku ning ühe vaikse kaaslase, mille sarnasus Elsiega on pehmelt öeldes kõhedusttekitav. Järk-järgult hakkavad toimuma asjad, mille tulemusena Elsie lõpetab vaimuhaiglas.

Juba enne lugema hakkamist haarab pilku raamatu imekaunis ja detailirohke kaanekujundus, mida foto kahjuks edasi anda ei suuda.  Sees aga peitub õuduslugu, mille kõige hirmutavamaks elemendiks oli lootusetus - see hetk, mil sa mõistad, et halbade asjade toimumist pole võimalik mitte kuidagi takistada. 

Kui julgete, siis lugege küünlavalgel ja ärge mingil juhul lõppu ära piiluge (mina lugesin viimase lause kahjuks enne ära ja see rikkus efekti)! Ma pole küll nn. hooajaline lugeja, kuid see raamat sobiks ideaalselt pimedasse sügisesse.

pealkiri: "The Silent Companions"

autor: Purcell, Laura

keel: inglise

kirjastus: Raven Books

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 384
ilmumisaasta: 2017 

ISBN-10: 1408888092
ISBN-13: 9781408888094

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

 

Agatha Christie "Five Little Pigs" (Hercule Poirot XXIV)

Kuusteist aastat tagasi mürgitati naistemaias maalikunstnik Amyas Crale ja mõrvas süüdistati ta naist Caroline'i. Naine mõistetigi süüdi, ta sai eluaegse vanglakaristuse, kuid suri aasta hiljem. Enne oma surma kirjutas ta tütar Clarale kirja, milles kinnitas oma süütust. Nüüd palub Clara oma ema nime puhtakspesemisel Hercule Poirot abi. Poirot vestleb paljude tookord asjaga seotud olnud inimestega ning kahtlusaluste ring kahaneb viie inimese peale.  

"With her hand shielding her eyes she studies five faces, surreptitiously. Could she see any of these people commiting murder? The exotic Elsam the red-faced Philip, dear, nice, kind Mr. Meredith Blake, that grim tartar of a governess, the cool, competent Angela Warren?" (Christie, Agatha, 2011 (1942), "Five Little Bigs", lk. 242)

Kuigi olen viimasel ajal Agatha Christie lainel, olin seni tegelenud vaid ülelugemisega. "Five Little Pigs" (e.k. "Viis väikest põrsast") oli minu jaoks uus raamat ja nii sain üle hulga aja nautida Christie esmalugeja tunnet. Ülesehitusele annaksin täisarvu punkte - on olemas kuritegu, ohver ja süüdistatav ning keegi lugejatest ei usu, et see, kes vangi pandi, mõrva tegelikult ka sooritas. Oli huvitav ja tõesti, ma ei suutnud mõrvarit päris täpselt ära arvata, kuid raamat oli ka väga traditsiooniline, lõpplahendus oli liiga lihtne, Christie oleks olnud võimeline ka hoopis keerulisemateks pööreteks. Siiski soovitan lugeda, kui te seda veel teinud pole, mulle meeldis. 

pealkiri: "Five Little Pigs"

autor: Christie, Agatha 

keel: inglise

kirjastus: William Morrow Paperbacks

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 266
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1942)

ISBN-10: 0062073575

ISBN-13: 9780062073570

eesti keeles: "Viis väikest põrsast"

saksa keeles: "Das unvollendete Bildnis"  

Goodreadsi hinnag: 4/5

Andreas Gruber "Todesmärchen " (Maarten S. Sneijder III)

Bernis leitakse naise laip, kelle nahale on lõigatud kummaline sümbol ja kohale kutsutakse Maarten S. Sneijder. Loomulikult ei jää see naine ainukeseks ohvriks, neid tuleb aina juurde.
Nooruke Hannah alustab tööd vanglapsühholoogina. Ta hakkab tegema grupiteraapiat, kuid tegelikult huvitab teda vaid üks vang - Piet van Loon. Piet on üks neid mõrvareid, kelle Maarten vangi saatis ja kuigi ta peaks trellide taga istuma, on hiljutised mõrvad väga tema käekirjaga...
Sarja kolmas raamat. Alguses oli veidi igav, sest Hannah oli tüütu ja naiivne tegelane, aga siis läks käima ja tulemuseks oli kohati seebiooperlik, aga väga hea kriminull. 

pealkiri: "Todesmärchen"

autor: Gruber, Andreas

keel: saksa

kirjastus: Goldmann

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 544
ilmumisaasta: 2016

ISBN-10: 3442483123

ISBN-13: 9783442483129

inglise keeles: pole ilmunud

eesti keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5

Andreas Gruber "Todesurteil" (Maarten S. Sneijder II)

Aasta tagasi kadus kümneaastane Clara, kui tüdruk leitakse, siis on ta selja peale tätoveeritud osa Dante "Infernost". Kuritegusid tuleb loomulikult juurde ja alles Sabine Nemez avastab, et paljude esmapilgul üksteisega mitteseotud juhtumite vahel on tegelikult seos.
Kuna sarja esimene osa "Todesfrist" mind nii endasse haaras, siis alustasin kohe teise raamatuga. Alguses olin natuke pettunud. Nimelt sai Sabine lõpuks ometi võimaluse edasi õppida, kuid koolisituatsioon oli täpselt selline, mida mitmeid kordi kuskilt loetud - uus õpilane läheb kooli, on teistest erinev ega sulandu klassi, tal pole ühtegi sõpra ning lõpuks on kõik ühise eesmärgi nimel suured semud.
Kuigi teises pooles läks raamat kuritegude osas nii huvitavaks, et unustasin oma pettumuse sootuks, jäi see esimesest osast veidi nõrgemaks. 

pealkiri: "Todesurtail"

autor: Gruber, Andreas

keel: saksa

kirjastus: Goldmann

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 576
ilmumisaasta: 2015

ISBN-10: 3442480256

ISBN-13: 9783442480258

inglise keeles: pole ilmunud

eesti keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5