1930. aasta Inglismaal elaval (ülem)keskklassi kuuluval provintsidaamil on kena maja ja hea abikaasa (kes tavaliselt ajalehe taha magama jääb) ning kaks last. Daam ei käi küll tööl, kuid rabeleb siiski mitmel rindel, ta hoolitseb mehe ja laste eest ning proovib teenijatega läbi saada, seltsielu elada ja raamatuid lugeda.
Jilly Cooper täpsustab raamatu eessõnas, et tollele ajastule oli iseloomulik, et teatud klassi kuuluvad inimesed pidid vaatamata oma rahahädadele ikkagi seisusekohaselt käituma, st vastuvõtte korraldama, aegaajalt Londonisse reisima ning uusi riideid soetama. Nii ongi palju päeviku sissekandeid rahateemadel, kuidas majapidamisraha võimalikult kokkuhoidlikult kasutatakse, ehteid panditakse ja riideid komisjonipoodi müüakse ning pangale kirju kirjutatakse, et natukenegi krediiti saada. Kuid kõiki neid raskusi esitatakse lõbusas ja lootusrikkas vormis, teadmises, et kuidagi saadakse ikkagi hakkama ja kui lõpuks suurem rahasumma saabub, siis ei panda seda mitte hoiule, vaid korraldatakse hoopis suurem pidu.
Keeleliselt olid üksikud lõigud natuke rasked, sest autor kasutab prantsusekeelseid lauseid, millest ma aru ei saanud ning sõnu, mis mulle tundmatud. Ma olen lugedes üldiselt laisk inimene ja ei viitsi sõnaraamatut otsima minna, seega ei tea ma siiani, mida need tähendavad, aga ega see lugemiselamust vähendanud.
See raamat sobiks kindlasti neile, kellele tolle ajastu Inglismaa põnev tundub ja lõbusat lugemist otsivad. Päevikuvorm võimaldab seda ka tükihaaval lugeda.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Tagebuch einer Lady auf dem Lande"
Goodreadsi hinnnag: 4/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar