Deborah Harkness "A Discovery of Witches" (All Souls I)

Diana on alkeemiale spetsialiseerunud ajaloolane, kes Oxfordi Bodleian raamatukogus loengut ettevalmistades ammukadunud raamatu Ashmole 782 leiab. Ta sirvib teose kiiresti läbi ja kuna selles pole midagi talle vajalikku, saadab ta raamatu tagasi. Üsna pea selgub, et Ashmole 782 pakub paljudele teistele inimestele, muuhulgas geneetikule Matthew Clairmontile, suurt huvi. Ahjaa, Diana on nõid ja Matthew vampiir. 
Ma lükkasin selle raamatu ostmist ja lugemist pikalt edasi, sest üldiselt mulle nõiad ei meeldi (et vaata, kuhu piiri tõmbab, eksole?). Tegelikult on sarnasus eespool nimetatud teosega üsna väike. Diana ja Matthew on kolmekümnendates, teadlased, elukogenud ja targemad ja nende suhtleminegi on hoopis teisel tasandil. Räägitakse teadusest, juuakse veini ja käiakse joogas. Nende valikud on minu jaoks hoopis loogilisemad ja arusaadavamad.

"Nõidade avastus" on kui hea vein, mida tuleb aeglaselt ja naudinguga lugeda (autor on nii ajaloolane kui veini degusteerija). Selles on palju kirjeldusi ja arutelusid, mida tavaliselt sedalaadi kirjandusest ei leia, aga võtke aega, veiniklaas ligi ning lugege ja nautige. 

eesti keeles: "Nõidade avastus"

saksa keeles: "Die Seelen der Nacht"

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika" (Apteeker Melchior V)

Tegemist on sarja viienda raamatuga ning eelmiseid lugenutele on ülesehitus juba tuttav - on saladus ja mõrvad, klooster ja linnarahvas ning kõige selle keskel uudishimulik ja nutikas apteeker. Uudsena on sisse toodud noore Melchiori tegevusliin Lübeckis, mis oli põnev ja loodetavasti jätkub järgmistes raamatutes.

Kui aus olla, siis oli seekordne Melchiori raamat minu jaoks päris suur üllatus. Esiteks polnud ma üldse oodanud, et me sellest tegelasest veel midagi kuuleme, sest neljas raamat lõppes väga  "lõplikult". Teiseks suutis Hargla suutis oma kangelasele uue elu sisse puhuda. Kui raamatu esimeses pooles on Melchior oma naise surmast masenduses ja suurest leinast end hooletusse jätnud alkohoolik, siis lõpuks on ta end uuesti leidnud ning jätkab eluteed koos uue kaaslasega.
Ainuke, mida ette heidaks on see pikk pidalitõve teemaline heietus. Ajaloolisest seisukohast oli see huvitav, aga  antud raamatus oleks võinud mõtte lühemalt edasi anda, sest kriminulli lugedes tahaks kiiremini lahenduseni jõuda. Jään uut osa ootama.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Ann Granger "Ütle seda mürgikeeli"

Ann Grangeri kriminaalsarja avaraamat, milles Briti Välisministeeriumi töötaja Meredith Mitchell läheb oma sugulase, kuulsa näitlejanna Eve Owensi tütre pulma. Natuke aega pärast  tema saabmist leitakse Eve'i naaber Philip Lorrimer surnuna. Lahangul selgub, et Philipit oli juba pikema aja jooksul mürgitatud. Mõrva hakkab uurima kohalik politseinspektor Alan Markby. 

Minu hinnangul loetav, aga mitte kõige parem kriminull, kõik kohustuslikud komponendid on olemas, aga põnevusest jääb puudu.

saksa keeles: "Mord ist aller Laster Anfang"
inglise keeles: "Say it with Poison" 

Caroline Graham „Mõrvad Badger`s Driftis”

Ülistan nüüd pisut, aga pole vist ühtegi eestlast, kes poleks oma elus vähemalt ühte "Midsomeri mõrvade" osa näinud. Võibolla on vähem teada fakt, et sari toetub Caroline Grahami mõrvalugude sarjale ning selle esimene raamat on "Mõrvad Badger`s Driftis”.

Väikses külakeses elab vanapreili Emily Simpson, kes metsas lille otsides hoopis millegi muu otsa komistab. Natuke aega hiljem leitakse ta surnuna ning arvestades lahkunu vanust, peab kohalik arst seda loomulikuks surmaks. Emily sõbranna pole diagnoosiga rahul ning sunnib peainspektor Barnaby't potensiaalse mõrvaga tegelema. Lahendust otsides selgub, et väikeses ja pealtnäha unises külas on piisavalt skandaale ja saladusi.

Seda raamatut on keeruline hinnata, sest sarnaselt paljudele inimestele, olen telesarjaga tuttav ja mitmeid osi palju kordi näinud. Seega on lugedes silmade eest pilt ekraanilt nähtust, ma tean, kuidas lugu lõppeb ja mis järgmistes osades tuleb ja nii olen raamatu osas võibolla leebem kui muidu. Nimelt ütleksin, et raamatuna pole see kõige tugevam kriminull, mida lugenud olen, aga annan selle tulevaste lugude ja telesarja nimel andeks.

saksa keeles: "Die Rätsel von Badger's Drift"
inglise keeles: "The Killings at Badger's Drift"


 

Jonathan Littell "The Kindly Ones"

Seekordne postitus on raamatust, mida ma tegelikult läbi ei lugenud, aga need 200lk, mida lugesin, tekitasid tugevaid emotsioone ja seepärast otsustasin ka mõtted kirja panna. Harva kohtab raamatuid, mis oma olemuselt nii jälgid. 
"The Kindly Ones" minategelaseks on natsiohvitser Maximilien Aue, kes vanas eas meenutab Teise Maailmasõja aegseid sündmusi. Olles küll hariduselt jurist, töötas ta sõja ajal juutide tapakomandos.* Seega polegi vist vaja selgitada, millega ta kokku puutus. Näiteks kirjeldab ta stseeni, kuidas inimesed kraaviperel surmalasku ootavad, nende hulgas ka väike tüdruk, kelle ema on juba laibana kraavis. Nähes minategelast seal seismas, võtab tüdruk sel käest kinni, täpselt nii nagu väike laps hirmutavas olukorras teeks.  Mees on lapsega kena, ütleb veel, et ära karda ning siis annab ta tapmisi täide viivatele sõduritele üle. Keerad lehti ja loed kirjeldust, kuidas vastsündinud imik vastu seina surnuks lüüakse. Ja need on vaid kaks sündmust. Alltekstina jookseb mõneski kohas läbi, et ta tunneb end tehtava pärast halvasti, kuid lõppkokkuvõttes tõdeb, et neil polnud valikut ja iga inimene täidaks tema olukorras samamoodi käsku.
Kuigi see raamat sai peale ilmumist auhindu, tekitas see loomulikult ka elavat arutelu. Ühelt poolt on see tõesti hästi kirjutatud, teisalt aga puudutab teemat, mis tegelikult on tabu, sest holokausti võib ju kirjeldada vaid kannatajate poole pealt, nüüd aga loeme, kuidas ohvitserid pärast tapmisi nalja heidavad ja surnuid pildistavad. Me tahame endas kanda illusiooni, et tapjad ei nautinud oma tegevust, aga see raamat kummutab selle mõtte.
Ma pole kindel, et mu kirjeldus suudab edasi anda seda ebameeldivat ja rõhutut tunnet, mida loetu tekitas. Kindlasti küsite endalt, et kui see nii vastik oli, siis miks ta nii kaugele luges? Arvan, et põhjus on selles, et oleksin tahtnud väga teada, kuidas tegelane edasi areneb ja kujuneb, aga kõik need mahalaskmiste kirjeldused olid liiast. Lõpuks hakkasin mõtlema, miks ma peaksin seda raamatut lugema, mida see mulle annaks, kui end sellest läbi närin? Idee poolest peaks ju oma vabast ajast loetud raamat sulle häid emotsioone andma, aga mitte halbu unenägusid. Loen parem Wikipediast sisukokkuvõtet.

*see juhtus raamatu esimesel 200 lk, u. 800 jäi mul lugemata.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Wohlgesinnten"

Robert Galbraith "The Silkworm"

Kirjanik Robert Galbraith ilmus lugejate ette eelmisel aastal oma esikraamatuga "The Cuckoo's Calling". Natuke aega pärast raamatu ilmumist selgus, et tegemist on J.K.Rowlingu pseudonüümiga ning loomulikult lendas raamat kohe edetabelite tippu.

"The Silkworm" on krimisarja teine raamat (esimesest kirjutasin siin), milles eradetektiiv Cormoran Strike otsib kadunud kirjanikku Owen Quine'i. Viimase naine on kindlalt veenunud, et mees on lihtsalt kuhugi peitu pugenud, sest ta on tähelepanu saamiseks ennegi nii teinud, kuid loo hargnedes selgub, et asi on tõsisem kui alguses arvati. Nimelt esitas Owen enne kadumist kirjastajale oma uue romaani käsikirja ja kuigi see on äärmiselt halvasti kirjutatud ja olemuselt täiesti perverssne, ajab see terve kirjastusmaailma tagajalgadele, sest väidetavalt on ta sinna palju tuntud inimesi tegelastena sisse pannud ja mitmeid saladusi avaldanud. Kes ja miks Oweni tappis selgub raamatu lõpuks.

Sarja eelmine raamat meeldis mulle ja nii ootasin uut huviga. "The Silkworm" meenutab oma olemuselt malemängu, milles kõik tegelased on reeglite kohaselt paika pandud ja sisse toodud, põnevust hoitakse samuti lõpuni üleval ja otseselt pole ka midagi ette heita (paar lauset tundusid grammatika koha pealt veidi kummalised, aga kuna ma pole inglise filoloog, siis ma selles osas väga sõna ei võtaks), aga see on kuidagi liiga perfektne, st kui kuskil on olemas õpetus, kuidas edukat kriminulli kirjutada, siis oleks see raamat just neid juhiseid järgides kirja pandud. Siiski ütlen, et see on hea ja kerge suvelugemine, eriti sobib vihmaseks ilmaks, sest tahad ju kiiresti lõpuni jõuda, mitte vahepeal käest ära panna.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Seidenspinner" (ilmub 24. novembril 2014)

Sally Green "Half Bad"

Meie hulgas elavad omavahel sõjajalal olevad Valged ja Mustad nõiad ning nende vahepeale jäävad nö. poolikud, kelle vanemad pole ühest ja samast nõiasoost.  Viimaste hulka kuulub ka kõige kardetavama Musta nõia Marcuse sohilaps Nathan. Kuni neljateistkümnenda eluaastani elab ta koos oma poolõdede-vendadega vanaema juures, sest ema on surnud ja isa teadmata kadunud. Siis võtab Valgete nõidade nõukogu ta pere juurest ära ja annab ühe endise nõiaküti hoole alla.

Kaks aastat hiljem leiame Nathani puurist, kus ta on öösiti kettides, päevasel ajal lastakse teda välja, kodutööde tegemise kõrvalt teda pekstakse ja treenitakse tapjaks. Nathanil õnnestub põgeneda ning ta läheb otsima Musta nõida Mercuryt, kes talle seitsmeteistkümnendal sünnipäeval igale nõialapsele vajalikud kolm kinki ja verd annaks.

Nojah, väidetavalt on see uus teismeliste raamatute hitt(sari). Minu jättis isiklikult üsna külmaks, lugesin läbi ja võibolla loen ka järgmise, aga mingit tohutut vaimustust esile ei kutsunud, sest omamoodi on kõik juba kuskilt eelnevalt loetud. Ainuke, mille eest autorile viis punkti annaks on see, et ta on peategelaseks poisi pannud.   

eesti keeles: "Poolpaha"

saksa keeles: "HALF BAD - Das Dunkle in mir"

Deborah Crombie "Las haud haljendab"

Thamesi jõest leitakse laip ning Scotland Yardi detektiivid Duncan Kincaid ja Gemma James saadetakse asja uurima. Selgub, et surnu on kuulsate muusikute Gerald ja Caroline Ashertoni väimees.  Saatus näib end otsekui kordavat, sest kakskümmend aastat tagasi leiti uppununa sama pere nooruke poeg.

Ma ei ole sellelt autorilt midagi enne lugenud, kuid loodan, et seda ei peeta tema parimaks raamatuks, sest ainuke, kuidas ma seda raamatut kirjeldaks on kasutades sõna "armas". Selline rahulik ja vaikselt kulgev sündmustik nagu me elu väikeses Inglise külakeses ette kujutame, aga kriminulli ei tohiks ju armsana kirjeldada või mis te arvate?

inglise keeles: "Leave the Grave Green"
saksa keeles: "Und ruhe in Frieden"

Yana Toboso "Black Butler II"

Minu esimene kokkupuude mangadega jääb aastate taha. Töötasin tol ajal Barnes & Noble raamatupoes, kus kas teadlikult või juhuse läbi olid mangad poe kõige kaugemas ja tagumises otsa - selle ukse juures, mille kaudu me käisime prügikotte välja viimas. Mangade riiulivahed oli alatasa täis kummalisi teisimelisi, kes tundide kaupa põrandal istudes lugesid ja tihti juhtus, et neist üle/läbi ronides sai mõni prügikotiga pihta. Igatahes oli see nurk, kuhu keegi töötajatest meelsasti taastamistöid tegema minna ei tahtnud. (USA raamatupoodide erinevuseks on see, et paljud inimesed kasutavad neid raamatukogude asemikuna. Nii kaua kui keegi otseselt teost ei riku või koopiad tegema ei hakka, müüjad asjasse ei sekku. Selle tulemuseks on aga raamatupoes valitsev segadus, sest loetu panevad oma kohale väga vähesed inimesed. Taastamiseks nimetatakse raamatute riiulisse tagasi panemist). Seega olin leebelt öeldes skeptline, aga kuna ühel mu sõbral on Sebastiani pildiga kott, siis ühel igavushetkel otsustasin uurida, millega on tegu.

Selgus, et see on tegelane "Black Butleri" nimelises mangasarjas, mille tegevus toimub viktoriaanlikul Inglismaal. Lord Ciel Phantomhive on 12. aastane orvuks jäänud poiss. Pärast vanemate surma hoolitseb tema eest ülemteener Sebastian Michaelis. Kui tavainimestele paistab Sebastian lihtsalt ülivõimeka ning ebaharilikult hea töötajana, siis tegelikult on ta deemon, kes Cieliga kokkuleppe sõlmis. Viimane on veendunud, et ta vanemad mõrvati ning vastutasuks hinge eest, aitab Sebastian tal tapjad avastada ja neile kätte maksta. Kuna mõrvarite leidmine nii kerge ja kiire töö polegi, siis vahepealsel ajal täidavad Ciel ja Sebastian  kuninganna Victoria antud käske ning satuvad igasugustesse sekeldusse.

Raamatutesarja põhjal on tehtud ka edukas animesari. Ma alustasingi animest ja kui olin esimese hooajaga lõpule jõudnud siis pidin ootama, kuni järgmiste DVD-de laenutusjärjekord minuni jõuab. Aja täitmiseks otsustasin ka mangaversiooni lugeda ja kuna vahet polnud, millisest alustan, siis võtsin teise osa, milles Sebastain ja Ciel Jack the Ripperit leida püüvad. Tunnistan ausalt, et mulle siiski manga lugemine ei istu, ei mitte selle teistsuguse järjekorra pärast vaid hoopis veidral põhjusel. Nimelt tekib selle lugemisel vastuolu, ühelt poolt tahaks kiiresti edasi lugeda, teisalt aga imeilusaid ja detailirohkeid joonistusi nautida. Kumb valida?  

Kas manga on "päris" kirjandus või mitte, jääb igaühe enda otsustada, aga mina panin selle siiski blogisse loetud raamatuna kirja.

saksa keeles: pole ilmunud

eesti keeles: pole ilmunud

Jo Nesbø "Punarind"

Raamatu sisukokkuvõte kõlab järgmiselt:

Bill Clintoni visiidil Oslosse näeb turvameeskonda kuuluv politseiuurija Harry Hole keelatud kohas relvaga meest ja teeb mida vaja. Juhtumi tõttu tuleb tal jätta vana kabinet ja võtta vastu ametikõrgendus. Uues töökohas näeb Harry aga paberit, mis puudutab palgamõrvarite seas hinnatud vintpüssi salakaubavedu. Kui mõne aja pärast selgub, et kangialuses mõrvatud mehe ja smugeldatud relva vaheline seos ulatub II ilmasõja aega ja SS-mundrit kandnud norra vabatahtlikeni, on ta kindel, et keegi on võtnud kohtumõistmise oma kätesse.

Selle raamatuga on mul kummaline suhe, proovisin lugeda nii saksa kui ka inglise keeles ja no ei saanud esimestest lehekülgedest kaugemale. Olin aga järjekindel ja lõpuks sain eesti keeles loetud. Selgus, et päris loetav kriminull on. 

 

inglise keeles: "The Redbreast"

saksa keeles: "Rotkehlchen"