Khaled Hosseini "And the Mountains Echoed"

Khaled Hosseini pole mulle võõras kirjanik, nautisin tema eelmiseid raamatuid (e.k. "Lohejooksja" ja "Tuhat hiilgavat päikest") väga ning ootasin uue teose ilmumist kannatamatult. 

Raamat algab looga muinaslooga sellest, kuidas isa pidi oma pojast loobuma. Kui ta lapse lõpuks uuesti üles leiab, siis antakse talle valida, kas ta viib poja vaesusesse elama või jätab küllusesse kasvama. Isa valib viimase variandi. See lugu on valus sissejuhatus järgnevatele sündmustele.
1950ndate Afganistaanis lahutatakse vaesest perest ja emata jäänud õde ja vend üksteisest, isa annab tütre rikkase perekonda kasvatada. Nende eelnevast ja järgnevast elust kuuleme edaspidi enamasti läbi teiste inimeste silmade. Raamatus vahelduvad nii toimumispaigad kui jutustajad ja mõnikord peab peatükki juba päris palju lugenud olema, et aru saada, kes seekord "räägib" (ma ei saa aru, miks see on mu viimase aja põhiline etteheide loetule).

Kui olete Hosseini teisi raamatuid lugenud, siis teate, et ta kirjutab väga valusatest teemadest ülima detailirohkusega. Uus raamat on selles osas palju leebem, Talibani õudustest räägitakse ka, aga see on rohkem möödaminnes. Veendusin jällegi, et ta on hea kirjanik, isegi nii hea, et olen eelnevate raamatute Hollywoodi lõpud ammu andeks andnud. Kui te olete Hosseinist just nende jubeduste kirjelduste pärast eemale hoidnud, siis soovitaksin tema raamatute lugemist just sellest "Ja mägedelt kajas vastu-st", sest ta on hea kirjanik ja on kahju, kui te sellisest lugemiselamusest loobute!

eesti keeles: "Ja mägedelt kajas vastu"

saksa keeles: "Traumsammler"

 

Maggie O'Farrell "Instructions for a Heatwave"

Minu esimene kokkupuude Maggie O'Farelli raamatutega oli tänu Maia soovitusele loetud "The Hand That First Held Mine" ja kuna see mulle väga meeldis, siis tahtsin sama autori uut raamatut kindlasti lugeda.

"Instructions for a Heatwave" tegevustik toimub  tohutu kuumalaine ajal 1976. aasta Londonis. Gretta Riordani abikaasa Robert läheb ühel päeval kodust välja ja jääb kadunuks. Isa kadumisest kuuldes tulevad nende kolm juba täiskasvanud last loomulikult koju. Michael Francis on vanim, ta unistas ajalooprofessoriks saamiseks, kuid sõbranna ootamatu rasedus ja abielu ajas need plaanid sassi ja nüüd töötab ta keskkoolis ajalooõpetajana nind vihkab iga hetke. Monica on teistkordselt abielus ja pole oma valikutes õnnelik, ta igatseb oma esimest meest ning vihkab võõrasema rolli, millesse uus abielu teda sundinud on. Noorim tütar Aoife on sünnist saati pere must lammas olnud, teda peeti väga raskeks lapseks. Tal on düsgraafia ja düsleksia, mida keegi ei avastanud ning nüüd ei oskagi ta lugeda ega kirjutada. Ta on oma saladust väga edukalt varjanud ja keegi ei tea seda. Õed ei ole omavahel kolm aastat suhelnud, sest Monica süüdistab Aoifet oma esimese abielu purunemises. 

Raamat on väga kaasahaaravalt kirjutatud, kuid jäi poolikuks, sest mitmed küsimused, millele ma vastuseid ootasin, jäid tegelikult vastamata. Minu arvates pole see sama hea kui postituse alguses mainitud raamat, kuid siiski hea suvine meelelahutus.    

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Stephen King "Joyland"

On aasta 1973. ja 21. aastane Devin Jones asub tööle Põhja-Carolina väikelinna "Joyland" nimelises lõbustuspargis. Joylandi kõige hirmutavaks atraktsiooniks on kummitav maja, milles räägitakse ka tegelikult vaim pesitsevat, nimelt tapeti seal mõned aastad tagasi noor tüdruk, kelle mõrv on ikka veel lahendamata. Devin otsustab koos oma kaastööliste Erini ja Tomiga maja vaatama minna ja Tom näebki kummitust. 
Selles raamatus on kõike - rõõmu, kurbust, armastust, vaime ning kuritegu, kuid see pole puhtalt ei armastus- või kriminaalromaan ega õudusjutt, vaid kombinatsioon neist kolmest. Kui teile juhuslikult meenub film "Stand by Me", mis on tehtud Stephen Kingi lühijutu põhjal, siis "Joylandi" lugedes tekkis mul samasugune tagasivaatav ja nostalgiline tunne, kui filmi vaadates.
Väga kiiresti loetav ja nauditav lugemine isegi neile, kes tavaliselt Stephen Kingi raamatutest eemale on hoidnud. Tegelikult kuulun minagi nende hulka, sest olen lugenud vaid üksikuid Kingi raamatuid, näiteks "Rohelist miili", mis on väga hea.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Joyland"

Ära hinda raamatut tema kaante järgi ehk kuidas otsustada, kas raamat on lugemist väärt või mitte?

Juhtusin lugema kohaliku USA suure raamatuketi Barnes and Noble'i raamatublogi ja seal oli huvitav arutelu, mida mõtlesin teiega jagada.  Küsimus on selles, mille põhjal otsustada, kas raamat tasub lugemist või ostmist? Autor nimetab kahte võimalust:

1) "69. lehekülje lugemine" - kui sa tahad teada, kas sa naudiksid selle raamatu lugemist, siis ava 69. lehekülg ja hakka lugema, kui see sulle meeldib, siis osta raamat ära.

2) "alguse lugemine" - raamatu alguse eesmärgiks on sind lugema meelitada ning anda täpselt õigel ajal õiges koguses infot (kirjutaja eelistas seda varianti).

Kolm näidet:

"Kesköö lapsed" Salman Rushdie

algus: "Ma sündisin Bombay linnas... ükskord ammu. Ei, see ei kõlba, kuupäevast ei ole pääsu: sündisin doktor Narlikari sünnitusmajas 15. augustil 1947. aastal. Ja kellaaeg. Ka kellaaeg on oluline. Olgu siis: oli öö. Ei, siin tuleb olla veelgi... Täpselt keskööl, kui aus olla."

 69. lehekülg: "- ei kostnud! - ta oli peaaegu jalul, karje lipsamas ülearu täidlasilt huulilt, kui Rashid teda märkas ja samuti hääle tagasi sai. Paanilises unisoonis huilates tegid mõlemad kannapöörde ja andsid jalgadele valu." 

Antud juhul tundub mulle algus põnevam. Olles seda raamatut lugenud, ütlen, et kui te end esimesest 50st leheküljest läbi närite, siis läheb huvitavamaks. Algus on tegelikult väga raskelt loetav. 

"Tuule vari" Carlos Ruiz Zafon

algus: "Mäletan ikka veel koidikut, mil isa viis mind esmakordselt Unustatud Raamatute Surnuaeda. Oli 1945. aasta varasuvi, me kõndisime mööda tuhkja taeva alla aheldatud Barcelona tänavaid ning hämune päike valgus läbipaistva vase karva vanikuna üle Rambla de Santa Monica.

69. lehekülg: "Clara alasti keha lebas valgetel linadel, mis helendasid nagu äsja pestud siid. Maestro Neri käed libisesid üle tema huulte, kaela ja rindade. Clara valged silmad vaatasid lakke ja tema laud võbelesid, kui muusikaõpetaja ta kahvatute ning värisevate reite vahele tungis"

Hmm, 69. lehekülge lugedes saab  raamatust küll vale ettekujutuse, minu jaoks võidab jällegi algus.

"Maag" John Fowles

algus: "Olen sündinud 1927. aastal perekonna ainsa lapsena; mu vanemad olid mõlemad inglased ja nende sünniaastatele langes tolle koletu kääbuse, kuninganna Victoria hiiglapikk groteskne vari, millest nad oma puuduliku ajalootunnetuse tõttu iial ei suutnud vabaneda."

69. lehekülg: "Sellest esimesest kuriteost üles ärritatud, ei rahuldunud need koletised juba kordasaadetuga: nad surusid vaesekese kõhuli suurele lauale, süütasid küünlad, asetasid meie lunastaja pildi tema silma ette ja panid selle õnnetu naisolendi niuetel toime meie kõige hirmuäratavama müsteeriumi."

Selle 69. lehekülje lugemise peale ma seda raamatut küll kätte ei võtaks.

Kolmandana lisaksin:

3) "teiste arvamuste/hinnangute usaldamine"

Sellele variandile toetun ma ise väga palju, eriti peale seda kui mulle lähim raamatupood uksed kinni pani. Enamasti vaatan Amazonist järgi, kuidas teised lugejad raamatut hinnanud on ja mida postiivse või negatiivsena välja toonud. Kui pole just tegemist kirjanikuga, kes mulle üldiselt meeldib, siis suhtun raamatutesse, mille hinnang jääb 5 palli süsteemis 3-3.5 piiridesse, eelarvamusega. Muidugi olen selle variandiga eksinud ka, sest raamat mis teistelt ülikiitvaid hinnanguid on saanud, pole minu jaoks midagi erilist. Näitena tuleb meelde Vanessa Diffenbaugh "Lillede keel", mis on küll päris hea raamat, aga minu arvates kindlasti mitte 5 punkti vääriline.

Barbaara soovitusel lisan ka neljanda (aitäh Sulle!):
4) "lugemist armastava sõbra raamatusoovitus"
Jah, kui sul on sõber, kellega raamatu- ja lugemishuvi kattuvad, siis on alati võimalus häid raamatuid avastada ja leida. Mina olen raamatusoovitustele alati väga avatud!

Kuidas teie oma raamatuid valite?

Kate Atkinson "Case Histories"

Raamat algab kirjeldustega kolmest erinevast kuriteost, väikese tüdruku salapärane telgist kadumine, noore naise mõrvamine ja mehe tapmine. Tegelikult pole neil juhtumitel mitte midagi ühist ja ainukeseks omavahel ühendavaks lüliks saab eradetektiiv Jackson Brodie. 
Iseenesest on tegemist hea krimkaga, kuid mis mind tõsiselt häiris, on minategelaste ja sündmustiku hüppamine. Korra räägitakse sündmustest, mis toimuvad 1970ndatel, siis jälle tänapäevast jne. Peaaegu iga peatükk on erineva inimese vaatevinklist. Loos järje pidamiseks tuli mõnikord tõsist vaeva näha.
Uuesti ei loeks.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Cassandra Clare "The Mortal Instruments" seeria

Mõned nädalad tagasi juhtusin televiisorist "City of Bones" nimelise filmi reklaami nägema, mis tundus piisavalt põnev, et kunagi vaatama minna ja filmi aluseks olev raamat välja otsida. Tegemist on esimese raamatuga kuueosalisest noorteraamatutesarjast, praeguseks on neist ilmunud viis. Kuna ma nad kõik ühe jutiga läbi lugesin, siis ei hakanud viit erinevat postitust tegema. Raamatud järjekorras on:

1. "City of Bones"

2. "City of Ashes"

3. "City of Glass"

4. "City of Fallen Angels"

5. "City of Lost Souls"

Neis raamatutes saavad kokku tavainimeste ja varjudeküttide maailmad ning peategelasteks on New Yorgis elavad teismelised:
Clarissa "Clary" Fray elab koos emaga, ta isa on surnud. Claryle meeldib joonistada ning koos oma parima sõbra Simoniga aega veeta. 

Simon on mängib bändis ja natuke nohik, kes on salamisi Clarysse armunud. 

Jace Wayland,  Isabelle Lightwood ja Alec Lightwood on varjudekütid, st osaliselt inglid, kes jahivad deemoneid. Lisaks deemonitele eksisteerivad nende maailmas ka vampiirid, libahundid, võlurid ja haldjad. Oletan, et Jace võtab selle koha üle, mis "Videviku" sarja lõppemise järel Edwardist tühjaks jäi.
Clary arvab, et ta on täiesti tavaline tüdruk, kuni ta ühel päeval klubis istudes juhtub nägema, kuidas kaks poissi ja tüdruk kolmandat poissi ründavad. Kui ta hirmust karjuma hakkab, siis selgub, et keegi teine peale tema, neid inimesi ei näinud. Loomulikult äratab see ründajate tähelepanu, sest tavainimesed neid üldiselt ei näe. Selgub, et miski Clary maailmas pole nii nagu ta senini arvas, näiteks on ta samuti varjudekütt, kuid ta ema põgenes tavamaailma ja kasvatas teda lihtinimesena. Siinkohal lõpetan, tean, et seda pole viie raamatu sisekirjelduseks kuigi palju, kuid pikemalt kirjutades ütleksin tulevastele lugejatele liiga palju ära.
Tegevus läheb väga kiiresti edasi ning  kogu aeg tahad edasi lugeda, et teada saada, kuidas lugu edasi läheb. Neist viiest on minu arvates kõige kehvem neljas, aga lõppkokkuvõttes mulle see sari väga meeldis ja jään kuuendat ootama.

eesti keeles: 1. "Luude linn", 2. "Tuhast linn".

saksa keeles: kõik on ilmunud, "Die Chroniken der Unterwelt 1-5" nime all

 

Matthew Quick "The Silver Linings Playbook"

Pat Peoples, kes usub, et tema elu on Jumala loodud film ning sellel on õnnelik lõpp. Nii ongi ta "halvast kohast" (loe psühhiaatriahaiglast) lahkudes veendunud, et tema lahusolek abikaasa Nikkist on vaid ajutine ning kui ta kõvasti püüab ja vaeva näeb, siis saab ta oma naisega lõpuks kokku ja nad elavad õnnelikult kuni oma elu lõpuni. Aja jooksul tuleb teiste inimeste poetatud infost välja, miks Pat seal haiglas oli ja kuidas tema ja naise vaheline suhe tegelikult on.

See raamat on saanud väga häid hinnanguid, kuid minu jaoks jäi natuke nõrgaks ning Pati tegelaskuju muutus tüütavaks. Ei teagi, kas põhjus on minu enda elukogemustes, mida ma siinkohal lahkama ei hakka või selles, et mul pole õrna aimugi, mis mängu Eagles'i võistkond mängib. 

eesti keeles: "Õnneteraapia"
saksa keeles: "Silver Linings"

Charlaine Harris "Dead Ever After"

Iga (hea) asi saab ükskord läbi ja nii ka Charlaine Harrise Sookie Stackhouse'i raamatusari (nende raamatute põhjal toodetakse ülipopulaarset "True Blood" telesarja). Olen nüüd terve sarja läbi lugenud ja mul on tõsiselt kahju, et autor neljanda või viienda juures ei lõpetanud ja 13 (!) välja venitas. Juba viimased neli olid äärmiselt nõrgad ja selle raamatuga on ta oma fännid tõsiselt välja vihastanud (Amazonis on hetkel hinnangu andjaid olnud üle 1200, neist 600 on andnud vaid 1 punkti 5st, mis on madalaim võimalik hinne). Millega siis kirjanik hakkama sai...

KES EI TAHA TEADA, KUIDAS SARI LÕPPEB, EDASI EI LOE.

Arlene saab vangist välja ja tapetakse. Kuna ta kägistati Sookie salliga, siis pole kahtlusalust vaja kaugelt otsida. Suurem osa raamatust püütaksegi Sookie süütust tõestada.
Ericu ja Sookie abielu on läbi ning pärast lahutust räägivad mõlemad suu puhtaks, lisaks vastastikustele süüdistustele, selgub, et kuigi Eric teadis, et Sookie ei taha vampiiriks saada, plaanis ta teda siiski muuta. Sookie kinnitab veel kord, et talle meeldib inimene olla ning ta naudib päikesepaistet ja päevavalgust. Sookie läheb otsib lohutust sõpradest ning Eric (sund)abiellub 200ks aastaks Oklahoma vampiiride kuningannaga.

Terve raamat kannab "otsade kokkutõmbamise" vaimu, läbi jooksevad paljud eelmistes raamatutes olnud tegelased, kes siis Sookiet vastavalt, kas toetama või tapma tulevad. See pole ei parem ega halvem kui eelnevad neli, kuid lõpplahendus on minu jaoks kiirustatud ja ebaloogiline. Mitte, et sellises kirjanduses loogikat taga ajama peaks, aga vähem kui kuu aega pärast ühe suhte lõppemist teisega abiellumine on minu seisukohast veidi kiirustav.
Nüüd aga vastus küsimusele, miks fännid nii pahased on?
Lugejate kindlaks lemmikuks on viikingvampiir Eric ja telesari pole tema poolehoidjate hulka kindlasti mitte kahandanud. Proua Harris on juba enne välja öelnud, et tema vampiire ei fänna ja Eric on üldse paha tegelane ning teda paneb imestama, et ta lugejatele nii väga meeldib. Seega pole üldse mitte imestada, et Sookie valib omale elukaaslaseks Sami, kes on kujumuutja (ma ei oska paremat shapeshifteri tõlget välja mõelda), aga  siiski surelik ja nö. päevainimene, kellega Sookie ka lapsi saada võib. Enamik raamatule hinnangu andjaid sooovis, et Sookie ja Eric kokku jääks ning süüdistavad kirjanikku Ericu vihkamises ja tegelaskuju rikkumises. Vat nii. Lohutuseks on vaid see, et 16. juunil algab uus "True Bloodi" hooaeg.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Camilla Läckberg "The Stranger"

Lõpuks ometi ka midagi kirjanikult, keda on ka eesti keelde tõlgitud. Siinkohal vabandan oma blogi lugejate ees, et mu lugemisvarasse enamuses need raamatud kuuluvad, mida  eesti keelde (veel) tõlgitud pole. Tavaliselt loen selles keeles, mis on mulle kättesaadavam ja kui mind huvitav raamat on inglise või saksa keeles juba ilmunud, siis ma eesti keelset tõlget ootama ei jää. Eestikeelseid raamatuid loen muidugi ka, aga sel aastal on neid lihtsalt piinlikult vähe kätte sattunud.  
Camilla Läckberg on rootsi krimiautor, kelle raamatute tegevus toimub Fjällbacka asulas. Eesti keeles on ilmunud sarja kaks esimest raamatut: 1. "Jääprintsess" ja 2. "Jutlustaja"

"The Stranger" on sarja neljas raamat. Kuna krimkade puhul on eriti oluline, et toimunut liiga palju ette ei teaks, siis ütlen vaid nii palju, et jätkuvad eelmistes raamatutes alguse saanud sündmused ning lahendamist vajavad kaks esmapilgul teineteisega mitte kuidagi seotud surmajuhtumit (kohalik autoõnnetuses hukkunud naine ning reality show osavõtja).
Olles neli raamatut läbi lugenud, ütleksin et kolmas on kõige parem. Selle raamatu päästis ootamatu lõpplahendus, muidu oleks üsna keskpärane. Lugemist väärib aga sellegi poolest.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Totgesagten"

   

Helene Wecker "The Golem and the Jinni"

Kuidas kirjutada raamatuarvustust, mis lugejaid kindlasti raamatut kätte võtma suunaks? Kui ma alustan lausega: "Unustage vampiirid, nõiad, zombied ja haldjad, uued üleloomulikud armastajad on hoopis golem ja džinn", siis arvate te, et see on arvatavasti üsna lääge ning rohkete (veidrate) seksisteenidega teos. Kui ütlen, et selles raamatus on palju arutelu usu ja kultuuri teemadel, siis tundub see lihtsalt igav. Seega ma püüan anda endast parima, et see raamat teilegi põnev tunduks.
19. sajandi lõpu New Yorgis  kohtuvad kaks täiesti erineva taustaga  ning olemuselt vastandlikku olendit. Golem (Chava) on tehtud savist ning tema olemuses on oma peremehele alluda. Chava valmistati poola juudile abikaasaks. Teel Ameerikasse mees sureb ja jätab just elluäratatud golemi üksi. Golem jõuab linna ja kohtub juhuslikult vana rabiga, kes teda uue elu ja kultuuriga tutvustab.
Džinn (Ahmad) oli 1000 aastat pudelisse vangistatud ja Väike-Süüria linnaosas elav plekksepp laseb ta sealt juhuslikult välja. Ahmad on olemuselt kui tuli, mis on harjunud vabana liikuma ja olema, kuid nüüd peab ta õppima uues inimekehas ja olukorras elama.
Autor on küll loonud müstilise maailma, milles elustuvad nii juudi kui araabia kultuuri müstilised tegelased, kuid tegelikult on see raamat uues olukorras ja maailmas kohandumisest, enda leidmisest ja iseenda ning ühiskonna aktsepteerimisest. Lääget armastust ja seksisteene selles pole, on hoopis väga hästi kirjutatud raamat, millele pole mul mitte midagi muud ette heita kui see, et oleks võinud veelgi paksem olla.
Lugege kindlasti!    

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Golem und Dschinn"